Vastuolud ümbritsesid Herbert von Karajani, isegi tema matust 1989. aastal. Nädal pärast tema surma algas igasuvine Salzburgi festival, kus Karajan oleks pidanud dirigeerima Verdi “Maskiballi”. Oodati uhket matust: kuulsusi, riigipäid, aga päev pärast saatuslikku infarkti puhkas vanameister juba mullas Salzburgi lähedal Anifis.
Rutakas matmine olla olnud Karajani soov. Teisi haudu kalmistul ehivad kullatud rokokooristid, Salzburgi glamuurses satelliitlinnas Anifis omanimelisel tänaval elanud Karajani kalmul seisab aga lihtne kirjata puurist. Küll aga võis selle ümber leida palju pärgi ja linte. Hauakülastajad ihaldasid maestrost nii väga midagi mälestuseks, et nelja päeva jooksul pärast matust tuli iga päev hauakünka mullahunnikut uuendada. Kalmul oli ka tõusva muusikakontserni Sony leinalint.
Karajani plaate andis aastakümneid välja suures osas Deutsche Grammophon, mille sissetulekust moodustasid tema plaadid kuni 60% aastas. Karajan teenis autoritasuna kuni 6 miljonit dollarit aastas. Discogsi andmetel ilmus näiteks 1988. aastal tema osalusel 77 stuudioplaati (lisaks kordustrükid, nende seas kaks Melodijalt). Karajanil oli voli plaadistada ükskõik mida. Tema varandust hinnati surres 300 miljonile dollarile.
Jaapani elektroonikahiid Sony sisenes muusikatööstusse ja palkas Deutsche Grammophoni juhi Günther Breesti, Karajani kauaegse sõbra. Sony juht Norio Ohga viibis Karajanil külas veel vahetult enne tema lahkumist. Sakslaste juurest meelitati (kuuldavasti miljoni dollariga) ära ka pianist Vladimir Horowitz.
Ka Karajani stiili on kirjeldatud võrgutamisena. Ta käis ükskord kuulamas ühe jutlustaja kõnelemist, et õppida suure publikuni jõudmist. Joogat väärtustanud dirigent ütles ikka, et liiga palju pole dirigeerides vaja vehkida. Lauljad iseloomustasid, et Karajan justkui kiigutas neid hällis.
Ameerika kriitik Harold C. Schonberg luges Karajani, Leonard Bernsteini ja Georg Soltit vaieldamatult 1970. ja 1980. aastate suurimateks dirigentideks. Eri Klas pidas elu unustamatuks hetkeks Berliini filharmoonikute juhatamist, kui saalis istus Karajan.
“Kas nüüd algab keskpärasuse ajastu?” küsis üks Austria ajaleht pärast Karajani surma.
Karajanid pälvisid von-liite ühelt Saksimaa valitsejalt panuse eest rõivatööstusse. Tegelikult olid nad kreeklased, Karajannised. Herbert sündis 1908. aastal Salzburgis. Oistrahhi kohta öeldi, et hea, et ta polnud imelaps; parem, et tõeline muusik. Karajan oli imelaps klaveril, kuni üks õpetaja soovitas tal õppida Viinis ka dirigeerimist. Ulmi ooperimajas esitles ta ühe teise dirigendiga 1930. aastate alguses igal kuul uut ooperit. Maailm oli tema lõuend.
Karajan astus Hitleri natsiparteisse ja sai 1935. aastal Aachenis Saksamaa noorimaks Generalmusikdirektor’iks. Ta selgitas aasta enne surma ilmunud autobiograafias: “Mulle öeldi: sulle antakse see ametikoht, aga pead minema parteisse.”
Karajan valiti Berliini filharmoonikute juhiks 1955. aastal, pärast suure Wilhelm Furtwängleri surma. Karajan nõudis eluaegset lepingut. Tingimusi täpsustati 12 aastat.
Karajani süda asus siiski Austrias. 1933. aastal debüteeris ta Salzburgi festivalil Gounod’ “Fausti” juhatades ja dirigeeris aasta hiljem seal esmakordselt Viini filharmoonikuid.
Aasta pärast Berliini filharmoonikute etteotsa asumist võttis ta ametlikult üle Salzburgi festivali kunstilise juhi koha, veel neli kuud hiljem sama koha Viini riigiooperis. Lisaks juhatas ta Londoni filharmooniaorkestrit (Philharmonia Orchestra), mille pani tema jaoks kokku EMI klassikalise muusika produtsent Walter Legge (Karajan nimetas seda veidi üleolevalt “noorteorkestriks”), dirigeeris La Scalas ja Bayreuthis.
Ajakiri Time kirjutas 1956. aastal sellest, kuidas ta põikab Salzburgi festivalilt Luzerni festivalile, lendab sealt Ischia saarele mõneks päevaks puhkama, seilab sealt oma 50-tonnise jahiga Portofinosse, lendab Zürichisse, kihutab lennujaamas ootava hõbedase Mercedes 300 SL-iga tagasi Luzerni kontserdile ja lendab seejärel kolmeks päevaks Berliini harjutama.
Kõrge kaelusega kampsunites Karajan oli sõnn surmani: veel aasta enne surma ostis ta veerand miljonit dollarit maksva Porsche. Ta nautis mäesuusatamist. Abiellus 1958. aastal Prantsusmaa modelli Eliette Mouret’ga, pulma tunnistajateks suusatreenerid. Mehest 24 aastat noorem Eliette, modell, kelle avastas Christian Dior, oli Karajani kolmas naine ja jäi tema kõrvale lõpuni. Pärast abikaasa surma tegutses ta 2020. aastani Salzburgi lihavõttefestivali presidendina.
Karajanide sõprusringkonda kuulusid Marc Chagall ja Henri-Georges Clouzot, kes väntas tema esitustest viis filmi. Karajani huvitas see, kuidas teda filmiti, palju rohkem kui näiteks Bernsteini.
Karajan asutas Salzburgi suvisest festivalist kolm kuud varem toimuva lihavõttefestivali 1967. aastal. Teoseid harjutati kolm-neli nädalat kaks korda päevas. Aasta varem materjal salvestati ja esitajad liigutasid proovides oma salvestuste saatel huuli, kui Karajan neile sobivaid asendeid otsis. Vahel mõni osatäitja vahetus ja pidi maigutama teise hääle taustal. EMI produtsent Michel Glotz on rääkinud, kui keeruline oli saada Karajani teost stuudios mitu korda esitama, kui esimesse salvestusse juhtus sisse lipsama mõni viga. “Hiljem! Hiljem!” hüüatas Karajan alati, kuni Glotz ähvardas, et esitab seda ise.
Erakapitalil põhinev lihavõttefestival ja riikliku rahastusega suvine festival segunesid liiga palju, tagajärjeks probleemid, kes mille eest maksab. Karajanil oli nii palju võimu, et ta plaanis koguni maailma kuue suurima ooperimaja organisatsiooni New Yorgini välja. Sellest asja ei saanud, nii suurte asutuste raha, produktsioone omavahel liigutada polnud võimalik, ent Karajani jaoks ebameeldivaid esitajaid nendes majades ei kohanud.
Salzburgi festivali 1983. aasta riigikontrolli andmetel maksti esinejatele märkimisväärselt rohkem kui rahvusvaheliselt tavaks. Suvefestivali eelarve ulatus üle 30 miljoni dollari. Karajani nimi meelitas Euroopa rikkaid ja turistihorde.
Karajan lasi Salzburgis ühe esimese asjana ehitada 1960. aastal maailma ühe kõige peenema ooperimaja Grosses Festspielhaus. Suvefestivali olid juhtinud nimekad dirigendid, näiteks Furtwängler ja Arturo Toscanini; Salzburg oli Mozarti sünnilinn, ent ometi endiselt üsna provintslik. Karajan muutis selle muusikatööstuse kohtumispaigaks. Deutsche Grammophon hakkas festivalil tema plaate reklaamima. Peagi järgnesid teised plaadifirmad ja esitajad.
Ka Berliini filharmoonikud jagunesid kaheks: filharmooniaorkestri nime all tegutsedes maksis neile palka linnavalitsus, filharmoonikutena oldi eraettevõte. Aastatega asendusid vanemad liikmed noorematega, tehnilised oskused paranesid silmanähtavalt. Ei olnud enam 1937. aasta, kui Karajan neid esmakordselt juhatas ja vaimustus: “See oli imeline. Tundsin pärast kolme minutit, et nad on kõik omavahel ammused sõbrad.”
Mõra muutus sügavaks 1983. aastal. Orkester lükkas siis tagasi Karajani soovitud klarnetisti Sabine Meyeri. Intendant lahkus. Karajan lennutas berliinlaste asemel 1984. aastal Salzburgi nende Viini nimekaimud.
Tüli Berliiniga jätkus. Filharmoonikud nõudsid suuremat autoritasu kui 10–15% plaadilt (ülejäänu läks Karajanile), dirigent nõudis kõrgemat tasu mitmes asjas, sealhulgas telesaadetes. Karajanile maksti Berliinis tegelikult tõesti vähe, ligi 5000 dollarit kontserdi pealt. Võrdluseks: Soltile maksti 1982. aastal kaheksa kontserdi eest Chicago sümfooniaorkestriga ligi 330 000 dollarit.
Jaapanis on vallandamine eelkõige häbistav tööandja jaoks, sest see vähendab ettevõtte väärikust klientide silmis. Karajani tervis halvenes. Mõni kuu enne surma esitas ta Berliini värskele kultuurijuhile lahkumisavalduse, justkui lootes, et seda ei võeta vastu. Võeti. Karajan isegi helistas paar nädalat hiljem selge põhjuseta, justkui lootes, et ta palutakse tagasi.
Karajan räägib teledokumentaalis “Karajan in Salzburg” (1988) ühest proovist, tõenäoliselt Berliini filharmoonikutega. Mängijad ei osanud talle meele järele olla ja dirigent sõnas: “Härrased, ma tahaksin teid ühe suure köiega kinni siduda, bensiiniga üle valada ja põlema süüdata.” Haudvaikuses piuksatas keegi julge hing: “Aga siis teil poleks enam meid.” “Ah jaa,” lausus Karajan kiiresti. “Unustasin selle.”
Kõik surevad, aga kõik ei ela.
