Georges Bizet’ “Carmen” on kahtlemata üks maailma ooperiliteratuuri pärleid, mille populaarsus on aja jooksul aina kasvanud. 1875. aastal esietendunud teos tekitas paraja skandaali, peamiselt tänu vabameelse ja kirgliku naispeaosalise kujutamisele. Bizet avas “Carmeniga” muusikaajaloos täiesti uue lehekülje, tuues seniste sentimentaalsete ja alistuvate karakterite asemel lavale tugeva, iseseisva, kompromissitu ja saatusliku naise.
Estonia teatris on “Carmenit” lavastatud juba kümnel korral ning selle aasta septembris jõudis publiku ette üheteistkümnes versioon. Varasemad “Carmeni” lavastused on pakkunud mitmesuguseid tõlgendusi ning visuaalseid ja kontseptuaalseid lahendusi, mis peegeldavad vastava ajastu esteetikat ja publiku ootusi. Mõned lavastused on rõhutanud väliseid aspekte, teised aga teose sisemist psühholoogiat, tuues esile konflikti armastuse, vabaduse ja hukatuse vahel. Seekordse lavastuse keskmes näis olevat eelkõige Carmen ise, kõik muu oli justkui ehitatud peategelase ümber. Prantsuse metsosoprani Marie Gautrot’ käsitlus mustlastüdruku keerukast ja kapriissest natuurist oli veenev ja sügavalt läbi tunnetatud, jättes teised tegelaskujud pigem taustale. Ent kas polegi see omamoodi ajastu märk, et esiplaanile tuuakse naine, kes ei karda seista oma vabaduse ja väärtuste eest ning astuda vastu ühiskondlikele normidele?
Lavastaja Pierre-Emmanuel Rousseau’ sõnul on Carmen tema lavastuses nõid – meedium elavate ja surnute vahel – ning teab juba alates ooperi algusest, et ta sureb. Saatuslikkus ja Carmeni teadlikkus oma vältimatust lõpust olid kogu etenduse jooksul selgelt tajutavad. Marie Gautrot’ sugestiivne hääl ja lavaline kohalolek lõid mitmetes stseenides tõeliselt lummava atmosfääri, tuues vaatajatele kananaha ihule. Paraku jäid teised aspektid, ka lavastuslikud, selle kõrval veidi kahvatuks.
Võimalik, et olen ära hellitatud tipptasemel produktsioonidest Aix-en-Provence’i ooperifestivalil, kus Eesti Filharmoonia Kammerkoor on mitmel korral osalenud. Eelmisel aastal tõi Aix’i ooperifestival lavale Bergi ooperi “Wozzeck”, kus väheste vahenditega saavutati maksimaalne tulemus. Dekoratsioone oli minimaalselt, kuid iga detail oli läbi mõeldud ja kandis selget sõnumit. Mulle tundus, et ka “Carmenis” püüti midagi sarnast. Lavakujundus oli pigem minimalistlik, rikastatud vaid üksikute tähendusrikaste aktsentidega, nagu pühapildid ja ikoonid, mis näisid olevat mõeldud religioossete sümbolitena. Kui eesmärk oli jätta vaatajatele visuaalselt rohkem hingamisruumi, siis enamasti see toimis. Samas oleks selline lähenemine eeldanud, et kas kostüümide kirevus või tegevuse dünaamilisus kompenseeriks lavakujunduse tagasihoidlikkust. Kahjuks jäi lavaline energia sageli liiga vaoshoituks.
Rahvusooper Estonia kooridele pole otseselt midagi ette heita. Kui välja arvata üks rütmiliselt laiali jooksnud number ooperi teises pooles, oli vokaalne sooritus üldjoontes hea. Kuid massistseenid mõjusid kohati läbikomponeerimatult ning tundus, et lavastus ei kasutanud iga kooriliikme potentsiaali täielikult ära. Tore oli märgata üksikuid initsiatiivikaid lauljaid, kes oma rolli süvenenult ja pühendunult täitsid, lisades lavastusse isiklikku tõlgendust, kuid üldmulje jäi osas stseenides siiski mõnevõrra ebamääraseks. Ma usun, et konkreetsemalt juhendatud liikumisega oleks saanud lavalist dünaamikat oluliselt rikastada.
Vähe dünaamiliseks jäi minu jaoks ka meespeaosaline don José. Kuni ooperi lõpuni oli mul raske uskuda, et Mehhiko päritolu tenori Mario Rojase pehme ja meeldiva isiku taga võiks peituda ohtlik kiremõrtsukas. Kuigi Rojase vokaalne esitus oli tasemel, puudus rollis vajalik kirglikkus ja animaalsus, mis iseloomustab don José vastuolulist tegelaskuju. Rojase rollilahendus mõjus pigem vaoshoitult, jättes karakteri emotsionaalse teekonna pinnapealseks ja kirestseenid ebausutavaks. Ka teose kulminatsioon, Carmeni traagiline tapmine, ei kandnud endas oodatud intensiivsust, vaid näis pigem juhuslikuna. Ka siin saan tõmmata paralleele “Wozzecki” lavastusega, kus leidis aset samasugune kiremõrv. Mäletan, et seda episoodi harjutati pikalt, et saavutada võimalikult usutav tulemus. Mul oli mitmeid kordi võimalus jälgida stseeni lavataguselt ekraanilt ning isegi seal mõjus see võikalt. Estonia teatri “Carmenis” lõikas don José oma armastatu kõri läbi justkui möödaminnes. (Ja miks oli veretöö tunnistajaks paigutatud lavale neli last, jäi täiesti arusaamatuks.) Samuti paistsid pisut kodukootud stseenid, kus Carmen pussitab oma kaaslast tubakavabrikust ning don José ja toreadoor Escamillo peavad noavõitlust.
Escamillo, keda kehastas Raiko Raaliku haigestumise tõttu armeenia bariton Gagik Vardanyan, oli meeldivalt sooja ja pehme tämbriga. Siiski leidsin end paratamatult võrdlemas teda Jassi Zahharoviga, keda olen varem samas rollis näinud. Seekordse Escamillo puhul nappis minu arvates teravust, ülbust ja eneseimetlust. Mitmel korral tabasin end juurdlemas, kas tõesti valiks femme fatale nagu Carmen endale järjepanu sellist tüüpi mehi.
Samas tahaksin eraldi välja tuua Perrine Madoeufi Micaëla rollis. Ehkki esialgu tekitas võõristust, et külatüdruk Micaëla ilmus lavale kõige kirevamas kostüümis ja türkiissiniste kontsakingadega (mis tundusid üsna ebapraktilised mägedes, kus osa ooperi tegevustikust toimub), meeldis mulle tegelikult Madoeufi kujundatud osa. Tema rollikäsitlus andis tegelasele sügavust ja mitmetahulisust, mille tulemusel ei jäänud Micaëla lihtsalt häbelikuks külatüdrukuks, vaid pakkus publikule enesekindla ja meeldejääva karakteri. Samuti oli Perrine Madoeufi laulmine lihtsalt suurepärane.
Teistest kõrvaltegelastest märgiksin ära Tamar Nugise kapral Moralese osas. Kuigi roll oli väike, suutis Nugis end kuulama ja vaatama panna. Priit Volmer ohvitser Zuniga osas oli igati omal kohal, tuues lavale talle omase karisma ja autoriteedi. Carmeni sõbrannad Mercédès (Janne Ševtšenko) ja Frasquita (Kadri Nirgi) moodustasid lustaka ja võluva paari, samas kui salakaubavedajad Dancaïre (Mehis Tiits) ja Remendado (Mart Madiste) lisasid oma rollidesse koomilisi nüansse. Eriti Mart Madiste pisikesed läbimõeldud sehkendamised andsid nii mõneski stseenis muheda värvingu. Kahjuks kippusid mustlastüdrukute ja salakaubavedajate ansamblid rütmist välja minema.
Orkester peadirigent Arvo Volmeri käe all jättis väga positiivse mulje. Eriti imponeeris flöötide duett teise vaatuse alguses ja flöödi soolo kolmanda vaatuse intermezzo’s. Läbi terve ooperi oli tunda orkestrantide mängulusti. Mis siin imestada – see tükk on ju hitte täis. Arvestades, et “Carmen” on Operabase’i andmetel sel aastal maailmas enim esitatud ooper, pole üllatav, et see taas ka meie teatri lavale jõudis.
Bizet’ ooper “Carmen” Rahvusooperis Estonia. Muusikajuht ja dirigent Arvo Volmer, dirigendid Kaspar Mänd, Henri Christofer Aavik. Lavastaja, dekoratsiooni- ja kostüümikunstnik Pierre-Emmanuel Rousseau (Prantsusmaa), valguskunstnik Gilles Gentner (Prantsusmaa). Osades: Carmen – Marie Gautrot, Helen Lokuta, Aule Urb; don José – Mario Rojas, Thomas Birch; Micaëla – Perrine Madoeuf, Elena Brazhnyk, Kadri Kõrvek; Escamillo – Gagik Vardanyan, Raiko Raalik; Moralès – Tamar Nugis, Rene Soom, Tambet Kikas; Zuniga – Priit Volmer, Rauno Elp; Mercédès – Janne Ševtšenko, Merit Kraav, Karis Trass; Frasquita – Kristel Pärtna, Kadri Nirgi, Maria Leppoja; Remendado – Mart Madiste, Heldur Harry Põlda; Dancaïre – Mehis Tiits, Reigo Tamm. RO Estonia koor ja poistekoor. Esietendus 27. septembril.