“Vanemuise muusikateater aegade peeglis. 150 valitud lavastust”. Koostaja Virge Joamets, Vanemuine, 2020, 372 lk.
Kui tuli ettepanek kirjutada ajakirjale Muusika Vanemuise juubeli puhul välja antud muusikateatri ülevaateteosest, andsin kahtlematult oma nõusoleku. Soovisin tunnustada ja esile tõsta seda ülimalt vajalikku ning töömahukat ettevõtmist, mille Virge Joamets teatri tellimusel edukalt läbi viis. Kirjutise enda kallale asudes tabas mind aga kimbatus: kuidas siis kirjutada raamatust, mis pole raamat selles mõttes, et võtad kätte ja loed läbi, trükisest, mis pole õieti teatmeteos, ajalooraamat ega leksikon, aga on samas natuke seda kõike korraga ja see kõike korraga olemine ongi tema tugevuseks; üllitisest, mida iga selle lugeja kasutab ilmselt täiesti isemoodi. Ja kes need lugejad-kasutajad üldse on või võiksid olla?
Kuna koostaja oli “seletuskirjana” lisanud järelsõna, milles kirjeldas, kuidas ta püstitatud ülesandele lähenes ning milliseid raskeid valikuid tegema pidi, otsustasingi alustada lugemist sellest. Kõigepealt andis Joamets endale aru, et läbikirjutatud teose loomise jaoks pole tehtud küllaldaselt eeltööd, st väheste eranditega (nagu Rudolf Põldmäe August Wiera teatritegemise käsitlus või mõnede lavajõudude isikuraamatud) puuduvad eelnevad uurimused, millele saaks nii mahuka, tervet Vanemuise muusikateatri ajalugu hõlmava teksti puhul toetuda. Selge, et niisuguse uurimustöö “kiirkorras” läbiviimine olnuks utoopiline. Seega jäi üle kombineerida olemasolevaid allikaid (ajakirjandus ja varem ilmunud raamatud) repertuaari ja tegelaste nimistutega, mis tuli esmalt luua. Olgu kohe öeldud, et sellega on koostaja suurepäraselt hakkama saanud. Vanemuise muusikalavastustes võib järge ajada nii kronoloogiliselt kui pealkirjade osas alfabeetiliselt žanride kaupa ning ära on toodud kõigi teadaolevate palgaliste solistide, samuti eelkutselise ajajärgu ehk nn Wiera perioodi harrastussolistide nimekiri. XXI sajandist on üles loetud ka külalissolistid ning muusikalavastustes osalenud näitlejad.
Järelsõna ja ülalmainitud lisade juurest raamatu algusse suundudes teame juba, et teatri juubelile sobiv arv 150 valitud lavastust esindab vaid suhteliselt väikest osa Vanemuise senise muusikateatri ajaloost 1883–2020. Koos autoriga oleme loobunud taga ajamast kindlat süsteemi (mille järgi käsitletaks näiteks kõige publikumenukamaid või auhinnatumaid, ajakirjanduses kõige kajastatumaid või kõiki eesti algupäranditel põhinevaid lavastusi), sest seda polnud võimalik järgida sisulistel, mahulistel ja muudel põhjustel. Ka mõnede üldse mitte edukate või algupäraste teoste etendused on leidnud tee raamatusse sellepärast, et olid oma ajas märgilised (nt nõukogude operett või “vennasrahvaste” looming Teise maailmasõja järgsel perioodil) või iseloomustasid hästi teatri mingit loomeperioodi (nt mitmed “kergekaalulised”, tänaseks unustusse vajunud saksa operetid 1920.–1930. aastatel). Siiski ei suunata lugejat kohe väljavalitud repertuaari kronoloogilist vagu kündma, vaid antakse kõigepealt sissejuhatuses ülevaade Vanemuise muusikateatrist tänase päevani, keskendudes olulisematele tendentsidele ja teatri muusikalavastuse palet enim kujundanud isikutele. Sama tekst järgneb ka inglise keeles. Alles siis jõuame lavastusteni, kuid see “vagu” on kasutajasõbralikult neljaks periodiseeritud (“Eellugu. August Wiera aegne asjaarmastajate teater”, “Kutseline teater 1906–1939”, “Nõukogude aeg. Kaarel Irdi aeg 1940–1985” ja “Uus aeg. Pärast Irdi”) ning vahele on pikitud tähtsamate tegijate eluloolisi lühiülevaateid (muidugi Wiera, Ird, aga ka näiteks muusikajuht Juhan Simm, operetiprimadonna ja -lavastaja Elli Põder-Roht-Stukis või dramaturg, tõlkija ja lavastaja Kulno Süvalep).
Teose “lihakeha” moodustavad siiski lavastused, mille puhul on lisaks teose pealkirjale, autoritele ning lavastusgrupile ära märgitud esietenduse kuupäev, repertuaaris oleku aastad ning teadaolev etenduste ning vaatajate arv, sh külalisetendused, samuti kõik preemiad lavastusele ja selle osalistele. Infot on illustreeritud tekstide (peamiselt väljavõtted arvustustest) ning muidugi fotodega (fototoimetaja Kai Rohejärv) – enamasti üks iga lavastuse kohta, välja arvatud mõned vanemad lavastused, mille fotosid polnud võimalik saada. 1990. aastatest peale on kasutatud valdavalt värvifotosid. Pildiallkirjades on koostaja püüdnud, nii palju kui võimalik, ära nimetada kõik pildil kujutatud. Arusaadavalt ei ole nimetatud kõiki lavastuses mänginud koosseise, sest esiteks eeldaks see suuremahulist uurimistööd kavalehtede, direktori käskkirjade, palgalehtede jm virnades, teiseks on nii varasemal kui hilisemal ajal kasutatud palju külalissoliste, kes mõnikord ongi olnud rolli kandvaks esitajaks. Võibolla tunneb koosseisunimekirjadest puudust keegi, kes vastavaainelist uurimustööd kirjutab ning Virge Joametsa raamatust abi ootab, mind isiklikult nende puudumine ei häirinud.
Kellele siis võiks raamat “Vanemuise muusikateater aegade peeglis. 150 valitud lavastust” huvi pakkuda? Muidugi teatrikülastajale – usun, et eelkõige talle mõeldes ongi teos ellu kutsutud. Saab värskendada oma teatrimälu, kohtuda lähimineviku lemmikutega ning avardada teadmisi Vanemuise muusikateatri ajaloo alal. Kindlasti on raamat ka esinduslik ja kaunis (kujundaja Aide Eendra) kingitus teatri ja Tartu linna külalistele ning armas mälestus endistele ja praegustele vanemuislastele. Üldarusaadavuselt ja samas nõudlikkuselt materjali suhtes annab koguteos kindlasti väärtuslikku tuge õpilaste ja üliõpilaste ning igasugusteks muudeks uurimistöödeks, samuti kujutan seda ette hea ja praktilise abimaterjalina ajakirjanduslikus ning muusemitegevuses.
Toon mõned näited, kuidas on raamatut mugav kasutada. Tunnen näiteks huvi, millised muusikateatrilavastused esietendusid Vanemuises 1967. aastal. Löön lahti lisade hulgas leiduva lavastuste kronoloogia ning loen: H. Otsa muusikaline novell “Tooma tohter”, H. Otsa muusikaline novell “Paula pulm” (saan ühtlasi teada, et mõlemaid mängiti koos ühel õhtul), F. Poulenci lüüriline tragöödia (? – prantsuse tragedie lyrique žanrimääratlusena märgib meie mõistes siiski ooperit) “Inimhääl”, V. Ojakääru ooper “Kuningal on külm”, E. Tambergi ooper “Raudne kodu” ja A. Liivese rahvatükk (Ü. Vinteri muusikaga) “Oi-oi-oi-oi oinalugu”. Nagu öeldud, näen igaühe puhul ka, kui kaua lavastus repertuaaris püsis, mitu etendust mängiti (sealhulgas on eraldi välja toodud külalisetendused) ning kui palju oli vaatajaid. Teine näide: soovin teada, millist ooperit on Vanemuises kõige rohkem lavastatud. Sellisel juhul avan lavastuste registri ning ajan näpuga järge alajaotused “Ooperid”, et millise pealkirja taga on esietenduste aastaarvude rida kõige pikem. Avastan, et selleks on G. Puccini “Madame Butterfly” seitsme lavastusega: 1927., 1936., 1941., 1949., 1964., 1975., 2004. ja 2019. aastal. Koostaja on järelsõnas ka selgitanud, et lähestikku asuvate esietenduste puhul, eriti kui need langesid varasematesse perioodidesse või keerulistele aegadele, millest pole säilinud palju dokumente, on teinekord raske öelda, kas tegu oli täiesti erinevate lavastustega või kordas järgmine üldjoontes (ka kujunduse poolest) eelmist või läks käiku nende kahe vahepealne variant. Kui teosest kavandatakse uut trükki, soovitaksin kaaluda ka isikunimede registri sissetoomist – see eeldab muidugi tohutut tööd, aga samas oleks suurepärane ajada mõne laulda, dirigendi jm jälgi korraga nii lavastuste andmestiku, pildiallkirjade kui ajakirjandus- ja raamatuväljavõtete abil. Saaks vähese vaevaga palju teada.
Inforikas on “Vanemuise muusikateater aegade peeglis” aga juba oma praegusel kujul. Millisena joonistub siis teose põhjal välja Vanemuise muusikateatri pale läbi aegade? Selleks peab raamatut mõnda aega “päriselt” lugema, et saada osa arvustuste vahel ära toodud probleem- ja ülevaateartiklite katkenditest ning olulisemate tegelaste koos foto ja eluaastatega äramärkimisest. Võime tõdeda, et mitmežanriteatri rõõmud ja mured on ajast-aega olnud sarnased: paremad laulvad jõud meelitatakse üle Estoniasse ning kohapeal peavad opereti- ja vahel isegi ooperiosi üle võtma näitlejad, samas hiilgavad (just selle tõttu?) Vanemuise muusikalavastused oma mänguhoo ja -vilumuse poolest. Eriti Irdi ajal lisandub hulgaliselt hübriid- ja segažanrilisi lavastusi, kus kõik kolm ala – sõnalavastus, muusikalavastus, ballett – osalevad; etendatakse rockooperit (R. Kangro ja A. Valkoneni “Põhjaneitsi” koos ansambliga Fix), ent näiteks kontserdisaali suitsuruumis leiavad aset ka intiimsed bardide lauluõhtud (Anne Maasik, Tõnu Tepandi jt). Joamets ei lähe mööda ka XXI sajandil puhkenud Vanemuise muusikalide buumist, kuhu, tõsi küll, kaasati ka palju külalisjõude.
Väga huvitav on üksikasjalikumalt vaadelda näiteks 1930. aastate lõpu olukorda. 1938. aastal arutati operetitrupi likvideerimist ning isegi kogu muusikateatri kaotamist Tartus põhjendusega, et see aitaks tõsta sõnalavastuse taset ja külastatavust ning parandaks teatri majanduslikku järge (juhtkonnas arvati, et riiklik toetus võiks ka muusika-ala sulgemise järel jääda ikka sama suureks). Olukord polnud tõepoolest kiita: samad tegelased tegid kaasa nii sõnalavastuses kui operetis, koor tihti ka lastelavastustes, nii et pühapäeviti võidi laval käia suisa kolmes erinevas etenduses. Kuna tantsurühma teatril polnud, pidi koor hakkama saama ka operettides laulmise kõrval ja ajal tantsimisega. See viis inimeste ülekoormatuseni. Jõudude nappus, eriti tenorite osas, seadis mängitavale repertuaarile niikuinii karmid piirid nagu ka tõsiasi, et orkestris oli sel ajal ei vähem ega rohkem kui 13 liiget, nii et pille oli hulganisti puudu ja muusikajuht pidi kõik teosed ümber orkestreerima, et “auke” ei jääks. On küll pisut raske ette kujutada, kuidas ooperitegemine niisugustes tingimustes käis, aga nii publik kui arvustus tõstis esile ka õnnestumisi ning 1939. aastaks olid asjad ootamatult paranenud sedavõrd, et Verdi “Rigoletto” esmalavastusega Vanemuises toimus midagi ooperi läbimurde taolist. Hakkas tunduma, et publiku eelistus kandub seniselt operetiarmastuselt ooperi poole. Kogu selle arengu loo saab loogiliselt tuletada raamatus äratoodu põhjal, seega jutustab koostaja teatri ajaloost ka siis, kui ta ise otseselt (oma häälega) ei jutusta. Et niisugused arengud reljeefselt välja joonistuvad, see on üks koguteose suuri tugevusi.
Kindlasti julgen Virge Joametsa raamatut soovitada ka niisama meelelahutuseks ilma uurimuslike või statistiliste eesmärkideta. Igal juhul on nii portree kui portreteeritav väärikad ning kasutan siinkohal juhust Vanemuisele tagantjärele juubeli puhul palju õnne soovida.
