Gunnar Männik on küll tegutsenud peamiselt spordiarstina, kuid teda on terve elu saatnud muusika. Tegu on äärmiselt mitmekülgse inimesega, kes on kirjutanud mitu raamatut ja tegelenud ka heliloominguga. Tema viimane raamat “Ülekoormusvigastused muusikutel. Vältimine, ravi, harjutused” (2023) on pühendatud just muusikutele ja neid kimbutavatele probleemidele. “See raamat võiks olla kohustuslik kirjandus kõikidele muusikutele,” seisavad helilooja Tõnu Kõrvitsa sõnad raamatu tagakaanel.
Olete tuntud põhiliselt spordiarstina. Kust sündis huvi muusika vastu?
See sai mul alguse juba lapsepõlvest. Mu isa oli väga musikaalne, mängis kohalikus rahvapilliansamblis klarnetit ja oskas ka teisi pille. Ema käis rahvatantsus ja oskas väga hästi laulda.
Pärnumaal üles kasvades käisin paralleelselt Virula 8-klassiline koolis (praegune Tori põhikool) ja Vändra lastemuusikakoolis. Need mõlemad lõpetasin 1974. aastal. Sellest on nüüd möödas 50 aastat. Muusikakooli viimases klassis tahtis õpetaja väga, et ma Tallinna Otsa kooli klaverit õppima läheksin. Mu õppejõuks oleks saanud Leelo Kõlar, mängisin talle isegi ette.
Aga muusika jäi siis millalgi tagaplaanile?
Samal ajal hakkasid mul tekkima rühihäired. Pidin iseendaga tegelema, et ei tuleks terviseprobleeme, ja hakkasin klaveri taga istumist oma selja pärast kartma. Samal ajal tegin aktiivselt sporti. Mängisin väga entusiastlikult korvpalli, seega sai muusika asemel rõhk pandud spordile.
Mul oli võimalus minna Tartusse, kus asusin õppima 10. keskkooli, ühte tolle aja paremasse Tartu keskkooli. Koolil oli väga võimas muusikaline taust: igal kevadel olid meil Vanemuise kontserdisaalis kontserdid, kus ma ka klaveriga esinesin. Samal ajal käisin Tartu korvpallikoolis. Muusika oli minuga ikka kaasas, kuigi mitte endisel kujul. Sattusin ka Eesti korvpallikoondise vaatevälja, tegelesin tippspordiga ning pärast lõpetamist astusingi Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonda. Muusika väljendus mul sel ajal vaid koorilauljana Tartu ülikooli kammerkooris ja hiljem akadeemilises meeskooris.
Pärast seda õppisin TÜ kehakultuuriteaduskonna aspirantuuris (praeguses doktorantuuris) treeningfüsioloogia erialal. Kuid doktoritööd kirjutades sain aru, et ma ei saa teadustööd jätkata. Tundsin, et ma ei sobi sinna. Sain aru, et pean saama arstiks, just spordiarstiks, ja astusin arstiteaduskonda. 1995. aastal, kui olin selle lõpetanud, kutsuti mind Eesti jalgpallikoondise ja FC Flora arstiks. Siis oli mul vaja tegeleda arstipraksisega ja ennast tõestada, seega jäi muusika mitmeks aastaks tagaplaanile.
Olukord muusikarindel muutus minu elus drastiliselt 2009. aastal, kui kohtusin Tõnu Kõrvitsaga. Küsisin tema käest otse, kas võin tema juures mitteametlikult heliloomingut õppida. Ta oli nõus. Siis hakkasin arstipraksise kõrvalt aktiivselt klaverimuusika komponeerimisega tegelema, mis sundis mind ka rohkem klaveri taga istuma ja mängima, põhiliselt küll enda lugusid.
Nüüdseks on mul ilmunud kaks klaverimuusika kogumikku ja CDd klaverimuusikast, just lastemuusikakoolidele. Praegu on minu eesmärk aasta jooksul välja anda kolmas kogumik. Lisaks sellele kirjutasin Eesti jalgpallikoondisele laulu “Võit”, mis on saanud koondise hümniks. Seda mängitakse Lilleküla staadionil, kui võistkond võidab. See laul otsustati nüüd ka V klassi muusikaõpikusse panna. Tuleb välja, et see on väga populaarne teismeliste poiste seas, kes jalgpalli armastavad. Ja veel ilmus 2023. aasta septembris minu kolmas luulekogu lastele.
Väga muljetavaldav. Aga kust tuli mõte kirjutada laste muusikakoolidele? Kas on plaanis oma loomingut muudele erialadele või koosseisudele laiendada?
Tõnu Kõrvits soovitas mul kohe alguses kirjutada just lastemuusikakoolidele. On teada, et neil on alati materjalidest puudus. Ta ütles, et mu tiivad ei kanna enam nii kaugele, et ma saaksin kohe hakata orkestreerima, ja leppisime kokku, et see jääb hobitasandile. Kuna mu enda mäng pole professionaalsel tasandil, on mul kõige lihtsam kirjutada just lastemuusikakooli tasemele. Tõnu Kõrvits on mind komponeerimisel väga palju aidanud ja samuti Tartu Elleri kooli klaveripedagoog ja pianist Andre Hinn.
Olen kirjutanud üksikuid palu ka viiulile ja tšellole, aga kuna ma neid pille ei oska, kardan seda natuke. Klaver on mulle kõige hingelähedasem pill. Klaverimuusika on mulle viimastel aastatel saanud elu saatjaks ja loodan, et saadab mind ka edaspidi.
Olete kirjutanud mitu raamatut, viimase just muusikutele. Kuidas jõudsite sportlaste vigastustest kirjutamisest muusikuteni?
Esimese raamatu kirjutasin treeningufüsioloogia alal, mis läks kokku minu doktoritöö teemaga. Töö jalgpallikoondises sundis mind samuti tohutult palju lugema, eriti vigastuste kohta. Järgmised kolm raamatut ongi kõik kirjutatud vigastuste teemal. Esimene, mis ilmus 2008. aastal, oli traumadest, seda kirjutasin viis aastat. Teine ilmus 2022. aastal, sinna kulus ka viis aastat. Kui ma seda 530-leheküljelist raamatut kirjutasin, tehti mulle ettepanek pöörata rohkem tähelepanu ka muusikute ülekoormusvigastustele. Sellepärast sai sellesse paksu raamatusse kirjutatud eraldi peatükk muusikutele.
Aga muusikud hakkasid mulle ütlema, et sellest jääb väheks. Eriti käis peale kirjastaja, et kas ma ei taha kirjutada eraldi raamatut muusikutele, ja siis eelmisel aastal panin poole aastaga selle paksu raamatu baasil kokku õhukese raamatu muusikute ülekoormusvigastustest, mis osutus väga menukaks.
Maailmas on väga vähe selliseid raamatuid muusikutele, mis on arsti kirjutatud. Rootsist on vist üks … Füsioterapeudid on küll selliseid raamatuid kirjutanud, kuid arstid vaid üksikuid. Seda materjali lihtsalt ei ole. Ma olen saanud kaks valdkonda kokku viia: nii kehakultuuri- kui ka meditsiinialased teadmised, kuidas vältida ülekoormusvigastusi.
Mu kirjastajal tekkis sellepärast suur soov tõlkida see raamat inglise keelde. Nüüd on see tehtud ja sügisel saab e-raamatuna levida üle maailma.
Räägime natuke teie tööst. Kui paljud teie patsientidest on muusikud?
Muusikuid käib mul palju, iga nädal on ikka mõni patsient. Põhiliselt on nad klassikalised muusikud. Nende probleemid on tihti ülitõsised. Põhiline sümptom on valu, reeglina ülakehas – õlavöötmes, kaelas ja rindkere piirkonnas. See on tüüpiline muusikute puhul seoses istuva asendiga.
Sportlaste vigastused on vist teistsugused. Kui palju sportlaste ja muusikute vigastused üksteisest erinevad?
Kattuvusi on, aga peab arvestama sellega, et sportlased on harjunud oma keha iga päev treenima ja teatud kehaosad harjuvad, adapteeruvad koormustele. Muusikutel see puudub. Muusikutel on põhiline, et nad mängivad üle. Instrument peab olema nagu keha osa, millega peab arvestama, et endale haiget ei teeks.
Kõige sagedasemad patsiendid on keelpillimängijad ja puhkpillidest flöödimängijad. Kõige vähem ergonoomilised pillid ongi viiul, vioola, harf, flööt ja kontrabass. Kõige ergonoomilisem on ilmselt klaver, kui seda õigesti mängida. Mängutehnika on väga tähtis, eriti puhkpillide puhul, mida mängitakse istuvas asendis. Rindkere, kus on liikumisulatus kehas suhteliselt väike, võib saada väga tugeva ülekoormuse, mistõttu võib tekkida roietevaheline neuriit ehk närvipõletik.
Eriti oluline on see puberteedieas laste puhul, kes kiiresti kasvavad, kuna nende lihaskoe areng ei ole nii kiire, eriti on väga nõrk kõõluste kinnituskoht luudele. Õpetajalt nõuab pillide õpetamine väga head arusaama liikumisteraapiast. Seisev asend nõuab muusikult tugevat aeroobset ettevalmistust ning kere, kõhu ja selja süvalihaste treeningut, et selg ei väsiks ära ja oleks vastupidav. See on oluline tegelikult kõikidele muusikutele.
Mida soovitaksite muusikutel teha, et vigastusi vältida?
Muusik peab ikka trennis käima. Võiks käia kaks korda nädalas jõusaalis, teha funktsionaalseid jõuharjutusi. Nende osas peaks abi küsima jõusaali treenerilt või füsioterapeudilt. Ja enne jõusaali minekut (eriti alates keskeast) peaks minema perearsti juurde ja tegema südame EKG, mõõtma vererõhku ja tegema vereanalüüsi. Teha kindlaks, ega ei ole tegu südame rütmihäirete või kõrge vererõhuga – sellisel juhul peaks nende riskidega treenimisel arvestama. Lisaks võiks teha kaks korda nädalas aeroobset trenni, näiteks käia ujumas, joosta või sõita jalgrattaga. Sinna alla ei lähe küll näiteks tööle rattaga sõitmine, kuid see on hea boonus. Ja kodus võiks teha pilatese harjutusi iga päev või üle päeva.
Kiropraktiku juures võiks iga muusik käia kaks või kolm korda aastas, et ennetada ülekoormusvigastuste teket. Massaaž seevastu ei ravi inimest, kuid stimuleerib vere- ja lümfiringet, ainevahetust ja parandab enesetunnet.
Instrumentalistile on väga oluline harjutamisaja jagamine mängimiseks ja puhkamiseks. Näiteks võib mängida 50 minutit ja seejärel 10 minutit puhata, venitada skeletilihaseid või lihtsalt jalutada. Üle tunni järjest mängida ei tohi! Oma keha peab armastama.
