Elo Selirand, “Kromaatilise kandle sõge lugu Els Roode mälestuste põhjal”. Eesti Kandleliit, 2024, 176 lk. Toimetaja Marika Mikli, kujundus, illustratsioonid ja küljendus Veiko Tammjärv.
See ei ole raamat Els Roodest, eesti kromaatilise kandle emast, vaid see on raamat sellest, kuidas see instrument üldse leiutati ja kuidas Els Roode aastakümnete pikkuse töö tulemusena sai sellest pillist lõpuks ka Eestis muusikakõrgkooli vääriline instrument, samuti sellest, mis on üldse selle pilli omapära ja fenomen ning miks kõik see töö ja vaev vajalik oli.
Nagu pealkirjas juba nimetatud, on lugu sõge, et mitte öelda pöörane. See pole mitte pelgalt pilk ühe omapärase instrumendi hingeellu, vaid eeskätt äraspidisesse nõukogude aega, mis paradoksaalsel moel selle pilli küll sünnitas, aga sellele siis ka piirangud ja folkloori raamid ümber sättis, soovimata taidlusest kaugemale liikuda, samuti vaade inimeste omavahelistesse, nii meeldivaisse ja üksteist toetavaisse suhetesse, kus aga ka vastutöötajad on kenasti nimepidi ära toodud. Saab selgeks, kui suur roll võib olla ühel inimesel ja kuidas kõnealune persoon endale võetud koorma lõpuks eesmärgini vedas – Els Roode sihikindluseta oleks praegune eesti professionaalne muusika ühe pilli võrra vaesem. Seega lähiajalooline dokumentaaldraama. Autoril on loo vormimiseks olnud ka oma stiil. Lihtlauseline. Rõhutatult. Võimalik, et toonitada peategelase nurgelist, paindumatut iseloomu. Aga jutustamise laad on samal ajal ka muhedalt muigveline – seegi oli Els Roodele omane joon, ehk vajalik selleks, et oma võimatu missiooniga mitte hulluks minna; sealsamas on tsiteeritud tema halastamatuid arvamusi teele kaikaid loopinuile – ega need meeldivad ole ...
Nõnda ei ole see raamat mõeldud üksnes kandlemängijate kitsukesele tsunftile, vaid võiks pakkuda huvi ja sissevaadet ka laiemale lugejaskonnale. Seda toetab ka raamatu laad, mis, olles küll viidetega varustatud ja seega tuginedes kontrollitavatele allikatele, on autoril kirja pandud belletristlikult ja mitte teaduskeele kantseliidis – kiidusõnad kirjutajale. Teksti kõrvale on toredasti paigutatud fotosid ja dokumente, mida on pigem vähe kui liiast, samuti on siia-sinna poetanud tillukesi illustratsioonikesi, mis annavad kogu sellele kooslusele mängulisema aktsendi – aitäh kujundajale. Peale selle on see moodsa aja raamat rohkem kui paberkandja, kuna teksti kõrvale pistetud QR-koodide abil saab avada muusikanäiteid, saateid, kroonikaid jmt – tänusõnad koostajale.