Sel aastal neljandat korda toimunud eesti interpreetide festival Eesti muusika nädal on sündmuste sari, mis toob publiku ette eesti heliloojate loomingut ning tõstab esile dialoogi muusika esitajate ja loojate vahel. Seekord keskenduti kolmele märgilisele autorile: toimusid Jüri Reinvere, Raimo Kangro ja Jaan Räätsa autorikontserdid ning nende loomingut kombineerivad teemakontserdid.
Festivali alustas 11. novembril vestlusring “Loominguline dialoog: eesti helilooja ja tema tõlgendajad”, kus arutlesid Ivari Ilja modereerimisel helilooja Jüri Reinvere ning interpreedid Toomas Vavilov, Mari Poll ja Henry-David Varema. Jutuajamise käigus selgus ühe tänapäeva muusikamaailma valukohana heliloojate ja interpreetide mõtteline kaugenemine üksteisest, kuid mõneti paradoksaalselt aitas just seesama vestlus seda vahet kuulaja (ning arvatavasti ka vestlejate endi) silmis siluda. Arutelu jooksul ilmnes, et nii heliloojale kui interpreedile on noodikirja juures oluline selguse ning tõlgendamisvabaduse tasakaal. Heliteose kõige autentsem ja mitmetahulisem esitus saab sündida, kui autor on nooti märkinud piisavalt informatsiooni, et tema ideed saaks tehniliselt realiseeruda, kuid sinna on jäänud ka ruumi esitaja enda maailma- ja muusikakogemuse jaoks. Jüri Reinvere sõnul tuleb iga esitaja puhul koostöö käigus luua parim, mis selles olukorras ja tema oskuste juures on võimalik. Kuigi esialgu võiks vestlusringi pealkirja ja osalejate põhjal oletada, et oluline on eelkõige dialoog helilooja ja interpreedi kui tõlgendaja vahel, siis tegelikkuses lisandub teose esitamisel tõlgendajana vestlusesse ka kolmas osapool: publik. Muusika omandab ühiskonnas oma kaalu ja tähenduse just siis, kui toimib terviklik infovahetus selle kolmnurga (interpreet-helilooja-publik) tippude vahel.
Järgnes Jüri Reinvere autorikontsert EMTA suures saalis. Autorikontserdi formaat on põnev, sest võimaldab tavapärasest põhjalikumalt süveneda ühe helilooja kõlamaailma. Õhtu jooksul tulid lavale erinevad andekate eesti muusikute kooslused. Esimesena esitasid Henry-David Varema ja Mihkel Poll Reinvere Leedu tšellovirtuoosile David Geringasele pühendatud tšellosonaadi. Teose ülesehituse aluseks on kaasaegne tõlgendus traditsioonilisest sonaadivormist. Klaverit ja tšellot teoses eraldi jälgides mõjusid meloodialiinid isegi üsna klassikaliselt, kuid nende kooskõla kaudu tekkis Reinverele omane abstraktsus.
Saksofonikvartett “A-O” Quttro Quarti (Joonas Neumann, Jandra Puusepp, Valdur Neumann ja Liis Mäevälja) esituses lõi põnevalt kaootilise helimaailma, ühendades väljendusvahenditena mängitavad noodid, pillimängu mehaanilised helid (nagu õhu liikumine läbi pilli, klappide klõbin) ning instrumentalistide sosistatud häälikud. Selles veidi “häguses” kõlas hakkas justkui kehtima muusikast kaugemale ulatuv märgisüsteem, kus üksikud helid meenutasid laevade suhtlust udusel merel. Loodusmotiivid kerkisid esiplaanile ka teoses “Hävijää” klarnetile ja keelpillikvartetile (Toomas Vavilov ja kvartett koosseisus Mari Poll, Kaija Lukas, Johanna Vahermägi, Henry-David Varema), mis on loodud inspireerituna runolaulust ning kasutab Põhjala temaatikat. Sumedad klastritega rütmimotiivid kätkesid endas teose nimele ja kirjeldusele vastavat põhjamaist kargust ning lõid mulje ebatasasest pinnasest, kus pole ühtki toetuspunkti. Lõpus võimust võtnud loodushääled näisid pigem ähvardavad ning kinnistasid kujutluspilti kaduvatest maastikest ning traditsioonidest.
Kontserdil mängis sama palju eri koosseise kui oli lugusid – õhtu oli seega vägagi mitmekesine. Ainsa sooloteosena kõlanud “Ungeschriebene Stücke: Estland 1930” Peep Lassmanni esituses kombineeris mitmesuguseid laade ootamatu harmooniaga,
mis hoidis kuulates erksana. Kvartett klarnetile, viiulile, tšellole ja klaverile (Toomas Vavilov, Mari Poll, Henry-David Varema ja Mihkel Poll) nõudis muusikutelt täpset karakteersete motiivide peegeldamist ning ühiselt läbitunnetatud tempomuutusi. Rohked unisoonid lõid eri pillide kombinatsioonidest lausa uue instrumendina kõlavaid helisid. Kontserdi kõige ootamatumale ja harva esinevale koosseisule – neljale klaverile oli kirjutatud teos “Causérie des confiseurs” (“Kommimeistrite jutud”), mis tõi lavale lausa kaheksa pianisti (Piret Väinmaa, Lauri Väinmaa, Auli Teppo, Jakob Teppo, Kai Ratassepp, Mati Mikalai, Maila Laidna ja Tiiu Sisask).
On väga tänuväärne, et selle aasta Eesti muusika nädalal Raimo Kangrot esile tõsteti, sest tema loometöö viljakust ja isikupära arvestades vääriks tema looming märksa enam tähelepanu. Triin Ruubel (viiul) ja Indrek Leivategija (tšello) juhatasid Kangrole pühendatud 12. novembri kontserdi sisse looga “Tandem con Gioconda”, mille tundlikud kooskõlad mõjusid kohati lausa filmimuusikalikult. Põneva efektina oli teoses kasutatud käega pillikorpuse peale löömist, kuid samas mõjus see võte loo kontekstis üllatavalt loomulikult. Järgneva pala “Allegro” op. 2 nr 1 esitamiseks liitus lavalolijatega ka pianist Maksim Štšura. Karakteerse teose ilmekust võimendas voolavate meloodiate vastandamine perkussiivsusele ning tähelepanelik koosmäng. Klaverile ja viiulile kirjutatud viieosaline “Geomeetriline süit” kätkes endas nii mõtlikku kulgemist kui ka leidlikku rütmikat. Kõlavärvide mitmekesisus ja ebatavaliste tehniliste võtete koostoime avardas taaskord teose helipildi kahest instrumendist kaugemale.
Kontserdil tuli ettekandele ka kolm osa instrumentaalmuusika sarjast “Displays”. Neist esimesena kõlas “Display VI: Ufonaudi portree” kahele klavessiinile (Ene Nael ja Saale Fischer). Rütmiliste küsimus-vastus-mängude kaudu arenes teoses välja regilaululaadne loogika, mis jäi aga kiirete teemavahetuste tõttu pigem sürreaalseks kui tuttavlikuks. “Display IV: Tundmatu muusiku portree” flöödile, tšellole ja klavessiinile (Heili Rosin, Indrek Leivategija ja Ene Nael) ühendas laulvaid meloodialiine kangrolike rütmimängudega, põimides aeg-ajalt justkui muuseas sisse barokilikke elemente, et siis tagasi algse helipildi poole pöörduda. Kõikide eriilmeliste ideede tervikuks ühendamine nõuab muusikutelt ülimalt täpset koosmängu ja üksteise märkamist, mis kerkis eriliselt esile ka teoses “Display XII: Balls”. Löökpillidele ja klaverile (Heigo Rosin ja Maksim Štšura) kirjutatud tähelepanuväärselt kelmikas ja tantsuline pala on suuresti üles ehitatud pallide põrkamise imitatsioonidele, mis on hea näide muusikaga mängimisest. Elutervet huumorit kätkes endas ka klaverisüit op. 1, mida rõhutas Maksim Štšura ilmekas ning kohati teatraalne mängustiil. Sarnaselt “Tundmatu muusiku portreega” oli palas tunda barokiajastu mõjusid, mida on põimitud absurdi ja groteskiga.Kontserdi lõpetas sobilikult puhkpillikvintett op. 11, mis demonstreeris kollaažina erinevaid juba kuuldud kompositsioonivõtteid. Kvinteti tõi ettekandele Eesti Puhkpillikvintett (Heili Rosin, Soo-Young Lee, Guido Gualandi, Jürnas Rähni ja Peeter Sarapuu). Loo vältel kujunesid koosseisus pidevalt välja uued ühist muusikalist materjali jagavad paarid. Seeläbi täitis iga interpreet loo vältel mitmeid rolle. Lustakas lähenemine harmooniale ja rütmile ning julge “klasterdamine” päädis viimaks lihtsa duurakordiga, mis mõjus eelneva valguses uudselt ning pani õhtule väärika punkti.
Eesti interpreetide festival Eesti muusika nädal on meie muusikamaastikul kahtlemata oluline sündmus, mis toob ühele lavale kokku palju andekaid interpreete ja kvaliteetset muusikat. Autorikontserdid on hea võimalus nii kuulajale kui ka muusikule mõtestada süvitsi erinevate eesti heliloojate loomingut ning saada parem ülevaade ühe autori mõtte- ja kõlamaailmast.