2021. aasta novembris ilmus Poola ühelt suuremalt plaadifirmalt DUX album Eesti klaveritriode muusikaga. Salvestus on tehtud Eesti muusika- ja teatriakadeemia suurepärases uues saalis. Trio Poll-Varema-Poll on koos tegutsenud aastast 2013 ning esinenud Euroopas, Venemaal ja Hiinas. Kõigil kolmel muusikul – viiuldaja Mari Pollil, pianist Mihkel Pollil ning tšellist Henry-David Varemal – on seljataga mitmeid võite rahvusvahelistel konkurssidel, silmapaistvaid esinemisi ja orkestritööd.
See on trio esimene plaat, kuid varem on Mihkel Pollil koostöös DUXiga ilmunud ka üks sooloplaat, CD ERSO ja dirigent Mihhail Gertsiga ning album duos koos õe Mari Polliga. 1992. aastal asutatud DUX Recording Producers on Poola üks suuremaid plaadifirmasid ja orienteeritud just klassikalise muusika salvestamisele. Paljud DUXi plaadid ja salvestusprojektid on pälvinud nii Poolas kui välismaal suure populaarsuse ja tunnustuse.
Plaadi dramaturgiliseks aluseks on Lemba klaveritrio nr 1 B-duur (1929). Mihkel Polli sõnul saigi plaadi idee alguse soovist tõsta esile Artur Lemba pärandit ning salvestada see romantiline suurteos – esimene trio Eesti muusikaloos. Ka teiste albumil kõlavate teoste läbivaks jooneks on lüürilisus ja tundeküllasus. Heino Elleri lüürilised palad (1915) on kirjutatud ajal, mil ta õppis Peterburi konservatooriumis. Vene romantikute vaimu on tunda ka nendes kahes teoses. Hoopis sissepoole vaatlevat ning kargemat kõla kuuleb Arvo Pärdi teostes “Scala cromatica” (2007) ja “Mozart-Adagio” (1992/1997/2005). Albumi viimaseks teoseks on Riho Esko Maimetsa klaveritrio “Kolm mõtisklust” (2019). Maimets on öelnud, et looming on tema jaoks üks suur tõeotsing ning sünnib tunnetest. Need kolm pala mõjuvad oma lummava ilu ja tundlikkusega tõeliselt puudutavalt ja ainulaadselt.
Ma olen neid interpreete nii eraldi kui ka koos palju kuulnud, nii et ma teadsin, mida oodata ja ootused olid kõrged.
Plaadi esimest teost, Lemba klaveritriot kuulates oli elamus nii vahetu, et tekkis tunne, nagu viibiksin kontserdisaalis. See tunne jäi mind saatma plaadi viimase noodini. Poll-Varema-Poll triot kuulates haarab mind kõige enam just lüüriliste teoste esitamise sügav tundlikkus ja täiesti erakordne kõlamaailm. Helikude, kus iga erivärvinguga noot sulandub täiuslikult teiste värvidega ja interpreetide sisemaailm on otse ja vahetult siinsamas – sellel on mõjujõud, mis kaotab aja- ja ruumitaju.
Minu jaoks on selle plaadi märksõna ilu. Kuulates mõtlesin John Keatsi kuulsa poeemi “Ode On a Grecian Urn” (“Ood Kreeka urnile”) viimaste ridade peale: “Beauty is truth, truth beauty – that is all / Ye know on earth, and all ye need to know”. Keatsi jaoks on ilu vajalik tõe avastamiseks ja tõde iseeneses on ilus – täiuslikkus ei saa eksisteerida ilma üheta neist. Muusikas muidugi ei saa tingimata tõe ja ilu vahele võrdusmärki panna. Muusikud otsivad ja püüavad lahti kodeerida just seda tõde ja tähendust, mis on peidetud helidesse ja mis ei pruugigi esteetilises plaanis ilus olla. Kuid sellel plaadil mängib trio teoseid, mis just nimelt peegeldavad ilu nii traditsioonilises kui kaasaegses helikeeles. Ja seda niivõrd viimistletult, kõrgetasemeliselt ja läbitunnetatult, et see puhastab ja rikastab kuulajat. Sellist eeterlikku ilu on raske unustada.