Gunnar Männiku “Ülekoormusvigastused muusikutel”: kasulik teejuht, kuid vaja oleks terviklikumat lähenemist

Cathy Sommer Alexanderi tehnika teraapiat tegemas.

Eestis tegutseb muusikute tervise alal väga vähe spetsialiste ja veel vähem on leida vastavat erialast kirjandust. Seega olin kogenud arsti Gunnar Männiku raamatut lugema asudes elevil. Alexanderi tehnika õpetajana valmistas aga doktor Männiku lähenemine mulle pettumuse. Kuigi on selgelt tajuda, et autor hoolib oma patsientidest ja soovib lugejat julgustada, jäi sõnum pealiskaudseks, kuna põhines iganenud mudelil. Pakun välja, et see ettevõtmine vajanuks rohkem paindlikkust.

Lühidalt kokku võttes soovitab Männik muusikutel iga päev oma tugi-liikumisaparaati treenida, põhjendades seda asjaoluga, et keha peab olema tugev, vastupidav ja tasakaalus, et pillimängukoormusega toime tulla. Ta kirjeldab peamisi skeletilihassüsteemi ülekoormusvigastusi ja annab nõu, kuidas nii lülisamba kui ka erinevate lihasgruppide eest hoolitseda. Ainult mõne lausega mainib ta sidekude ja hüpermobiilsust, ent lihastoonust ja närvisüsteemi toimimist ei puudutata üldse. Siiski, kes otsib harjutusi kindlatele lihasgruppidele, kindlasti neid siit raamatust ka leiab.

Võttes inimese keha kui ainult lihaseid, mis peavad olema tugevad (õnneks räägiti ka balansist, kuigi pealiskaudselt), ei jõua me kunagi tervikliku arusaamani, kuidas organism toimib. Keha-meele tervikule vihjav mõte on küll õhku visatud juba sissejuhatuses, aga rohkem selle probleemi üle ei arutleta: “Inimene võib nii süvenenult oma tegevusse mattuda, et ta lihtsalt unustab enda.”

Laiem perspektiiv

Viimastel aastatel Londonis, New Yorgis ja Edinburghis elades õppisin eelkõige, kui tähtis on võime analüüsida andmeid osana suuremast tervikust. See tundub kehtivat igas olukorras, ka ülekoormusvigastuste temaatika puhul. Lõppude lõpuks on ju inimese heaolu seotud üleilmsete ühiskonnas aset leidvate protsessidega. Näiteks muusikute rahulolematus töökeskkonnaga (mida on korduvalt mainitud ka RO Estonia juurdeehituse puhul) ja muud stressiallikad (väike või ebaregulaarne palk) mõjutavad pillimängu kvaliteeti. Aga ka vastupidi, ühiskonna murekohtadele loovate lahenduste leidmiseks on meil vaja terveid, mõistvaid ja koostööalteid üksikisikuid, kes ei vaevleks füüsiliste või vaimsete probleemide käes.

Erinevatel põhjustel tekkinud stress ja pinge loob juba ise uut pinget. Trenn siin ei aita. Pinge leevendamiseks peame mõistma turvalise ruumi kontseptsiooni, kus nii õppe-, harjutamis- kui ka esinemiskeskkond tuleks kohandada seesuguseks, et see soodustaks maksimaalselt heaolu. Trenn üksi seda ei loo.

Keha-meele tervik

Tagasi “enese unustamise” probleemi juurde. Enamasti ei ole pillimänguga seotud vigastuste põhjus ainult füüsiline. Peame olema valmis süvenema tähelepanu, teadlikkuse ja keskendumise maailma, et oma keha paremini hoida ja kasutada. Kuidas harjutada pilli või esineda nii, et me ei keskenduks liialt harjutamisele, unustades samal ajal oma keha?

 Kui me treenime keha tugevaks, aga ei kuule ta signaale pingestatud tegevuses olles, jäämegi krooniliselt mööda kiropraktikuid käima (mida Männik muide ka tugevalt soovitab).

See on peamine põhjus, miks selle raamatu väärtus nõrgaks jääb. Kõike päriselt olulist on mõne lausega küll mainitud, kuid inimese toimimise tuumani ei jõuta. Kurikuulus “õige tehnika” jääb juhuslikuks ja erialaõpetaja kanda, kes siis loodetavasti on (samuti juhuslikult) oma õpingutes kuskil pillimängu ergonoomikaga kokku puutunud.

Autor küll mainib stressi, kuid üsnagi traditsiooniliselt eraldab füüsilise heaolu vaimsest: “Kõige parema efekti lihaspingete vähendamiseks annab toimetulek tööstressiga (vajadusel psühholoogi abi) ja dünaamiliste jõuharjutuste tegemine. Viimane parandab väga oluliselt verevarustust skeletilihastes.” Võiks ju mõelda, et trenni tegev ja teraapias käiv muusik ongi heaolu toetava retsepti leidnud, aga reaalsuses sellest duaalsusest enamasti ei piisa.

Treenida, treenida, treenida

Männik väidab, et kuna enamik pille on füüsiliselt väga raske mängida, siis vajalike lihaste treenimiseks peaksime täpselt teadma, millised lihased konkreetse pilli mängimise, laulmise või dirigeerimise ajal töötavad. Funktsionaalselt pole see aga võimalik, sest ükski lihas ei ole tegelikult sel hetkel passiivne või välja lülitatud, kui mõni teine lihas on aktiivsem.

Siinkohal kerkib eriti tugevalt esile vajadus uuendada arusaama kehast. Keha elab, selle igas rakus käib katkematu ainevahetus, energia tarbimine ja hapniku transport. Sellise elususe tajumine ei anna võimalust kujutleda, et mõni keha osa võiks olla “surnud”, samal ajal kui käed viiulit mängivad. Et siis veel nende parajasti mittetöötavate lihaste nimesid peaks teadma ... Ainult terviklikule arusaamale toetudes on võimalik leida terviklikke lahendusi.

Kui lihased on nõrgad, peavad nad tõesti rohkem tööd tegema ja väsivad (ning valutavad) kiiremini. Kui palju aga tuleb treenida? Kuidas me teame, et on piisavalt treenitud, mis annab meile selle kohta tagasisidet? Ka treenitud kehad valutavad ja saavad vigastatud, tihti isegi rohkem, sest nad on aktiivsemad.

Valu põhjused

Huvitaval kombel saab oluliseks mitte vähese treenituse küsimus, vaid valu mehhanism ise. Liigse istumise tõttu kuhjuvad liigestes toksilised ained ning tekivad verevarustuse häired. Aga ka põletik, lihase lühenemine, samuti trauma ja ülekoormus võivad tekitada valu. Liikumisulatuse piiratus kaitserefleksina. Sundasendid. Bakteriaalne infektsioon, muremõtted, lein.

Männik näitab ka ise probleemi ulatust tabavalt: “Mida kauem on tunda valu, seda väiksem on selle seos koe kahjustusega valutavas kohas – tegu on hoopis närvi ülitundlikkusega, st kui on olnud vigastus, tekib ajju sellest “mälu” ja närv muutub tundlikumaks. Kroonilisel valul ei ole mehhaanilist põhjust – see produtseeritakse ajus vaid hirmust, valu mälust ja stressist.”

Skeletilihas hakkab väsima, mis võib väljenduda valuna, kui lihase töös domineerib kokkutõmme ja lõõgastus ei toimi selle tasakaalustamiseks korrektselt. Need on aga neuroloogilised funktsioonid, millega tegelemiseks on meil vaja minna närvisüsteemi tasandile.

Alexanderi tehnika pakub trenni kõrvale üsna selget lahendust: seansside käigus õpivad lihased, kuidas mitte krooniliselt kokkutõmbesse jääda ka siis, kui on vaja lihast kasutada, näiteks pilli üleval hoida ja mängida. Aga ka siis, kui esinemisärevus käed higistama paneb ja südametööd kiirendab. See tähendab ajust lihasesse jõudva signaali reguleerimist. Alexanderi tehnika ongi meetod organismi eneseregulatsiooni võime suurendamiseks.

Vaimne tasakaal

Mõtlen ka selle üle, et miks jääb kõlama lihaste tugevus kui muusiku ainus tervise mõõdupuu? Kogenud muusik teab, et kuigi trenn toetab ja on hädavajalik, siis esinemiste ja elukutsest tulenevate pingete füüsiline väljendus vajab palju terviklikumat lahendust. Selleks, et luua tasakaalu kehas, ei pea me mitte õppima lihaste nimetusi, vaid keha ja meele mõju üksteisele.

Männik arstina arvestab samuti keha-meele seosega: “Kui inimese stressitase on geneetiliselt kõrge, võib lihaspinge tunne veelgi võimenduda. Külma tuule või vigastuse tõttu tekkiv lihaspinge on tegelikult inimkeha loomulik kaitsereaktsioon välisele ärritusele. Psühholoogilise stressi ja skeletilihaspingete vahelised seosed on palju suuremad, kui varem arvatud.” Endiselt pakutakse aga lahenduseks jõutrenni ja sinna kõrvale psühholoogilist nõustamist.

Optimaalne lihastöö

Raamatu üks segadust tekitavaid väiteid on, et inimese skeletilihased on rohkem arenenud kui süvalihased. Süvalihased on enamasti tõepoolest vähem aktiivsed, aga see tekib kerelihaste liigsest kasutusest. Näiteks kui hoiame selga püsti lihasgruppidega, mis ei ole selleks mõeldud. Kerelihaste treenimine, et siis nendega vale funktsiooni täita, on põhjendamatu soovitus.

Alexanderi tehnika instituutides õpime me vaatama inimese sellist liikumist, mille puhul organismi organiseeriv printsiip loob tingimused optimaalseks lihastööks ja organismi terviklikuks toimimiseks. Kui see süsteem on taastatud (Alexanderi tehnika seansside tulemusel), ei pea midagi enam tugevdama, lõdvestama või korrigeerima. Selline loomulik koordinatsioon hoiab organismi tasakaalus ja tugevana igapäevastes tegevustes. Liigestel on ruumi ja tuge luude vahel, nii et nad saavad töötada maksimaalse kergusega. Hingamine on sügav ja takistusteta. Vitaalsus on kõrgenenud tänu paranenud lihastoonusele, vereringe on paranenud sest lihased ei ole ülemäära pinges.

Reaalsuses saavutame sellise keha toimimise ainult siis, kui luud asetsevad üksteise suhtes nõnda, et nad aitavad hoida lihaste loomulikku pikkust nende vahel. See on palju  ihaldusväärsem kvaliteet lihase tugevuse kõrval. Terve, toonuses lihaskonna töö toob kaasa erksa vaimse seisundi ja üldise elujõu. Kui luu- ja lihaskond toimivad harmooniliselt, ei kuhju stress, ladestu toksiinid ega teki liigset pinget. Selline seisund ei teki kehas aga meelest eraldi.

Kuidas pingetega toime tulla?

Elus (mitte surnud!) keha on mõeldud dünaamiliselt vastama elusolemise pidevatele stiimulitele ja jõududele. Kuigi peatükis “Düsbalanss” räägib Männik lihaste tasakaalu olulisusest, jääb selleni jõudmine lihastreeningu kaudu siiski mõistatuseks. Enam ei saa kasutada vanu biomehaanika mudeleid. Praeguseks mõistetakse juba päris hästi, kuidas keha suhtleb keskkonnaga ja kuidas kehaosad omavahel päriselt seotud on. Ingliskeelne mõiste tensegrity, mis tuleneb sõnadest tensity (pingelisus) ja integrity (terviklikkus), saab tõlkida organismi terviklikuks pingejaotuseks. Tensegrity-mudel on palju selgem viis keha toimimist mõista, vaadates seda kehale mõjuvate koormuste ja nendele vastamise kaudu.

Mitte inimese luustik ei hoia pehmet kude (lihased, kõõlused, rasv- ja sidekude, veresooned ning perifeersed närvid) õhus, vaid seda teeb pehme kude. See tähendab, et süsteem on kogu aeg aktiivne. Keha ei ole tavaline kompressioonistruktuur ehk n-ö üksteise otsa laotud majatellised, vaid ehitis, kus pinge on ühtlaselt jaotunud üle kogu keha. Seda kontrollib aju ja hoiab töös närvisüsteem väga komplekssete funktsioonide kaudu.

Toon näite raamatust, kus on terviklikule süsteemile lähemale jõutud: “Kuna suur tuharalihas kinnitub suures ulatuses fastsiaalselt, st teiste kudede külge, on sellel lihasel väga suur mõju kineetilises ahelas – liikudes ülespoole kuni õlaliigeseni ja ka allapoole, kuni põlveliigese ja hüppeliigese piirkonnani. Seda on väga oluline teada ülekoormusvigastuste, seljapingete, õlaprobleemide ja põlvevigastuste ärahoidmisel.” Alles siit hakkab kooruma teadlikum lahendus: teha trenni küll, aga mõistes sügavamalt keha-meele koostoimet.

Keha kohanemisvõime taastamine

Niisiis otsime me loomulikku tasakaalu ja ühtlast pingejaotust, mitte üle- või alakasutatud kehaosi. Seda saab saavutada organismi kohanemis- ja reageerimisvõime taastamise kaudu. Püsivamat muutust loob sügavam töö liikumis- ja mõttemustritega. Leia endale teadliku liikumise praktika või näiteks Alexanderi tehnika õpetaja.

Me oleme alati aktiivses seoses väliskeskkonnaga tänu organismi suurele kohanemisvõimele. Tüüpprobleemid tekivad, kui reaktsioonina stiimulile vastab keha lülisamba, kopsude ja õlgade kokku surumisega lihaskontraktsiooni kaudu. Korduvatele stressoritele lihaspingega reageerides võib sinna seisundisse kinni jääda.

Loomuliku keha-meele toimimise taastamiseks on võimalik vanad harjumuslikud seisundid peatada, et teadlikult uusi närviteid luua. Kogu närvisüsteem õpib neutraliseerima juhuslikud väliskeskkonna mõjud ja säilima kui suhteliselt sõltumatu ja funktsionaalselt terviklik süsteem. Lihastöö ümberõppe tulemusel hakkab keha uutmoodi toimima, kus selja-, kaela-, rindkere ja kõik muud lihased on taastanud oma esialgse ja loomuliku töövõime.

Nii saab keha töötada gravitatsiooniga koos, mitte selle vastu, lihased jäävad elastseks ja toonusesse ning pearaskus ei vaju lülisambale ega liigestele koormaks. Meelel on siin roll kanda, sest närvisüsteem seob kõikide signaalide (ka sundmõtted, uskumused, hirmud jne) töötlemise ühtseks tervikuks. Lõppeesmärk on säilitada terviklikkus just stiimulitele vastu seistes, olles liikumises ja tegevuses. Publiku ees ja keerulist fraasi mängides.

Terves kehas terve vaim

Doktor Männik on ka varem intervjuudes jaganud, kuidas depressioonist väljumata on kroonilisest seljavalust peaaegu võimatu jagu saada. Välja ohates märkan, et oleme mõlemad ikkagi samade järeldusteni jõudnud. Raamat on esimene kokkupuude kõigile meile, kes teema vastu huvi tunnevad, aga arsti juurde aega ei saa. Minu kui lugeja jaoks oli küllaltki raske tuumprobleemi olulisust ja möödapääsmatust lihastreeningu soovituste seest üles leida.

See on levinud probleem nii keha kui meele terapeutide seas. Valitakse kas ainult keha või ainult meel, millele spetsialiseeruda. Ehk peaksimegi alustuseks üle vaatama, mis keelt me tervisest rääkides kasutame. Mens sana in corpore sano on kokkuleppeliselt eraldatud üheks ja teiseks. Praegu ei ole meil ühendavat sõnavara. “Keha-meel” või “organism” ei oma veel sobilikku tähendust. “Terves kehas terve vaim” tuleb üksteisest lahutamatuks mõelda, et üleminek uuele paradigmale toetaks praktikat ja terviklike lahenduste valikut.