Popmuusikal on huvitav komme ühiskonda nii peegeldada kui ka kujundada. Ühest küljest kinnitab see identiteete ja stereotüüpe, mida peetakse naisele või mehele sobilikuks. Näiteks, millist pilli kõlbab naisel mängida ja kuidas laval riietuda või tantsida. Teisest küljest võimaldab popmuusika soorollidega manööverdada – erineda oma loomingulises eneseväljenduses levinud soonormidest. Selles valguses tasubki küsida, millised on olnud naised eesti popmuusikas.
Ka popmuusika termin ise tekitab palju segadust. Võib olla määratult erinev, kuidas defineerib seda muusik, muusikateadlane või hoopis fänn. Selles artiklis lähtun ühest ideest, mille kohaselt on popmuusika väljunud esialgse, kindla žanrinime raamidest ja saanud üldistavaks mõisteks.
Nõukogude peavool – estraad
Nõukogude Eesti oli teiste liiduvabariikidega võrreldes pisut privilegeeritum, sest asus Lääne lähedal. Eestisse levisid Lääne raadiojaamad ning Põhja-Eestisse ka Soome televisioon. Nii said eestlased osa tsenseerimata uudistest üle maailma, aga nägid ka Woodstocki festivali ja hiljem punkareid. Liberaalse maine tõttu öeldi Eesti kohta sovetskii zapad ning et sellest läänelikkusest osa saada, sõideti siia puhkama üle terve NSV Liidu.
Ent siinne muusika allus, nagu Nõukogude Liidus tavaks, riigi kontrollile. Erilist rõhku pandi n-ö läänelikule popmuusikale, mis pakkus huvi just noortele. Ometi levis popkultuur Eestiski ning juba 1960. aastatel olid siin moes nii miniseelikud kui ka biitmuusika.
Nõukogude Liiduski oli olemas popmuusika peavool, nimelt estraadimuusika. Jazzi pinnalt kujunenud estraad oli üsna ebamäärane mõiste ning jõudis aastakümnete jooksul kõvasti muutuda. Nii pole võimalik rääkida mingist ühtsest estraadimuusikast, selle alla mahtusid nii Jaak Joala romantilised ballaadid kui ka Anne Veski tantsulood.
Estraadiartistid olid sageli üle Liidu edukad ning karjääri tegid nii mehed kui ka naised. Ent nagu peavoolus tavaks, vastasid nad ühiskonnas valitsevatele soorollidele, kus naised olid naiselikud ja mehed mehised. Esimene ja tuntuim naistebänd oli vokaalansambel Laine, kes kehastas tollast naiselikkuse ideaali ja oli moodne terves Liidus. Ansambli kutsus 1960. aastatel kokku helilooja Gennadi Podelski, kuhu ta valis mitmesaja soovija hulgast kaheksa lauljat. Ansamblit iseloomustas hea kooskõla ning Kalju Saarekese koreograafia tegi neist väidetavalt Liidus esimese ansambli, kes laval tantsis. Laine oli ka kultuurieksport Läände, nõukogude moodsa popkultuuri näide. Seetõttu olid lauljad alati atraktiivsed ning ülesvõtetel näeb neid nii õhtutualettides kui ka bikiinides.
1960.–1970. aastatel tegid peavoolus ilma naislauljaid, kes on tänagi legendaarsed: Marju Kuut, Heidy Tamme, Els Himma jpt. 1980. aastatel täitsid Liidu popmuusikaturul lääneliku naispopstaari niši võõrapärase aktsendiga Anne Veski ja Marju Länik. Võrreldes Alla Pugatšovaga, keda nägi lavadel pikkades voogavates kleitides, kandis põhjamaine ja blond Veski julgeid kostüüme, näiteks patšokke, frakke ja pükse, samuti sisuliselt poisipead. Naiselikku joont aitasid hoida pärlid, kõrvarõngad jms.
Naistevaene rock
Muusikas, ka popmuusikas toimuvad alati paralleelsed protsessid. Nii eksisteerisid peavoolu kõrval Eestis alati ka subkultuurid. 1960. aastad kujunesid Läänes biitmuusika võidukäiguks, mis levis kiiresti ka raudse eesriide taha. Ka eesti noored meisterdasid pille ning lõhkusid avalikke telefoniaparaate, et ehitada elektrikitarridele helipäid. Ent enamik kohalikke biitbände koosnes sõna otseses mõttes poistest. Oli ka üksikuid erandeid, näiteks laulis ansamblis Toomapojad Marika Urb.
Ka 1970. aastate rockmuusika oli väga meestekeskne. Tõsi küll, kuigi naisinstrumentaliste ei kohanud, oli meil väga tugevaid vokaliste, näiteks Silvi Vrait ansamblites Suuk ja Fix.
Rockis hakkas olukord muutuma 1980. aastatel, näiteks olid ansamblis In Spe pianist Anne Tüür ja löökpillidel Terje Terasmaa Kümnendi teises pooles kerkis esile mitu tugevat lauljat, näiteks Thea Paluoja ja Kare Kauks. Kui varasemad naislauljad olid pigem diivalikud, siis Kauks tõusis esile nii moodsama repertuaariga kui ka tütarlapseliku ja trenditeadliku stilistikaga. Uut hingamist tõi saates “Kaks takti ette” Siiri Sisask oma ekspressiivse laulustiiliga.
Tähelepanuväärne oli näitlejana tuntud Kärt Tomingas, kes juhtis rockbändi Park, mille moodustas pärast keskkooli lõppu. Tomingas kirjutas ise nii viisid kui ka tekstid ning sulatas vokaaltehnikas kokku madala ja kareda häälekasutuse kõrgete trilleritega. Ansambli suurim esinemine mitmesajale tuhandele inimesele oli 1987. aastal Kasahstanis Kaspia mere festivalil. Publiku jaoks läänelikku popmuusikat kehastanud ansambel esitas ühe inglis- ja kaks eestikeelset lugu ning tõi koju esimese auhinna.
Miks oli aga Nõukogude Eesti rockis nii vähe naisi? Esiteks, ega neid tollal eriti Lääneski olnud. Rockmuusika on algusest peale olnud väga soolistatud, jätkates ühiskondlikkus jaotust, kus mehed osalevad avalikus elus ja naised pigem eraelus. Need hoiakud laienesidki muusikale, kus mehed tegid bändi ja naistele jäi passiivne muusikatarbijate roll. Nõukogude Eestis lisandus siia n-ö valevõrdõiguslikkus ja ebaproportsionaalne koormus naistele, kes tegid topelttööd – kodus ja tööl. Lisaks mängisid kaasa hoiakud. Nimelt peeti rockmuusikat aastakümneid maskuliinseks poiste mängumaaks. Kuna eelduste kohaselt olid naised aga õrnad ja hellad, sobiski neile äärmisel juhul laulja roll.
Naised pungis
1980. aastaid iseloomustas tsensuuri lõdvenemine ja majanduslik allakäik. Inimesed käisid tööl ja raha võis neil olla, ent poeletid tühjenesid. Tallinna linnaruumis keskenduti uuselamurajoonidele nagu Lasnamäe. Vanalinn oli pigem amortiseerunud, kuid subkultuuride jaoks oluline.
Sellest kümnendist tõusis eredalt esile punkliikumine. Punk tärkas briti töölisklassi hulgas 1970-ndatel ning heast pillimängust olulisem oli sotsiaalne sõnum. Siia jõudis punk läbi Soome televisiooni, omandades samuti kiirelt sotsiaalse värvingu. Nagu seitsmekümnendate hipisidki, kandis punkareid parempoolsuse ihalus. Tegemist oli vastureaktsiooniga Nõukogude võlts-vasakpoolsusele, samas kui Lääne punkarid olid pigem vasakpoolsed. Riigivõim nägi pungis ohtu riigikorrale – noori peeti tänaval kinni, neid arreteeriti, nendega vägivallatseti jne.
Tagantjärele tundub, et just pungist sai alguse mingi mentaalsuse muutus. Erinevalt peavoolurockist olid naised pungis aktiivsemad ning kaheksakümnendatel tegutses mitu naistebändi. Tuntuim oli 1988. aastal Ave Luna, kelle originaalsus seisnes helikeelde postpungi elementide kombineerimises. Bändi laulja Ave Lainesaare sõnul tekkis bändi nimi rongis, teel Tartusse kontserdile, Tõnu Trubetsky sulest. Ansambli lood sündisid nõnda, et kellelgi hakkas mõni idee või viisijupp kummitama, ning tekstidena kasutati näiteks Heiti Talviku luulet. Ansambel andis ka kontserte ning kui üksikud ebameeldivad intsidendid välja arvata, suhtus publik naistebändi hästi.
Naismuusikud taasiseseisvunud Eestis
Nõukogude okupatsioonist vabaks saanud Eestil tuli kiiresti läbi teha mitmed protsessid, üles tuli ehitada näiteks majandus ja poliitika. Loetud aastatega asendusid veel hiljutised rahvuslikud aated sooviga kärmelt rikastuda, sageli seadusi eirates. Turbulentsus iseloomustas ka kohalikku popmuusikat ning kümnendivahetusel jõudis eesti popmuusika, eriti rock nullpunkti. Nagu muudki maailma, iseloomustas Eestit diskomuusika pealetung ning esile kerkisid uued bändid Tallinnast Tartuni ja Viljandist Türini.
Maailma mastaabis tähendas 1990. aastate algus normatiivsete soorollide ja seksuaalsuste vaidlustamist. Näiteks olid Eestiski populaarse ansambli 4 Non Blondes muusikud avalikult lesbid ning kutsusid hittloos “What’s Up” revolutsioonile, aga ka enesehoolele. Ent Eestis mängiti normidega vähe. Samal ajal rõhusid muusikatootjad naismuusikute seksikusele, kuigi nii mõnigi laulja oli lapseohtu. Eks siingi olid omad põhjused – geopoliitilised piirid olid lahti läinud ja kõike tuli katsetada. Lisaks resoneerus see omal äärmuslikul moel globaalse peavooluga, mis tõstis ausse lapsnaised nagu Spice Girls ja Kate Moss.
Piirid avanesid ka alternatiivmuusika jaoks ning inimeste võimalused paigutada end igasuguste identiteedisiltide alla avardusid. See väljendus ka bändide arvukuses. Samal ajal olid piirjooned subkultuuride ja peavoolu vahel selgemast selgemad ning tantsumuusikaga hoiti ranget distantsi.
Mida tähendasid 1990-ndad naistele? Üldise sotsiaalkriitilisuse kõrval on punkkultuuri peetud naisi kaasavaks, eriti üheksakümnendate riot grrrl liikumist, mis kombineeris punki feministliku maailmakäsitlusega. Eestis oli sellele kõige lähem vast ansambel Zriamuli, mille osalised alustasid bändiga 13–14-aastaselt. Vaevalt küll tüdrukud 1994. aastal oma tegevust feministlikus raamistikus mõtestasid, sest teadlikkus feminismistki oli väga palju madalam. Ent see ei takistanud publikut tajumast neid normatiive lõhkuvana. Ansambli liikmedki on möönnud, et ega neil eriti naisbändidest eeskujusid olnudki. Teati näiteks The Hole’i, keda mängis MTV – mis räägib omakorda sellest, kui keeruline oli internetieelsel ajastul infot leida.
Moodne oli ka 1980. aastatel tugevalt esile kerkinud metal, mida on tavaks pidada maskuliinseks. Ometi tõusid 1990. ja 2000. aastatel esile hoopis Ida-Virumaa vene tüdrukute bändid, ent ansambleid tuli ka Tallinnast, näiteks folk-metal bänd Diversia. Osade bändide liikmed olid vägagi noored, näiteks Narva koolitüdrukute gooti-metal ansamblis Shabash.
1990. aastatel tekkis ka suurem indie-bändide laine. Kui aga tollased proge- ja neohipi bändid olid väga meestekesksed, jätkates kohalikku rockitraditsiooni, olid indie-bändides naised aktiivsemad. Näiteks soleeris ansamblis Dreamphish marjusass (Marju Taukar), kes mängis mõnda aega klahvpille ka ansamblis Dallas (hiljem tegi seda Ivika Noop). Samuti laulis ansamblis Dallas Kristi Kindel, Lobsand Dorjes Liina Vahtrik, Pia Frausis Kristel Loide ja Bizarre’is Inga Jagomägi.
Indie-huvilistest kasvas välja üle-eestiline klubikultuur. Distantsilt vaadelduna tundub, et klubikultuur oli uus väli, mille suhtes polnud hoiak(ud) välja kujundatud. See võimaldas omakorda eri skeenede esindajatel sel pinnal turvaliselt kokku tulla. Samamoodi lubas see erinevalt rockist rohkem soonorme ja -piire lõhkuda. Nii kujunes 1990. aastate keskpaigaks välja tugev klubiskeene, kus tegutsesid mitmed nais-DJ-d, esimese ja tuntumana marjusass, kes alustas plaatide mängimisega keskkooli lõpuaastail, hiljem L.Eazy (Liisi Ree), Heivi Saaremets ja Heidy Purga.
Nullindate arengud
Naisartistid muutusid vähem seksualiseerituks sajandivahetusel. Tekkisid ka lauljad, kelle lavakuvandid lõhkusid popmuusikas valitsevat naiselikkust ning kes esitasid sotsiaalkriitilisi tekste, näiteks Hannaliisa Uusma ansamblist HU?.
Kümnendatel hakkas popmuusikasse jõudma feministlik idee, mis kujutavas kunstis levis juba 1990. aastatel, alul alternatiivmuusikas ja -kultuuris ning hiljem peavoolus. Korraldama hakati sooaspekti väärtustavaid kultuurifestivale, näiteks “LadyFest Tallinn” (2011–2017). Sealt edasi on subkultuurist alanud sooteadlikkus paralleelselt Euroopa trendidega asunud mõjutama ka peavoolumuusikaelu, näiteks Tallinn Music Week.
Artikli materjalid on osa uurimusest, mis on tehtud peatselt ilmuva eesti muusikaloo popmuusika peatükkide tarbeks. Peamiselt Eesti muusika- ja teatriakadeemia muusikateadlaste kirjutatav raamat käsitleb muusikaelu Eestis keskajast kuni tänaste protsessideni.
Allikad:
“Subkultuurid. Elustiilide uurimused”. Toimetanud Airi-Alina Allaste. Tallinna Ülikool, 2013.
Ellen Värv. “Noored 1950.–1960. aastate Eesti NSVs”. 2006. Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat, 49, lk 11−48.
Marek Miil. “Nõukogude propagandasüsteemi toimimine ajakirjanduse argipraktikate kaudu”. Doktoritöö. Tartu Ülikool, 2014.
Terje Toomistu. “Nõukogude hipide passiivne protest”. Vikerkaar, 2018, nr 10–11, lk 108−119.
Aimar Ventsel. “Nõukogude estraadi eripärast”. Eesti Ekspress, 28. II 2018.
Näitus “Anne Veski. Tähelend”. Eesti Ajaloomuuseum.
“Raugematu Laine”. Vahur Kersna saade. ERR, 2020.
Ajakirjad ja ajalehed: Sirp ja Vasar, Noorus, Muusik, Meie Meel jpm.
Intervjuud ja vestlused: Ave Lainesaar, Marju Taukar, Kärt Tomingas, Tiina Tõnisson, Kristiina Killo jpt.