Aktiivsus- ja tähelepanuhäiretega põlvkonnale omaselt kohtab Florian Wahli uues albumis keerdkäkki saksa šlaagritest, mõminaräpist, trap’ist raskerocki, muzak’i ja EDM-ini. Kuulaja võib leida seoseid Onu Bella, Maria Minerva ja Uku Kuudiga (keda Wahl ka mängis Ivar Murdi dokumentaalis “u.Q”), kohalike meemi- ja internetikultuuri tegelastega (“Miski ei üllata”). Kehastudes kaasaegsele hüperpopile omaselt postgeograafiliseks triksteriks, räpib Wahl krüokülmutatud Dubai suhkruissidest, traumaturundajatest, LHV agentidest Prismas ja luksuslikest pelgupaikadest. Ta astub üles ka kui 1930-ndate Baieri saksa noormees.
Album toimib kui estraadilik seiklusmäng, kus seguneb biograafiline ja fantaasia, satiir ja ekstaas. Helis ja lüürikas on rohkelt visuaalseid vihjeid, luues reaalsuse kõverpeeglina märgitiheda absurdimaailma. Loodud maailmas valitseb fin de siècle’ile omane dekadentlik peoatmosfäär (“Põrgu”, “Kunagi ei piisa”). Eri tegelaste taha varjumine mõjub kui maskeraad ühes konstruktiivse pohhuismiga. Internetikuulsustest ja turundajatest küllastunud kultuuri mandunud ekstsesse kommenteerides võtab Wahl vuajeristliku positsiooni (“Autsaider”). Kaubafetišismide armastuses dekonstrueerib Wahl “patuse naudingu” (guilty pleasure) kontseptsiooni kristliku algupära. Miks peaks nauding tekitama süütunnet? Katarsise etümoloogiline algupära on seotud puhastusega – tänapäevase kultuuriloogika maatriks on tarbida ja kahetseda. Wahli eesmärk liikuda “Maatriksist väljas” seisneb tarvitamises ja kaifimises, kulutuse vabastavas ja puhastavas toimes (“Chardonnay shopping”).
Wahli keel-põses sarkasm (“Lapsepõlve trauma”) pole igale maitsele, kuid ei saa öelda, et selle sõgedus (nt “Vaata mind (xxx kaver)”, “Diskoteek”, “Lambiluuad”) oleks kaootiline. Pigem on see täpselt orkestreeritud, võiks öelda isegi, et perfektsionismi kalduv kaos. Ükski lugu ei jää venima, oma helibasseini mõnulema. Jääb mulje, et Wahli jaoks pole oluline innovatsioon, mis ongi ülehinnatud, vaid linnalegendide loome (“Uus salajane baar (ja kuidas sinna saada)”). Kultuuriteoreetik Fredric Jameson ongi väitnud, et innovatsioon on hiliskapitalistliku kultuuriloogika osa, mis müüb meile ainult uusi pastišše. Wahl räpib, et on pigem autsaider ökotsiidilise allakäigu ajastul, kus me oleme kuumad põrguinglid, kes teevad mõned dringid ja reivivad ringi; siin kohtuvad Kolme Lõvi baar ja dubailik digihaarem.