Eva Väljaots. “Hundinuiaõis”

Eva Väljaots on mitmekülgne kandlemängija, kes on õppinud nii Eestis Viljandi kultuuriakadeemias kui Soomes Sibeliuse akadeemias ning kelle soolokontserte on olnud võimalik kuulata nii Eestis, Soomes kui mujal ning korduvalt näiteks Viljandi pärimusmuusika festivalil.

Kannel on Läänemere idakalda rahvaste pill, mis on nii vana, et tema ajalugu on meile endile suures osas teadmata. On puhas luksus, et tänapäeval on meil olemas nii kannelde vanemad kui ajaloo käigus muutunud versioonid ning et nüüdseks täpsustava nime “väikekannel” saanud pill annab ka tänapäeval muusikutele võimaluse oma muusikat luua ja ennast väljendada nii vanapärasel kui täiesti uudsel ja isikupärasel moel.

Plaadi “Hundinuiaõis” muusika on maastikuline, õhu(stiku)line, jutustav ning meeleoludest tulvil. Koos Eva joonistuste ja kontserdi taustal liikuvate õite, hundinuiade ja teiste olevustega moodustub kunstiline tervik. See on avatud muusika, mis sobiks kindlasti ka filmide helireaks ja kaaslaseks lugude vestmisele. Näen juba vaimusilmas Rein Marani või Joosep Matjuse filme, kus Eva kandlehelide saatel koorub udust põdra uhke sarvekroon või lendab üle raba droon.

Vabamate ja isiklikemate meloodia- ja kõlamängude lagendikel võib vahepeal end korraks ilmutada mõni traditsioonilisest kandlemängust inspireeritud küngas või järv, kuid siis liigub lugu oma rada pidi edasi. Kohati tundub, et edasiliikumise käigus ei märgita ega märgata aja möödumist, kuid siiski tunduvad lugudel olevat nii peatükid kui vahemängud.

Eva Väljaotsa album tundub muusikaliselt isiklik ning intiimne, selle muusikamaailm on sissepoole vaatav, seisundiline, pigem staatiline ning melanhoolselt mõtlik. Lisaks rahulikule kuulamisele (milles ei puudu ka tantsulised momendid) saab nautida mitme erineva (väike)kandle ja kohati ka hiiukandle ehk talharpa akustilist kõla. Erilisema kõlaga tänapäeva kuulaja jaoks on hobusesabajõhvidest keeltega Eva enda tehtud kannel, millel on muuhulgas mängitud ka albumi nimilugu.