“Õhtumosaiik” on duo Telluur – Heli Ernits (inglissarv/oboe) ja Kirill Ogorodnikov (klassikaline kitarr) – esikplaat ja selle on välja andnud Belgia plaadifirma Etcetera Records. Inglissarve/oboe ja kitarri duot ei saa klassikalise kitarri ansamblite kontekstis just tüüpiliseks pidada ja seda hoolimata selle pillikombinatsiooni mitmetest suurepärastest omadustest. Kitarr sulandub tämbriliselt ja registriliselt altoboega üheks tervikuks nii, nagu ei ühegi teise instrumendiga ning näib, et kahe pilli tessituuride omavaheline sobivus võimaldab komponeerimisel suuremat vabadust kui näiteks flöödi- ja viiuliansambli puhul. Kui viimastes on kitarr reeglina madalama registriga saatepilli rollis, siis nüüd on selles osas vabadus suurem – nii mõnelgi puhul kõlas inglissarv kitarrist allpool.
Kahe pilli hea klapp ei ole jäänud märkamata ka heliloojatele, seega leiab plaadil lisaks seadetele klaverimuusikast (Bela Bartók, osa “Rumeenia tantsudest”, Enrique Granados, “Poeetilised valsid”), orkestriteostest (Modest Mussorgski, osa tsüklist “Pildid näituselt”, Gustav Holst, osa tsüklist “Planeedid”) ka originaalloomingut – Lauri Jõelehe “Öö saabumine”, Eugen Linde “Tuba hakkab tuksuma” ning autorite seadeid oma varasematest teostest (José Lezcano “Recollections” (“Meenutused”), René Eespere “Respectus”). Heaks mõtteks võib pidada ka seda, et duo ei ole peljanud mängida algselt vokaalmuusikana kirjutatut (Mingo Rajandi “Pappel linnuga”, Ülo Vinteri “Majakene mere ääres”).
Lauri Jõelehe oktaavide- ja unisooniderohke “Öö saabumine” näib olevat komponeeritud kõiki duo registrilisi suurepäraseid põhiomadusi silmas pidades. Selle uinutavale meditatsioonile vastandub vembukas “Tuba hakkab tuksuma”. Algselt suurematele koosseisudele loodud teosed – Eespere “Respectus” kammerorkestrile ja Mingo Rajandi “Pappel linnuga” džässvokalistile koos bändiga – mõjuvad hapra duo esituses sedavõrd loomulikena, et tekib küsimus, kumb versioon siiski kõigepealt ilmavalgust nägi.
Kuigi plaadi pealkiri “Õhtumosaiik” viitab rahulikematele meeleoludele, on seal piisavalt ruumi ka tantsulisele temperamendile. Kaks osa “Rumeenia tantsudest”, “Samba” ja “Fugato” José Lezcano “Meenutustest” ning Granadose “Poeetilised valsid” tasakaalustavad õhtumeeleolu ning ei lase tekkida muljel, et Telluur esitab melanhoolse tundetooniga muusikat.
Kokkuvõttes võibki plaati iseloomustada märksõnaga “tasakaal”. Heas balansis on duo ise – kumbki instrument ei kipu domineerima, vaid tegemist on võrdväärse kammerkoosseisuga, ning heas tasakaalus on ka nende repertuaar.