Kui pea pool sajandit tagasi Tartusse ülikooli jõudsin, oli regilaul juba veidike tuttav asi. Olin istunud proovides ja kontserditel, kui ema-isa koorid Tormise uudisteoseid laulsid, hiljem imbus pärimuse võlu koju venna kaudu, kes tegi kaasa ansamblis Leegajus ja üritasin ka ise regilaule luua. Sestap oli päris loomulik, et liitusin rahvalauluseltskonnaga Hellero, kus hulk vägevaid mehi-naisi, mitmed samuti tudengid, nautisid kambas rahvalaulude loomulikku laulmist, nii Eesti eri nurkade kui soome-ugri rahvaste laulupärandit.Rahvalaulukeelega kohanemine oli keeruline, lausa heidutav – harjumatud harmooniad, murded, tundmatud sõnad … Ei olnud minu loomulik keskkond, aga proovisin kuidagi järele aimata, küsida ei söandanud, tegin nägu, et saan pihta – üpris vaevaline õppimine. Vennad Sarved, Hellero põhivedajaid, olid endid samuti rahvalauluilma sisse õppinud, samas seto Paul Hagu ja ersalane Viktor Danilov olid pärinud taju ja mitmed laulud juba kodust.1990-ndatel moodustati Hellero liikmete lastest Väike Hellero. Selle peamiseks eestvõtjaks oli kahe tütre vanem, folklorist Janika Oras, eeslaulja, teadlane, rahvalaulu populariseerija ja hinnatud nõuandja. Tema on üks neid, keda täie õigusega saab kutsuda lauluemaks.
Väikesest Hellerost sai üks eesti kultuurile õnnelik nähtus – on haruldane, iseäranis linnakeskkonnas, et rahvalaulud antakse edasi nagu “vanasti”, põlvkonnalt teisele. Et nendest lastest ei ole kasvanud üksnes folkloorifestivalidel vanaaegset kultuuri esitada oskav kollektiiv, vaid koos rahvalauludega üles kasvanud haritud kogukond. Kes laulavad rõõmu ja uhkusega, teades hästi, missuguseid ja millise tähendusega laule ja kuidas neid kunagi lauldi ning kuidas on tarvis neid ise laulda. Ning mitmed hellerolastest annavad juba õpitut edasi järgmisele põlvkonnale.Sünnipäevaõhtu 8. veebruaril Eesti rahva muuseumis tundus justkui rahvalaulurahva ammuoodatud põhjus kokku tulla ja üksteist silmast-silma näha. Alguseks laulis Väike Hellero läbi kõik hõimurahvaste toad, igaühes nende lauluga, ja siis jätkus leelotamine üleval sillal. Ei olnud seal publikut ega olnud esinejaid – kõik noored ja vanad laulsid, lõid tantsu, mängisid pilli või ajasid juttu. Ma kahtlen, et keegi arutles küsimuse üle, kas lauldi autentselt või mitte – lauldi enese ja teiste lustiks ja minu meelest nauditi “materjali tundmist”, orienteerumist erinevates stiilides ja traditsiooni iseärasustes. Regilaulul ei ole meie eludes enam ülesannet (kui, siis hällilaulul) ja kunagine funktsioon on ununenud. N-ö seltskondlikust “iga laul omal ajal”-laulmisest on viimase pooleteise sajandi jooksul saanud enamasti esinemine laval, kus mõnikord kaldutakse romantilisse rahvakultuuri demonstratsiooni või teistpidi, laulmisest saab esoteerika, pühendatute väeotsimine. Väikese Hellero juures ei ole olnud märgata kumbagi – nende laulmised on asja tundvad, ent lihtsad, ilma asjatute manusteta ning meeldivalt kahe jalaga maa peal.
Tahaks väga-väga uskuda, et meil eestlastel on regilaulud veres või uinunud kuskil mälu sügavates soppides, et tarvis vaid üles äratada … Aga pigem on nad üks unustatud keel, mida peab uuesti õppima. Veel tahaks väga uskuda ka, et me vanad laulud õnnestub massikultuuri algsel kujul tagasi tuua, kuid on vist siiski nii, et regilaulu tähtsus saab olla eestlaste hariduse vajalik osa, professionaalse kultuuri inspiratsioon ning erialainimeste ja huviliste pärusmaa. Väike Hellero mu meelest kinnitab seda.Lõpuks tsitaat Veljo Tormiselt, kes oli oma meeled regilaulu suhtes väga teravaks ihunud, ühest tema loengust EMTAs 2005. aastal: “Nüüd ma tahaks esimese näitena anda teile kuulata ühe absoluutselt stiilipuhta rahvalauluesituse tänapäevase ansambli poolt, kes laulab meile kõigile hästi tuntud rahvalaulu. Selle ansambli nimi on Väike Hellero. [---] Tegemist on ilmse laulustiili ja konkreetse laulu süvatundmisega ja see on minu arust hiilgav etalon kõigile regilaulu harrastajaile!”