Vaid nädalase vahega soleeris ERSOga kaks noort solisti – Marcel Johannes Kits ja Sten Heinoja –, kelle muusikuteelt leiame palju ühist. Mõlemad on pälvinud auväärseid võite rahvusvahelistel konkurssidel, mistõttu on neil ka soliidne rahvusvaheline kontserdikalender (millest meie publik võiks muidugi hoopis rohkem teadlik olla!) ja omavahel musitseerivad nad sagedasti ka kammerduona (sh 4. märtsil Viimsi Artiumis kontserdil “Eesti sonaat”). Kõnealustel ERSO kontsertidel kujunesid just nende etteasted õhtu keskseimaks.
3. veebruari kontsert oli nii otseselt kui kaudselt seotud Poolaga. Olgu see siis “Polonia” rahvalaulumotiiviline teekond läbi Wagneri-aegse rahvuspatriootilise riigi, mille ühest rahvaviisist kujuneski hiljem Poola hümn (see võinuks ju kõlada selgi kontserdil tänase Poola rahva sirgeselgsuse auks!), Elgari tšellokontserdi valuskujundlikud helipildid I maailmasõja järgseist meeleoludest (mis peegelduvad tänaseiski sündmusis Euroopa külje all ja sellele reageerides on Poolal taas selge visioon) ning Lutosławski pöördeline lähenemine Poola 1950-ndate muusika loomesuundadele (mis oli komeetlikuks teetähiseks tollase uudse muusika loojaile). Harukordne, et seda kontserti juhatas 1971. aasta Karajani dirigeerimiskonkursi peaauhinna võitnud poola dirigent Antoni Wit, kes on olnud Karajani assistent. Kui palju on meil juhatanud selliseid dirigente, kes on töötanud koos Karajaniga? On veelgi kokkusattumusi – neil päevil toimus Narvas ju ka XV rahvusvaheline Chopini-nimeline konkurss. Hoolimata sellest, et 3. veebruari õhtul oli Estonia teatris Verdi ooperi “Jeanne d’Arc” esietendus ja Tallinna Jaani kirikus “MustonenFesti” kontsert “Orientaal”, oli ka Estonia kontserdisaal lisatoolideni välja müüdud. Järelikult tulid selliste muusikaliste valikute korral siia kohale nii solisti kui orkestri pühendunud austajad.
Elgari tšellokontsert võimaldab ammendamatuid kujutluspilte ja annab solistile katkematult juhtrolli, piltlikult öeldes “dirigeeribki” tšellist algusest lõpuni nii orkestrit kui dirigenti. Marcel Johannes Kits haaras kõiki osapooli juba oma esimese soolotšello retsitatiiviga, kutsudes kaasa vahelduvate mälupiltide teekonnale, milles aeg kaotab oma mõjuvõimu ja kus ei interpreet ega kuulaja ole mitte kõrvalseisja, vaid osaline. Voogavad, jutustavad, pikad, sügavalt kandvad poognatõmbed ja viimseni pinget hoidvad (üli)vaiksed fraasilõpud justkui “kuulavad” nii öeldut kui ootavad ära vastukaja. Solist ja orkester (ja kuulaja!) elasid kütkeis hoidvas üksteisemõistmises, sellises üliharva esinevas üksolemises, mis on tajutav vaid suurte kunstnike väljendusloomuses. Justkui päevikuleheküljeliselt jutustav ja reeglitest vaba heliteos jätabki interpreedile väljendusvõimalusi, kus on koos nii hingeline avatus kui salajasim peidus pool. Marcel Johannes Kits oli veenev nii oma “meeleoluvõbeluste” impulsiivsuse kui ka tehniliste registrivahetuste ja dünaamikanüansside peentäpsusega, kuid vast eelkõige eriliselt kaasahaarava ja sügava sisseelamise poolest, pälvides ülivõimsa aplausi. Lisapalana kõlanud Elgari “Ohked” (“Sospiri”) kinnitasid kõike eelöeldut.
Rahvatarkus, et muusika võib kõnetada erineval moel, tuli kõigile kuulajaile kindlasti meelde, kui kontserdisaalis metalse külmusega raksatasid Lutosławski orkestrikontserdi “Intrada”-osa helimüürid olnu ja oleva vahele. Jah, Elgari järel igas mõttes väga suur kontrast. Kuid taolise varasemaid väärtusi minemapühkiva pöördelisusega vaadatigi ju läinud sajandi 50-ndail tagasi möödunud aegadele, avades tee uutele eelistustele, otsides seejuures ühtlasi ka senitundmatuid mänguvõtteid ja katsetades tehnilise virtuoossuse piire esituskunstis. Suurim tunnustus igale ERSO mängijale: tehniliselt oli orkestrikontserdi esitus tõesti vapustav oma pööraste tempode, pillirühmade ülitäpse ja koosmänguliselt vägeva tulevärgi poolest, kus tuli ülikiirelt reageerida dirigendi silmapilgutuselegi. Orkester sai tõesti hiilgavalt hakkama!
10. veebruari kontsert, kavas kuldse klassika puhas kuld ja raadiote soovikontsertide lemmiklood, algas otsekui vabas tempos jalutuskäiguga piki Doonaud Schwarzwaldist Musta mere poole. Selle pika teekonna nii mõnestki peatuspaigast on meist kindlasti paljudel olnud võimalus kaasa võtta omi mälestusi. Ja nii mõneski Doonau-äärses linnas – sh muidugi Viinis – on kunagi elanud ning muusikat loonud Mozart, kelle klaverikontserdi esitus kujunes Sten Heinoja soleerimisel selle õhtu kulminatsiooniks. Usun, et Mozarti klaviiri avades mõtleb iga pianist sellele, et tolle kontserdi on Mozart kirjutanud iseendale ning nüüd on mul au puudutada samu noote! Mind väga köitis Heinoja läbivalt ühtlase voolava sillerdusega kujundatud pehme legato ja puhas sõrmelöök, selge vormitunnetus ja koosluses orkestriga faktuuri detailne läbipaistvus. Kui noor pianist suutis juba oma esimesel selle kontserdi ettekandel orgaaniliselt sulanduda Mozarti partituuri, siis kindlasti leiab ta uusi tahke juurde järgnevatel. Kõigi Mozarti instrumentaalkontsertide aeglased osad on mind lummanud, nii ka seekordsed kaugusse vaatavad mälestuste teed.
Kuldse klassika õhtu lõpetas Brahmsi 3. sümfoonia, millega ERSO on kokku puutunud mitme dirigendi ja tõlgitsuse kaudu. Seda ülituntud võimsate teemadega (eriti III osa!) muusikat ongi esitatud kord vaoshoitumalt, siis jälle romantilise või üliromantilise paatose ja kiretulega. Kõik sõltub ju dirigendist. Seekord hõljus kontserdisaalis ühtaegu nii brahmsilik kui wagnerlik romantikaajastu vaim, mille tundelisi teemasid ja värve aitasid erilise väljendusrikkusega esile tuua klarneti soolod, flöödi sära, metsasarvede ja tšellode kandvus, viiulirühma kujundlik fraseerimine ja kogu orkestri ühtlaselt kandvad kõlalised vahekorrad. Orkestri poolelt oligi just sümfoonia õhtu parim ettekanne, aga kogu kava (orkestri lisapalana veel Brahmsi “Ungari tants” nr 5) haakus tõesti ülihästi kontserdisarja “Puhas kuld”!
3.02 Richard Wagneri avamäng “Polonia”, Edward Elgari tšellokontsert e-moll op. 85 (solist Marcel Johannes Kits), Witold Lutosławski orkestrikontsert, dirigent Antoni Wit. 10.02 Johann Straussi jr “Ilusal sinisel Doonaul”, Wolfgang Amadeus Mozarti klaverikontsert nr 23 KW 488 (solist Sten Heinoja), Johannes Brahmsi 3. sümfoonia, dirigent Jun Märkl.