Jaanuari alguses jäi silma, et tulemas on kontsert Gesualdo muusikast. Kuulsa itaallase loomingut on Eestis harva kuulda olnud, hoopis huvitav oli aga see, et esitajaks on sedapuhku meeskoor. Sisimas kujutlesin, kuivõrd elitaarne sündmus on tulekul, sest ilmselt tavakuulaja sel õhtul kontserdisaali ei satu. Gesualdo loomingut esitatakse ju harva, tema helikeel on keerukas, nõuab põhjalikumaid muusikalisi teadmisi ja avaramat kuulajakogemust.
Venosa vürst Carlo Gesualdo (1560–1613) oli väljapaistev itaalia hilisrenessansi helilooja, keda tuntakse kui muusikalise manerismi kõige iseloomulikumat esindajat. Kõnealusel kontserdil esitati valik madrigale kogumikest “Quinto libro di madrigali” (“Viies madrigalikogumik”) ja “Sesto libro di madrigali” (“Kuues madrigalikogumik”) aastast 1611. Gesualdo sündis rikkas aadliperekonnas, seetõttu ei sõltunud ta muusikat tellivate valitsejate tahtest ja oli oma loomingus vaba. Sageli külastasid heliloojad, interpreedid, poeedid tema lossi ja helilooja kodu oli intensiivse muusikaelu keskuseks. Kõige silmapaistvaim külaline oli Gesualdo kauaaegne sõber itaalia poeet Torquato Tasso, kes oli ka mitmete madrigalitekstide autor. Kavaraamatust (koostaja Evelin Kõrvits) võib lugeda, et Gesualdo ebatavalist helikeelt on peetud harmooniliselt ekspressiivsuselt renessansiaja kõige innovatiivsemateks kompositsioonideks. Itaalia dirigent Claudio Abbado on öelnud: “Gesualdo oskas kannatust ennekuulmatute harmooniate abil suurendada. Silbid, kujundid ja mõisted tõlgitakse muusikasse, mis lakkamatult taotleb harmooniliste vahendite avardamist, et viimseni väljendada valu igat soppi. Need dissonantsidest nõretavad akordid, kromatismid, mis haaravad enda alla iga rea, tekitavad sõnade ja tundepuhangute kohale vähem või rohkem kristalliseerunud pöörise; ja häältevaheline fantastiline kontrapunkt lisab kõnele üllatava seesmise dünaamika”. (Leonetta Bentivoglio artiklist lühendatult vahendanud Mailis Põld, ajakiri Muusika 2004, nr 5).
Selle ekstsentrilise looja loomingut sai seekord kuulata meeskoori esituses, kelle mahukas kõla oli üllatav ja nõudis harjumist. Omal ajal olid Gesualdo loomingu esitajaks ilmselt kammerkoosseisud ja komplitseeritud helikeel nõudis kogemustega lauljaid. Neljahäälsele meeskoorile seadis need 16 madrigali helilooja Aare Kruusimäe. Olles ise Rahvusmeeskoori kauaaegne bassirühma laulja, tunneb Kruusimäe põhjalikult koori häälelist võimekust, dünaamilist mitmekesisust ja tämbrilist rikkust.
Kuulaja osasaamisrõõm oli suur – teosest teosesse avanev erakordne tundeekspressiivsus, vaigistamatu meeleheide, ülev-tõsine sisekaemus. Aare Kruusimäe on öelnud: “Selles muusikas peitub mingi seletamatu vägi ... See sõnulseletamatu poolhullumeelne kirglikkus, mis ka neli sajandit hiljem seadjal silma märjaks võtab”.
Tänapäeval on kombeks täiendada kuulmismeelt ka visuaaliga. Sel korral ilmestasid nelja madrigali tantsijad rühmitusest “Zuga ühendatud tantsijad”, samuti toetasid visuaali prožektorite vahelduvad soojad ja külmad toonid. Kolme tantsija loodud koreograafia oli oskuslikult ja diskreetselt muusikasse sobitatud ega kippunud prevaleerima.
Tänuliku publikuna sooviksin helilooja väärt loomingut veelgi kuulata, sest teoste keerulise struktuuri paindlikumaks esiletoomiseks vajanuks koor ilmselt rohkem harjutusaega. Kindlasti on mõne aja möödudes ka esitusnärv ja pinge maandatud ning võimaldab vabamat musitseerimist. Kontserdi lõppedes kuuldu-nähtu üle mõtteid mõlgutades jäi aga südamesse valdav tänutunne. Tehtud on suur töö: Aare Kruusimäe seaded, dirigent Mikk Üleoja põhjalikult läbimõeldud ja -tunnetatud interpretatsioon ning iga meeskoori mehe panus partituuri elavaks laulmisel.
Kontserdisaali kogunenud publikut polnud just ülemäära arvukalt, ent kes tuli, oli teinud targa valiku.
Eesti Rahvusmeeskoor, dirigent Mikk Üleoja, koormeister Kuldar Schüts;
Tiina Mölder, Helen Reitsnik, Ajjar Ausma – Zuga Ühendatud Tantsijad
25. 01 Pärnu kontserdimajas, 27. 01 Estonia kontserdisaalis.