Eesti Sinfonietta on viimase seitsme tegutsemisaasta jooksul andud kontserte nii kodu- kui välismaal, astudes muuhulgas üles kolmel Euroopa mainekaimal laval: Viini Musikvereinis (2018), Viini kotserdimajas (2022) ja Kölni filharmoonias (2024). Need pole “lihtsalt lavad”, vaid unistuste esinemispaigad igale orkestrile, dirigendile ja solistile. Need saalid on kvaliteedimärk. Kölni filharmooniasse oodatakse orkestrit peagi tagasi, ees on kontserdid Austrias, Ungaris, Itaalias, kõikjal kõlavad kindlasti ka eesti heliloojate teosed. Ka saavad kõik need ülesastumised teoks peamiselt eesti muusikute, dirigentide ja solistidega. See on ühtaegu nii ambitsioon kui väljakutse, seda nii orkestrile kui kutsujatele. Põhjus on ilmne ja lihtne – kõik kontserdisaalid eeldavad esinejailt tuntust maailmas või vähemalt Euroopas ning kavu, mis rahuldaks ka kõige laiemat publikut ja ta kindla peale saali tooks. See on keeruline lähtekoht, aga nagu Eesti Sinfonietta on suutnud oma pühendumuse ja sihikindlusega tõestada – tehtav.Siinkirjutajal oli võimalus olla tunnistajaks Eesti Sinfonietta ülimalt kordaläinud kontserdile Kölnis ning küsida orkestri asutajalt ja tegevjuhilt Kaia Lattikaselt, kuidas selle kõigeni on jõutud.
Kas Kölni edu on toonud kaasa suurema huvi orkestri tegevuse vastu?
Kaia Lattikas: Loomulikult! Kui mängida mõnes Euroopa mainekas saalis, nagu näiteks Kölni filharmoonia, paneb see huvituma nii ajakirjanduse, teised muusikud kui ka kultuurihuvilised laiemalt. Eriti kui orkester on järgnevateks hooaegadeks tagasi kutsutud. Järgmise Kölni filharmoonias toimuva kontserdi kuupäev ja kava on paigas, solistiks on Eesti Sinfonietta külaliskontsertmeister, maailmas hinnatud viiuldaja Anna-Liisa Bezrodny. Viini kontsertidega oli samamoodi – 2018. aastal mängisime Musikvereinis Kristiina Poska juhatusel, sellele järgnes korraldajalt tagasikutse ning 2022. aastal mängis Eesti Sinfonietta Viini kontserdimajas.
Mida see kõik tähendab eesti kultuurile laiemalt?
Tähtis on see, et meie solistid saavad osaleda mainekate saalide kontserdihooaegades. Siin on aga üks nüanss: isegi Kölni filharmoonias, kus toimub kolm kontserti päevas, ei saa korraldaja endale lubada, et sama solist kutsutakse tagasi kohe järgmisel aastal. Orkester küll, kuid peab tulema uue solistiga. Ka see tõsiasi näitab, kui raske on noortel solistidel silmapaistvatele lavadele pääseda.
Minna välja Eesti solistidega on küll õilis, kuid kui palju on meil soliste, kelle nimi Euroopa agente üldse kõnetab? Loevad tiitlid, konkursivõidud.
Absoluutselt! Korraldaja eesmärk ja eluline vajadus on mitte ainult saal üheks kontserdiks välja müüa, vaid kindlustada publikuhuvi ka edaspidiseks. Kui alustasin kõnelusi Kölni agentuuriga, pakkusin neile algul hästi läbimõeldud põhjamaist kava fookusega eesti muusikale. Sain kena diplomaatilise vastuse, mis kiitis kava sisukust, kuid lõpetuseks oli kirjas: “Sellise kava puhul peate ka publiku ise kaasa võtma.” See ei ole nii mitte ainult Eesti Sinfonietta või üldisemalt Eesti orkestritega. Kava on üks oluline asi, millest kontserdipublik lähtub oma otsuses tulla või mitte just sellele kontserdile. Sama oluline on solist, keda korraldajal peab olema võimalik esitleda mingi üldiselt mõistetava tuntuse järgi, milleks sobivad nii konkursivõidud kui saalid, kus eelnevalt on esinetud, või ka mainekad plaadifirmad, kes solisti on oma kaubamärgi alt salvestanud.
Konkursivõit on suurepärane saavutus, kuid kestab kahjuks vaid lühikest aega. Ükskõik mis muusikainstrumendist me räägime, on tase maailmas väga kõrge ja nii tuleb igal aastal juurde uusi ja uusi talente. Eesti väikese rahvaarvu juures on pigem erandlik, et sünnib laps, kes asub õppima muusikat, kel on selleks füüsilised eeldused, soov ja oskus aastaid ja aastaid pühendumusega ja mõtestatult harjutada, tehniline valmisolek ja lõpuks ülioluline omadus – musikaalsus. See kombinatsioon on haruldane igal pool, meie väikese rahva puhul eriti ja ka see “superkombinatsioon” ei taga solistile automaatselt võimalust mängida lavadel, kus ta oma eelduste kohaselt võiks esineda, sest teda lihtsalt ei tunta. Nii on väga tähtis, et iga Eesti orkester tutvustaks väljaspool esinedes võimalusel meie oma soliste ja muusikat. Oluline on ka see, et leidub välisagentuur, kes soovib pikaajalist koostööd eelneva suurepärase kogemuse põhjal. Kui me siis seda ära ei kasuta, et oma soliste maailmalavadel tutvustada, on üks võimalus tühja lastud. Rääkides uutest kontsertidest Kölnis, lubavad korraldaja soovitud kavad meil 2025. aastal mängida seal koos Anna-Liisa Bezrodnyga, 2027. aastal aga Marcel Johannes Kitsega. Nagu näha, võib üks kontsert avada uusi uksi mitte vaid Eesti Sinfonietta, vaid ka eesti solistide jaoks.
Meil on suurepäraseid muusikuid kahtlemata rohkem kui Hans Christian Aavik, Anna-Liisa Bezrodny või Marcel Johannes Kits, kuid korraldajale on oluline, et publik tuleks saali. Selles mõttes oli 2024. aastal Kölni filharmoonias toimunud kontserdi kava erandlik, et lisaks sümfoonilistele teostele mängisid Maila Laidna ja Andreas Lend kahekesi Arvo Pärdi “Peegel peeglis”. See oli suurepärane ja mõjuv esitus nii korraldaja kui publiku meelest!
Kuidas selliste väärikate ja legendaarsete kontserdimajade uksed Eesti Sinfoniettale avanesid? Mida selleks oli vaja teha?
Pöördumine loodetava koostööpartneri poole ei tohi kunagi olla kuiv ja ametlik. Peab leidma inimliku, puudutava poole, kuid ega seegi pruugi alati soovitud tulemuseni viia. Aga see annab siiski võimaluse. Ma ei räägi siinkohal inimlikest väärtusest, mis sujuvaks suhtluseks peavad nagunii olemas olema. Kontakti otsides tuleb püüda leida ühisosa, mis kõnetab nii ennast kui välisagentuuri. See ühisosa peab olema väärtuslik ja mõnes mõttes ainulaadne mõlemale. Algselt pakutud kontserdiideest ei pruugi midagi järele jääda. See võib agentuuriga suhtlemise käigus teiseneda, täielikult muutuda või hoopis uue kontaktini viia. Nii on Eesti Sinfonietta tegutsemise jooksul mitu korda juhtunud.
Toon ühe näite, mis seda kõnekalt iseloomustab. Eesti Sinfonietta on mänginud Ahvenamaal kahes rahvusvahelises ooperiprojektis. Selle koostöö eellugu ulatub aga rohkem kui sajandi taha – XIX sajandi lõpul ja XX sajandi alguses tegutses Ahvenamaal Önningebys Viktor Westerholmi eestvedamisel üks Põhjamaade kuulsamaid kunstnike kolooniaid. Sinna suundusid 100 aastat tagasi ka noored eesti kunstnikud: Ahvenamaal viibisid Nikolai Triik, Konrad Mägi, Aleksander Tassa, Anton Starkopf ja kirjanik Friedebert Tuglas. Neist kõigist kujunesid Eesti kultuuriloos silmapaistvad isiksused!Kirjutasin Ahvenamaa kultuuriühingu Katrina produtsendile nii sellest fenomenist kui ka asjaolust, et olin Ahvenamaal ise viibinud rohkem kui 20 aasta jooksul igal suvel lühemat või pikemat aega. See impulss, see emotsioon kõnetas, ja nii seob meid Katrinaga siiani koostöö, millest on välja kasvanud uusi kontakte teistes riikides, nii nagu elujõuline taim ajab üha uusi võrseid.
Kummaline küll, aga mul on Eesti Sinfoniettat lihtsam tulemuslikult pakkuda välisagentuuridele kui Eesti kontserdikorraldajatele. Siin tundub olevat tõepõhi vanasõnal, mis ütleb, et ükski prohvet pole kuulus omal maal. Ja nii ei ole see mitte üsknes Eesti Sinfoniettaga. Maria Seletskaja ütles ajakirjale Muusika antud intervjuus (2024), et ta pole Eestis veel “turule” pääsenud. Samas valiti ta 2023. aastal Inglise rahvusballeti muusikajuhiks, kus ta käesoleval hooajal tööd alustas, lisaks paljudele kontsertidele ja etendustele, mida ta juhatab üle Euroopa. Pärast Kölni filharmoonias toimunud kontserti, mis oli ka Maria Seletskajale esimene ülesastumine sealses saalis, soovis korraldaja, et Eesti Sinfonietta tuleks kahel järgneval hooajal tagasi just koos temaga!
Missugused on Eesti muusika ja muusikute peamised müügiargumendid? Mis on lõpuks see, mis veenab?
Ma ei nimetaks meie muusikute pakkumist välisagentuuride kontserdihooaegadesse “müügiks”. Nii ei saa ma tuua välja ka “müügiargumente”. Mis veenab kutsuma eesti muusikuid, teab ainult inimene, kes meid kutsub. Kui saadan kellelegi, keda ma veel ei tunne, orkestri biograafia, aitavad väärikates saalides toimunud esinemised positiivse otsuse langetamisele loomulikult kaasa, ei saa salata. Eriti kui saab lisada ka mõnest supersaalist otseülekandena kõlanud live-salvestuse. Aga nagu sa ise Postimehes pärast Eesti Sinfonietta Kölni kontserti kirjutasid, olid kuulajad vaimustunud lisaks mängutehnilisele täiuslikkusele just orkestri erakordsest emotsionaalsusest. Jah, Kölni korraldaja ei olnud Eesti Sinfoniettat varem kuulnud, aga asjaolu, et orkestrandid on suhteliselt noored, oli tema jaoks üks oluline argument. Ei saa loomulikult väita, et ainult noorus tagab emotsionaalse mängu, kuid erinevad vanused kannavad kindlasti erinevat tundeenergiat, mis esitatavat muusikat rikastab.
Nagu sa Kölni kontserdi järel ütlesid, on Eesti Sinfonietta üks neist tuhandetest orkestritest, kes ütlevad, et nad tahaksid mõnel suurepärasel laval üles astuda.
Usun küll, et see nii on, aga tegelikult ei tohiks olla vahet, kus sa mängid, vaid – kellega mängid. Orkestri koosseis, dirigent, solist – kõigi nende sünergia on see, mis paneb muusika elama. Põhjusi, miks ma ikka püüan leida Eesti Sinfoniettale kontserte Euroopa superlavadel, on mitu. Kindlasti on kontsert sellisel maailmalaval muusikutele inspireeriv ja nende kunstiline heaolu on üks minu prioriteete. Mulle on ka väga oluline, et eesti muusikakultuur saab kõlada väljaspool Eestit, vanades kultuurimaades, ja nii kirjutame uued read eesti muusikaajaloo lehekülgedele. Sellised kontserdid ei ole lihtsalt kokku võetavad sõnadega: “Iseenesest tore, et hästi läks ja tagasi kutsuti”. See on palju rohkemat. Olen alati mõelnud, et eesti muusikud võiksid mängida Euroopa saalides mitte ainult hoogtöö korras, kui Eesti Vabariik saab 100 või Arvo Pärt 90. Eesti muusikakultuur – siinkohal ma ei pea silmas vaid eesti heliloomingut, vaid ka muusikuid – kogu oma rikkuses peaks olema Euroopa muusikakultuuri loomulik osa ja kõlama sealsetes abonementides kogu aeg. Praegu on see, et Eesti Sinfonietta mängib Kölni filharmoonias kolmel järjestikusel hooajal, samm selle unistuse suunas.
Usun ka, et vabakutselise orkestrina on Eesti Sinfonietta olemus “elavam” kui muusikat päevatööna tegevatel orkestritel. Tasakaal on oluline – peab olema piisaval arvul kontserte, et orkestri koosmäng saaks areneda, samas ei tohi see arv olla liiga suur, et mitte kaotsi lasta erakordsuse tunnet musitseerimisel.
Kus ja kuidas toimuvad muusikaturud ehk kus saavad müüjad ja ostjad kokku, tuttavaks, võimaluse ennast näidata-kuulata? On neid piisavalt?
Agentuuride kokkutulekute eesmärk on justkui aidata eesti muusikutel jõuda suuremale rahvusvahelisele areenile. Mina isiklikult sellesse ei usu. Selline lähenemine võib ehk olla tulutoov teiste muusikažanride puhul, klassikalist muusikat aga ei tohiks võtta “muusikatööstusena”, kontserdikorraldajat “muusikaettevõtjana” ega kultuuridiplomaatidena välislavadel mängivaid muusikuid “muusikaekspordi edendajatena”.Klassikaline muusika on ajas kulgev kunst. Kui kuulan kolm minutit mõnest pikast teosest ja näen laval üksteise järel vahetumas esinejaid, ei anna see tegelikult edasi, milleks need muusikud võimelised on või ei ole. Või milline on see muusika, mida nad esitavad.“Muusikatööstus” nagu tööstus ikka, peaks ju midagi tootma. Ehk on võimalik toota popmuusika hitte, aga me ei saa “toota” soliste nagu Hans Christian Aavik, Marcel Johannes Kits või Eesti Sinfonietta muusikud. Nad kõik on unikaalsed.Oma kogemustest näen, et XXI sajand oma tehniliste võimalustega lubab palju paremini ja avaramalt tutvustada muusikat ja muusikuid kui mingis ruumis toimuv agentuuride “muusikaturg”.
Nagu Hans Christian Aavik Kölnis mängitud lisapala (Ester Mägi “Kadents ja teema”) kohta Postimehele antud intervjuus ütles, tuleb eesti muusika tutvustamisega ikka meil endil tegeleda, mitte kellegi teise peale lootma jääda.
Täpselt! Mul on sama lähenemine kavade koostamisel – eesti muusika esitamine välislavadel on meie suur võimalus ja samas ka meeldiv kohustus. Eesti Sinfonietta soovib ka edaspidi maailmalavadel mängida eelistatult koos eesti solistide ja dirigentidega!