Tasahilju võimust võtnud sügis tähendab küll suvesooja, puhkuse ning valgete ööde lõppu, kuid samas toob endaga palju uut ja ilusat. Vanemuise sümfooniaorkester tähistas oma hooaja algust minituuriga, andes kontserte Tartus, Pärnus ning 4. septembril ka Tallinnas Estonia kontserdisaalis. Orkestrit juhatas Vanemuise teatri muusikajuht ja peadirigent Risto Joost ning solistina astus üles noor pianist Tähe-Lee Liiv.
Kontserdi avas Estonia kontserdisaali jaoks märgilise tähendusega teos, mille Heino Eller lõi märtsipommitamises kannatada saanud saali taasavamise puhuks 1946. aastal. Rahvalaulust “Ketra, Liisu” pärit motiiviga algav “Pidulik avamäng” kätkeb endas olemuslikult ellerlikku keelpillikasutust ning põimib üheks pisut ootamatu hoogsuse ja romantilisemad teemad. Muusikaliselt lihtsakoeline rahvaviis omandab teoses üha uusi rolle, muutudes kord pidulikuks signaaliks, kord ärevaks saatepartiiks. Mitmekülgses ja loomulikult arenevas kompositsioonis oli orkestril võimalik esile tuua sümfoonilise muusika eri tahke. Suurejoonelisus vaheldumas mängu ning südamlikkusega nõuab muusikutelt kiiret reageerimist ja oskust lühikese aja jooksul teha iseendas teatav emotsionaalne rännak, et muutused mõjuksid naturaalselt ning põhjendatult. Vanemuise orkestrantidel tundus olevat vaimutöö tehtud ning avateos kanti ette stiilipuhtalt ja dünaamiliselt.
Järgmisena tuli ettekandele Rahmaninovi klaverikontsert nr 2 c-moll, solistiks telekonkursi “Klassikatähed” võitja Tähe-Lee Liiv. Teose I osas vaheldus konkreetsus õrnalt lainetavate sillerdustega. Pianist tõi teemad tundlikult esile, luues nõnda muusikaliselt loogilise loojutustuse. Kiired käigud lendasid solisti sõrmede alt näilise kergusega, jättes romantilistele motiividele ruumi esile kerkida. II osa algas rahulikult ning väljapeetult, armsad soojad soolod kõlasid vaheldumisi nii orkestrilt kui klaverilt. See “teatepulga” üleandmine käis sujuvalt ning üksteist täiendades ja toetades. Kadentsis ilmnes, et Tähe-Lee Liiv on solist, kes ei karda laetud pausi. Mõtestatud vaikus on tema käes pigem vahend, millega oma interpretatsioonile sügavust lisada ning eri meeleolude vahel sujuvalt liikuda. Sel põhimõttel toimus ka üleminek viimasele osale, kui eelnenud osa pikad romantilised liinid andsid teed III osa Allegro scherzando ülemeelikule liikuvusele. Igal noodil, käigul ja motiivil lõpuosas oli oma kindel suund, mis liitis tempokad kohad magusvalusalt südamlike teemadega ning juhatas teose oma loomuliku finaalini. Lisapalaks mängis Tähe-Lee Liiv Bachi prelüüdi b-moll Aleksandr Siloti seades, mis tõi eriti ilmekalt esile pianisti oskuse vaikust kuulata ning sealjuures see vaikus ka publikule edasi anda.
Kontserdi teine pool oli Tšaikovski 6. sümfoonia päralt. See teos alapealkirjaga “Pateetiline” kannab endas rikkalikku emotsionaalset pagasit. Madalate pillide nukravõitu algusest (Adagio) kasvas õige pea (Allegro non troppo) välja dramaatiline põhiteema, mis mõjus ühtaegu südantlõhestavalt ja väljapeetult. Orkestri avar kõla täitis saali kaugeimagi nurga ning seda nii sametises piano’s kui ka ootamatus forte’s. Kontrastid jätkusid ka II osas, kus kergus ja lendlevus vastandusid rõhuvamatele liinidele. See osa sümfooniast on üks minu lemmikuid – midagi võluvat on selles 5/4 taktimõõdus “lonkavas valsis”. Just siin kerkis esile ka muusikute ühine hingamine. See sünkroonsus mängis üliolulist rolli sümfoonia III osas, mille hüplikult ülemeelikut peateemat saatsid pidevalt tempokad ning orkestrantidelt näpuosavust nõudvad käigud. Dirigendilt nõuab säärane liikuvus väga selget ja konkreetset kätt ning Risto Joost tundus seda kontrolli täielikult omavat. Tšaikovski 6. sümfoonia lõpeb ebatraditsiooniliselt aeglase osaga. See Adagio lamentoso on kaeblik ja üksildane, nõudes taas kord interpreetidelt emotsionaalselt intelligentset ning tundlikku pillimängu. Vanemuise sümfooniaorkester näitas suurepärast hingestatust ning andis nõnda teosesse kätketud emotsioonid õnnestunult publikule edasi.
On alati imetlusväärne, kui tugevaid tundeid on muusikasse võimalik kirjutada ning kuulajale vahendada. Vanemuise sümfooniaorkestri hooaja avakontserdil ei tulnud puudust ei emotsionaalselt laetud muusikast ega vaikusehetkedest. Sügise ja külma saabumine on küll paratamatu, kuid soojad ja valged kontserdisaalid on uuel hooajal pakkumas uusi puudutavaid elamusi.