Haapsalust saab suviti tõeline festivalilinn – ei möödu vist nädalatki, kui linlased juba uue ürituse keerisesse satuvad. Juunikuu neljal viimasel päeval oli üheks kuurortlinnas olijate tõmbenumbriks Haapsalu “Valgete ööde festival”. Selleaastase Eesti Kontserdi korraldatud muusikasündmuse keskmes oli eesti muusika: õhtuid ühendas Tõnu Kõrvitsa triloogia esiettekanne, aga esindatud olid ka džässirütmid ja juba kuulajate südamesse jõudnud teosed värsketes tõlgendustes.
Festivali džässipool oli esindatud kahe kontserdiga. Esimesel, “Kohtumisrajad”, olid laval Marianne Leibur ja Joel-Rasmus Remmel, kavas endi kirjutatud laulud. Marianne Leiburi lauldud hüppeid oli väga mõnus kuulata, puhas tämber tabas noote õrnalt, ent kindlalt. Toredad olid ka vilistamise soolod. Joel Remmel saatis lauljat klaveril temale omase kerge käe ja lennukate näppudega. Väljas oli 30 kraadi sooja ja kirikus, kus kontsert toimus, oli samuti tavapärasest soojem. Seal olles tekkis mul päris mitu korda jõulutunne, kontserdist õhkus talvistele kontsertidele omast rahu ja helgust. Südasuvel võib ehk ka nii.
Sama päeva õhtul esines Haapsalu raudteejaamas Holger Marjamaa trio. Siinkohal kiitus korraldajatele: ma ei tea, kui populaarne kontserdikoht on Haapsalu raudteejaama perroon, aga selle kollektiivi muusika kõlas täpselt õiges kohas – oleks nagu sattunud sajanditagusesse džässiklubisse. Samuti oli perroonile minek meeldivaks tehtud: kes kesklinnast kõndida ei tahtnud, sai kontserdipaika Haapsalu kohaliku rongi Peetrikesega, kes soovis päikeseloojanguaegset jalutuskäiku, sai juhinduda teepervele asetatud küünaldest. Holger Marjamaa trio ehk Holger Marjamaa klaveril, Heiko Remmel kontrabassil ja Jussi Lehtonen löökpillidel esitas nii omaloomingut kui Miles Davise ja teiste suurkujude džässistandardeid. Kuulajad said istuda, tantsida ja kõndida, õhkkond oli mõnus ja vaba. Tegelikult oli keeruline muule kui muusikale keskenduda, sest kõik trio liikmed olid nii indu täis, et kiired käigud ja muljetavaldavad soolod lihtsalt ei võimaldanud mujale kui lavale vaadata. Öökontserdi muutis veelgi meeleolukamaks ilm, mis perrooni seinata küljelt tähelepanu tõmbas: ilmataat andis muusikahuvilistele armu, sest kontserdile tulek ja minek olid vihmavabad, aga muusika ajal sähvis taevas mitu äikesenoolt ja sadas paduvihma. See muutis kontserdi veelgi ehtsamaks, adrenaliinilaks tiivustas nii muusikuid kui kuulajaid.
Festivali põhifookus oli sel aastal Tõnu Kõrvitsa triloogia esiettekandel: Haapsalu toomkirikus kõlasid kolmel järjestikusel õhtul “Lageda laulud” (2015), “Sina oled valgus ja hommik” (2019) ja “Tiibade hääl” (2022). Kõik kolm osa on varem elavas ettekandes kõlanud ja üksikteostena suurt edu saavutanud. Tsükli esimese osa tellis heliloojalt Risto Joost, kes hiljem ka järgnevate osade sünnile kaasa aitas. Triloogia tekste aitas koostada, tõlkida ja valida Doris Kareva: kaks esimest osa põhinevad vastavalt Emily Brontë ja Cesare Pavese luulel, kolmas on kirjutatud Kareva originaaltekstile. Haapsalus olid kõigil kolmel õhtul laval Tallinna Kammerorkester ja dirigent Risto Joost, koorid aga vahetusid: üles astusid Läti Raadio koor, kammerkoor Voces Tallinn ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor.
Kuigi kronoloogiliselt ja mõtteliselt on triloogia esimene osa “Lageda laulud”, kõlas Haapsalus esimesena “Sina oled valgus ja hommik” (“Sei la luce e il mattino”), mida laulis Läti Raadio koor. Kaheksast osast koosnev itaaliakeelne tsükkel on kolmest teosest traagilisim, koori võimas ja sügav kõla sobis Cesare Pavese luuleridade edastamiseks suurepäraselt. Alguses tundus, et koori ja orkestri suured fortissimo’d ei mahu kirikusse ära, aga lõpukulminatsiooni ajal oli selline kõla ainuõige – kuulajad olid sõna otseses mõttes muusika sees. Lisalooks esitati “Kreegi vihiku” viimane osa “Ma vaatan üles mäele”, mille löökpillipartiid trianglil mängis helilooja ise. Lisalood olid kontsertide lõpus lausa omaette elamused: Risto Joost oli Tõnu Kõrvitsa loomingust välja valinud palad, mis peateosega suurepäraselt kokku sobisid. Esimese triloogiakontserdi südamlik lõpp päädis seisvate ovatsioonidega.
Festivali teisel päeval tõi kammerkoor Voces Tallinn ettekandele 2015. aastal valminud“Lageda laulud”, millest kogu tsükkel toona alguse sai. Voces Tallinn oli tubli – triloogiat esitavatest kooridest oli see ainus mitteprofessionaalne kollektiiv, kes näitas üheksaosalise teose jooksul laia kõlapaletti, mis Emily Brontë tekstidega hästi sobis. Ingliskeelsete tekstidega „Lageda laulud“ on kolmest kõige sissepoole vaatavam, mõtlikum. Nii jäid ka minule kulminatsioonide asemel kõlama hoopis väikesed detailid – väga ilusad olid kõik väikesed sekundid ja erinevad klastrid, mis kõlasid kas koori ja orkestri või ainult koori esituses. Samuti ka sõnalõpud, mis dirigendi väikese viipe peale õrnalt koos ära võeti. Teisalt oli aga niigi helilises keeles teose kuulamine kohati raske – olin kiriku tagumises pooles ja seal oli meloodilisemates kohtades tekstist keeruline aru saada. Publiku tungival soovil lauldi lõpetuseks “Lenda üles kurbtusest”, mis pärines (nagu eelmisegi õhtu lisalugu)“Kreegi vihikust”.
Kõrvitsa kolmikteose viimasel kontserdil olid laval Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester ja dirigent Risto Joost. See kooslus oli kõigi kolme osa esmaesitaja ja plaadistaja ja sellevõrra oli kirikus ka kuidagi turvalisem või mugavam, aga samas ka pidulikum õhkkond. “Tiibade hääl” on triloogia helge finaal, mille teksti on loonud Doris Kareva. USA lenduri Amelia Earharti elust ja viimasest lennust inspireeritud eestikeelse teose kohta on ainult üks sõna: ilu. Helilooja on öelnud, et see on “laul lendamisest, unistustest, julgusest ja tingimusteta armastusest”. Siirust ja soojust õhkus igast noodist, koori häälerühmade ja orkestri vahel oli hea balanss. Olen siiani kirjeldanud koore, aga orkestril ei olnud kogu selles ettevõtmises sugugi vähem tähtis roll: kolmel õhtul esineti nõudlike partiidega, millel oli kooriga rohkem dialoog kui saatefunktsioon. Helilooja oli kasutanud väga erinevaid tehnilisi võtteid flažolettidest col legno’ni, mida esitleti mõõdukalt – efekti tekitamise tähelepanu oli võidetud, aga koori tekst jäi siiski esiplaanile. Kolmele õhtule punkti pannud lisalugu oli Tõnu Kõrvitsa ja Doris Kareva “Pühapäevasoov”. See laulupeolt tuttav teos salvestati ka “Tiibade häälega” samale albumile, siinkohal sai triloogia helge ja südamliku lõpu. Ei tea, kas ja millal sellist ettevõtmist veel näha ja kuulda saab, aga kui saab, soovitan kõigil osa võtta. Nii mastaapset teost Eesti muusikamaastikul sageli ei kuule ja kolm päeva, võiks öelda et juba klassikaks kujunenud muusika keskel, on iga hetke väärt
Kõrgel tasemel koore oli Haapsalus veel: lisaks kolmele Kõrvitsa oopust esitanud koorile oli oma kontsert ka Eesti Rahvusmeeskooril. Muusikaõhtul pealkirjaga “Rannap ja Rahvusmeeskoor” lauldi Mikk Üleoja juhatusel Siim Aimla, Riivo Jõgi ja Kuldar Schütsi seadeid Rein Rannapi tuntumatest lauludest. Rannap mängis ise kõiki laule klaveril kaasa, kuuldud seaded olid koori ja klaveri hästi tasakaalustanud: üks ei matnud teist ja midagi üleliigset või korduvat polnud samuti. Schütsi seaded tundusid publikule ja ka meeskoorile endale eriti meeldivat: näiteks tempokas laul “Kes kellega käib” oli saanud fanfaarse sissejuhatuse, “Sa oled mul teine” aga hoopis ballaadiliku vormi. Kavas oli ka esiettekanne, rahvaluulel põhinev pikem teos “Sõda sõitis siia ilma”. Rannap mainis paralleelina Tormise “Raua needmist”, lootes samas, et need liiga sarnased pole. Rannapi lugu oli Tormise omaga võrreldes üsna meloodiline, kuid jah, värsiridu lauldi enamjaolt rahvalikul motiivil. Helilooja mängis lauluridade vahele džässielementidega soolosid, lauljad lõid jalaga vastu maad. “Sõda sõitis siia ilma” oli kirjutatud meeskoorile ja klaverile, aga šamaanitrummi kasutamise asemel tempereeris Rannap klaveri sees paar keelt ära, mida lüües tekkis üllatavalt sarnane efekt. See oli tuttavate laulude seas värskendav hetk, vanu lemmikuid kuulama tulnud võtsid jõulise teose hästi vastu.
Festivali teisel öökontserdil esines Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel, kavas helitööd Sven Grünbergi 1980-ndatel ilmunud albumitelt “Hingus” ja “OM”. Ansambel on mõlemad albumid täispikkuses varem ette kandnud, Haapsalus esitati nende osi vaheldumisi. Eelmised ettekanded on olnud kontserdisaalides, festivalil mängiti aga vabas õhus. Viimane formaat sobis Grünbergi muusikale minu meelest paremini, nii said helid kontserdisaalide akadeemiliste piiride asemel vabalt lennelda. Eraldi tähelepanu väärib ka see, et albumitel mängis kõiki partiisid helilooja ise ja 1980-ndatel ei olnud teoste elavad ettekanded mõeldavadki – polnud ei fikseeritud partituuri ega instrumente, millega kuuldut mujal kui stuudios taaselustada. Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel on “Hinguse” ja “OMi” aga noodistanud ja esitab teoseid nüüd täpselt nii, nagu originaalsalvestustel kõlab. Mõistagi on see väga suur täppistöö ja mõnel hetkel lavale vaadates oli muusikute nägudelt näha, et mõni motiiv oli vist kõlanud kauem kui noodis kirjas, aga kontsert oli sellegipoolest väga meditatiivne ja ilus rännak öhe.
“Valgete ööde festivali” viimasel päeval oli laval taas Tallinna Kammerorkester, aga sel korral Rasmus Puuri “Sipsikuga”. Orkestri ees oli helilooja ise, klaverit mängis Anna Smirnova, Eno Raua lasteraamatut luges Anu Lamp. Lastekontserdile kohaselt oli saal lapsi täis, mõni oli isegi omaenda Sipsiku kaasa võtnud. Pea tunnine kontsert oli mõnele väikesele kuulajale natuke keeruline, aga oli ka agaraid kaasaelajaid: näiteks hetkel, kui Sipsikule puu all istudes ploom pähe kukkus, kostus saalist mitu emotsionaalset “ai-d”. Sellised seigad tõstsid ka muusikute tuju, seda kõike oli väga tore jälgida.
Selleaastane Haapsalu “Valgete ööde festival” oli Eesti muusika armastajatele suurepärane võimalus juunikuud ära saata – soe suvi mereäärses kuurortlinnas eriilmeliste kontsertide ja kõrgel tasemel esinejatega. Mida veel tahta! Ehk ainult seda, et korraldajate motivatsioon ei langeks ja järgmisel suvel oleks festival sama põnev!