Elvise kummituslik hääl. Sun Studio salvestised, kus heli ongi säärane justkui kõlakambris mängitud, õõnes, aga imeline, teisest maailmas ja ajastust meieni ulatuv kaeblus … kogu bänd vaid kolm meest, Elvis ise oma akustilise kitarriga, Scotty Moore – üks elektrikitarripioneere – ja Bill Black kontrabassil. Aga seda on küll ja küll. “Blue Moon”, “Blue Moon of Kentucky”, “That’s Good Rockin’ Tonight”. Ballaadid, rütmibluusid, rütmibluusiks ja varaseks rokenrolliks keeratud kantri.
Neid kuulsin ma raadiost (kust ka oma Ida-Saksa makiga salvestasin, mõnikord õhtuid raadiokanalite vahelt kruvides mõnd õiget hetke, õiget laulu oodates, näpud nuppudel), Melodija välja antud helikassetilt ja muidugi Poola piraatidelt. Kuskil ei hoitud kinni ta omaaegsete plaatide lugude järjekorrast – eks need olidki sageli üles ehitatud pigem nagu kogumikud singlitest ja B-pooltest, kuigi Elvisel on ka teadlikult läbi komponeeritud/-mõeldud albumeid – ning väga vabalt segati ka kõiki ta loomingulisi perioode, sõltumata saundist, stuudiost, vaimsest tervisest jne, jne.
Siis mul vedas. Elvisel või mul, ma polegi nii kindel. Ma nägin YLE2 kanalilt mingi kultuuriprogrammi raames Elvise 1968. aasta comeback-erisaadet. See on segu telesaate jaoks salvestet muusikavideoklippidest ning alles pea veerand sajandit hiljem “leiutatud” MTV-tüüpi unplugged-kontsertidest, kus bändid väiksel areenil stuudiopubliku keskel oma lugusid esitasid.
Ma ei tajunud varateismelisena, et see mustas nahas kirglikult oma laule käristav, muusikasse hinge sisse panev tüüp ei ole Elvis kogu ta olekus, et see on üks väike jupp ta elust ja loomingust, hetk, kui ta mängulaua sassi lõi, endast kerkinud frustratsiooni mässumeelsuseks tõlkis ning muusikasse sisse läks nii, nagu ta ise tahtis, teise päälepressitut eirates.
Elvise loomingu lugu – me vast teame, et ametlikult on ta nimetatud kahe oma laulu autoriks (ja siis ka kaasautorina), erinevaid salvestet laule nimetustena on aga (sõltub, kuidas lugeda) kokku üle 800 – on nagu Ameerika mäed. Üles ja alla. Geniaalsetes sähvatustest allaandmisele päälepressitud massimaitsele, vaimsest ärevusest-avatusest mandumiseni ning päiksekiirte otsimiseni pimeduses …
Kui ma jäänuks nende kogumike juurde, siis vaevalt, et mu armumistunne päriselt kadunuks, aga ma oleks peagi aru saanud (ja omal moel ju saingi), mil aknad tärkavale melomaanile uues ja vabamas ajas avaramaks läksid, kui palju pahna on ta diskograafias, kuidas mõned salvestised suhestuvad oma aja häälte ja teiste esitajatega, kui palju on ta varases loomingus peaaegu matkeid ning hilisemas ükskõiksust ja väsimust … Aga õnneks olin ma eredamad hetked ära näinud ja kuulnud. Ja kellegi loodu pole ideaalne pärlikett … või kui on, kas pole see siis pisut igav? Viperuste ja valuta kunst, eksirännakute ja metsaminekuteta elu?
Neil päevil, kui seda lugu lõpetan, on Beyonce oma 32 võiduga saanud just läbi aegade enim Grammysid pälvinud lauljaks. Elvisel pole selle kõrval midagi ette näidata: 14 nominatsiooni ja 3 võitu. Mitte, et Grammyd, Oscarid, Bookerid midagi muudaks – mõnedki ajaloo parimad kunstnikud pole selles mõttes pea midagi saavutanud – aga mingit ajastuvaimu see näitab, mingit ilmapilti ja olekut saame nt Nobeli kirjanduspreemiate järgi mõõta, kui mitte selle hetke parimat kirjandust, siis vähemasti maailma kirjandus- ja sotsiaalpoliitilisi meeleolusid, n-ö võimumänge ja hierarhiaid.
Elvis võitis kõik oma Grammyd spirituaalse, gospelmuusika žanris: parim gospelmuusika esitus 1967 laulu “How Great Thou Art” eest samanimeliselt imeliselt plaadilt. 1972 samas kategoorias laulu eest “He Touched Me” ja kaks aastat hiljem “How Great Thou Art’i” kontsertversiooni eest … Selles vallas oli ta “hea poiss”, seda talle lubati. Muidugi, ta oli kuningas – ainuke XX sajandi monarh, kelle elul ka suuremat mõju ja mõtet oli – planeedi kuulatuim ja kuulduim laulja …
Mingi eriline võlukunst tal oli, kui kuulata ta esimest comeback-esinemist, mil ta oli naasnud sõjaväeteenistusest Euroopas – ja astus 26. märtsil 1960 üles Frank Sinatra telešõus (“Welcome Home, Elvis!”), kus nad esitavad ka ühe dueti: arranžeeritud on see nii, et Sinatra laulab Elvise hitti “Love Me Tender” (üks üle aegade ilusam ballaad ning Elvise ühe parima filmi nimilugu) ning Elvis sinna vahele Sinatra tuntuks lauldud “Witchcrafti”. Laulu kulminatsioon – kahe kahekümnenda sajandi hääle ühinemine – on popkultuuriajaloo hetk, mida nt matkivad oma äraleppimislaulus “Shame” Gary Barlow ja Robbie Williams. Aga ikkagi on imelik tunne seda vaadata ja kuulata: Sinatra on Elvise kõrval äkki kuidagi … hall, ilma karismata, isegi kinnise häälega sel hetkel kuidagi … Ei-ei, Sinatra va sinisilm on ikkagi imeline laulik. Nad on ka sarnases rollis – laulikud. Vahepääl hindas ajalugu õiglaselt rohkem noid, kes ka ise oma laulud lõid … Praegusel hetkel võib plaadiümbrisele vaadates ainult imestada, kuidas hitimeistrid ikkagi kaheksa-kümnekesi koos kõik toda laulu kirjutavad … See selleks.
Võiks öelda, et Elvisel lasub Sam Phillipsi needus. Ärge saage valesti aru, Sam Phillips oli imeline tegelane, ta salvestas 1950-ndate ägedaimat muusikat, tema stuudios põkkas Elvis Johnny Cashi, Jerry Lee Lewis’e ja Carl Perkinsiga (kui mainida ainult nn miljoni dollari kvartetti). Samas on just tema vajutanud Elvisele selle pitseri, millest lihtne lõunaosariikide poiss lihtsalt oma kandi muusikat esitades-elavdades kindlasti ei mõelnud – Phillipsil oli vaja leida valge laulja, kellel oleks must hääl. Nii ta ütles. Ja see oli kultuurimurrangus õige hetk. Võiks öelda, et väga palju me kultuurist on tulnud säält, lõunaosariikidest, sellest ajajärgust. Et kui kuskil põhjala öös täna habetund pikajuukselised poisid kidradel metalit raiuvad ning vahele õlut juues tumedanahalisi kiruvad, siis ei mõtle nad tollele, et need akordid on tulnud lõunaosariikide tumedanahalistelt tüüpidelt, kes nõnda kunagi kord bluusi raiusid …
Elvis ei pidanud mõtlema, ütleme nii, et ta elu kujunes kuidagi nõnda, et ta ei pidanud palju mõtlema. Mitte et ta otse loll olnuks, on teada, et ta huvitus hiljem isegi budistlikust kirjandusest, et ta arutas tegelikult sõpradega pääle niisamalollitamise ka maailma poliitika-asju – lihtsalt manager’i käpa all olles rõhutas enamasti, et ta on lihtsalt kunstnik, esineja, ja ei arva poliitiliselt suurt midagi … Sel hetkel muidugi ta elu ja hoiak luges. Luges see, et ta laulis musta muusikast, ning selle kaudu leiti üles tee nt Big Mama Thortoni või Arthur Crudupi ja siis juba Little Richardi juurde.
Aga kurb on lugeda praegu arvamusi, et “Elvis varastas mustanahalistelt nende kultuuri” … Ta laulis seda, mille keskel ta väga vaese valgenahalise poisina lõunaosariikides kasvas. Seda muusikat mängiti ümberringi, see oli osake temast, tema enda keskkonnast. Kuidas saaksid sa varastada midagi, mis sa loomu poolest oled? Lihtsalt, et praegu siit tagasi vaadates tundub nahavärv vale, kuigi aegruum ja keskkond olid õiged? Nii et mingis mõttes on Sam Phillipsi tollal siiralt mõeldud sõnad aja jooksul Elvisele haiget teinud.
6. jaanuaril 1957, kaks päeva enne oma 22. sünnipäeva, esitas Elvis Ed Sullivan Show’s lisaks oma rokenroll- ja pophittidele ka Tommy Dorsey 1939. aastal Mahalia Jacksoni jaoks kirjutatud pala “There’ll Be Peace in the Valley for Me”. See on üks noist kuulsatest saadetest, kus Elvist filmitakse ainult ülaltpoolt vööd, n-ö komblus- ja seksuaaltsenuur, sest lisaks muusikale muutis Elvis XX sajandi ajaloos kuningana ka toda kultuurivaldkonda. See esitus on raputav, eriti, mil Ed Sullivan sinna juurde rõhutab, et esituse mõte on koguda raha Ungari põgenike toetuseks – nood olid Nõukogude sõjaväe sissetungi eest läände valgunud inimesed.
Raha rahaks, seda koguti ka korralikult ja see läks kasutusse õige eesmärgi nimel. Oluline on see, kuidas Elvis koos taustalauljatega grupist The Jordanaires toda laulu esitab. Justkui oleks ta millegi kõrgema, erilise vahendaja …
Puht salvestamise ja töö osas avas tolle versiooni populaarsus uksed ka plaadifirmas, nii et Elvis sai salvestada ka esimese oma kolmest gospelplaadist (“His Hand in Mine”, 1960), mis on kõik imeilusad ja Elvise kohta terviklikud plaadid, albumid, mis ühendavad lõunaosariikide mustade ja valgete kirikute spirituaale ja gospleid ja palvelaule.
Selles teleklipis mõjub Elvis kuidagi pühadusest seestununa, laulab mingist kõrgemast allikast lähtudes, kui vaid ta enese ürgne anne ja kirglik-erootiline-maine olemine. Ja sinna jõuab ta tagasi, esitades 1968. aasta jõuluerisaates, tolsamal comeback-kontserdil, millest ennist kõnelin, laulu “If I Can Dream”.
Pääle Martin Luther Kingi tapmist, pääle Robert Kennedy mõrva oli Elvis sõpradega, kellega ühiselt seda lavale naasmist plaaniti, pikalt – pikalt tähendab varahommikuste tundideni, muret kaasas kandes – arutanud nende tapmiste tagajärgi, neid sündmusi ohumärkidena … Mil Elvise manager Tom Parker (kelle 2022. aasta Hollywoodi filmis “Elvis” mängis eriliseks kurjajuurikaks suurepäraselt Tom Hanks) tahtis näha ilusat saadet jõululauludest, mida annaks maha müüa kõigile generatsioonidele ja turustada kui perekondlikku meelelahutust (Parkeri rõõmuks on Elvis salvestanud ka kaks jõuluplaati – 1957 ja 1971, ja jõuluplaatide ajaloos on need muidugi suursündmused, imelised asjad, aga … need on jõululaulud!.. ehkki mitte kõik ja mitte päris lõpuni, Elvis pressis paar vinget bluusi ka sisse).
Nii pöördus Elvis helilooja Billy Goldenbergi ja tekstiautori Walter Earl Browni tandemi poole ja palus neil kirjutada midagi lõpulauluks mõeldud “I’ll Be Home for Christmas’i” asemele. Brown laenas sõnu, mõtteid, kujundeid Martin Luther Kingilt ning kui Elvis esimest korda laulu “If I Can Dream” nägi, olla ta öelnud, et ta ei laula enam kunagi midagi, millesse ta ei usu. Seda on – seda mõtet ja tunnet –tollest esitusest kuulda.
Elvis oli selleks hetkeks teinud Hollywoodis 33 filmi, millest tõesti hääd on vast kolm-neli (see näitab, et annet tal olnuks), ülejäänd on pehme meelelahutuslik jamps mõne laulutrillerdusega, tühine ja tähenduseta kraam. “If I Can Dream” oli korraga sõnum selle hetke Ameerika ühiskonnale, inimestele, aga ka Elvisele endale. Tema paar järgmist plaati (eriti “From Elvis in Memphis”, 1969) kandsid vähemasti inimlikult, emotsionaalselt, muusikaliselt seda vaimu. Siis võtsid narkootikumid (tabletid, ihuarsti poolt manager’i valvsa silma all väljakirjutatud jama) ning väsimus, pettumus (endas, ümbritsevas), tüdimus selle asja ära. 1970-ndate plaatidel on ägedaid laule, isegi päris viimasest otsast, raadiokantristandardeid ja peaaegurokenrolli. On isegi ta “viimaseks lauluks” kuulutatud “Unchained Melody”, Righteous Brothersi laulu võimas versioon, kus Elvis klaveri taga istudes ja oma suuri näppe klahvidele kukutades hinge seest välja tahab laulda … mil ka pilk tühjusse uitab.
Elvise muusika lugu on suuresti pettumuste lugu, lootuste luhtamineku lugu. Need parimad asjad, mis ta kunagi tegi, ja kuhu ta oma südame pani, olid tõesti parimad. Aga see lootus, kuhu ta võinuks jõuda, need tegemata jäänud plaadid … need on need, mis sellele loole tolle vajaliku traagika ja valu lisavad.
1990-ndail sain ma juba natuke parema maki, Sony duublika, mis võimaldas mul veel rohkem raadiolainelt (lisaks toonastele vähestele plaadipoodidele ning turgude piraatkassetilettidele) lugusid salvestada. Kõige parem jaam oli Love-raadio. Love-raadios DJ-d lasid lugusid tervikuna! Nagu ka Tõnis Mägi enamasti oma “Liivakella”-saates. Neil oli austust esitajate vastu, lood polnud eetritäide DJ mõtte möla vahele. Seda teismelisena mõistnuna, avastime pinginaabriga, et Love-raadio fonoteegis on olemas üks Elvise imeline kontsertplaat vist 1972. aastast (nad mängisid säält juhtumisi mõnd lugu). Rahvusraamatukogu plaadiosakonna Melody Makerist leidsin lugude nimekirja. Ma ei tea, mitu soovisaadet see kokku võttis, aga me tellisime kahe pääle aja jooksul terve selle plaadi ära. Ja lindistasime raadiost kassettidele, kassettidelt jälle ühele kokku tervikuks. Milline püha ogarus! Ja imeline pühendumine! Tahaks praegu asjade osas sama kirge ja püsivust tunda!
Ma olen väga tänulik neile raadiomeestele, kes meid, nolke, toona ära kannatasid. Eks me tänutäheks tellisime vahele siis ka nende lemmikbändi The Troggs, aga see on üks teine, hoopis teine lugu, mille ühenduskohaks on vast ainult täiesti juhuslik kosmiline sattumus, et nende solist on Reg Presley. Aga see on ka kõik. Eks ta ole.