Jõulueelsel nädalal ilmus Eesti Interpreetide Liidu väljaandel duubelplaat, kuhu on jäädvustatud koostöös Eesti muusika- ja teatriakadeemiaga 2021. aastal korraldatud Eesti muusika nädalal esitatud üheksa helitöö salvestused (tehtud 27. XII 2021 – 30. I 2022 akadeemia suures saalis, helirežii ja montaaž Tammo Sumera).
Plaatidel on mitmekülgne valik Eesti kammermuusikast aastaist 1931 kuni 1998, andes tänasele kuulajale hea ülevaate nii selle žanri suundumustest üldiselt kui meie kõrgtasemel interpretatsioonikunsti järjepidevusest. Nii mõndagi teost oleme võinud kuulda varemgi eri põlvkondade solistidelt – nt Artur Lemba viiulisonaat nr 1 (1931), Ester Mägi keelpillikvartett nr 1 (1964), “Dialoogid” (1976) ja klarnetisonaat (1985), Eino Tambergi sonaat trompetile, löökpillidele ja klaverile (1990), Erkki-Sven Tüüri “Architectonics VII” (1992) ja “Motus I” (1998) –, kuid ometigi on iga esitus alati otsekui uus. Läbi aegade ongi heliloojaid inspireerinud meie head solistid, kes töötasid igapäevaselt väljapaistvatel kohtadel kas ERSOs või teatriorkestris. Oletan, et ka Eino Tambergi “Muusika oboele” (1970) inspireerijaiks võisid olla nii Herman Talmre kui Heldur Värv ning Erkki-Sven Tüüri innustas (löökpilli)loomingule võibolla ERSO kogu löökpillirühm!
Kõnealustele heliplaatidele on seekord oma helijälje jätnud 16 suurepärast interpreeti: viiuldajad Triin Ruubel, Linda-Anette Verte ja Egert Leinsaar, pianistid Sten Lassmann, Peep Lassmann ja Sten Heinoja, vioolamängija Sandra Klimaitė, tšellistid Theodor Sink ja Indrek Leivategija, flöödimängijad Pipilota Neostus ja Mihkel Peäske, klarnetist Toomas Vavilov, oboemängija Ingely Laiv-Järvi, trompetist Indrek Vau, löökpillimängija Heigo Rosin ja klavessinist Imbi Tarum.
Sisukalt ja lausa kuulama kutsuvalt on kirjutatud plaatide juurde kuuluva bukleti tekst (Virge Joamets, tõlge inglise keelde Sten Lassmann), mis tutvustab nii heliloojaid kui interpreete.
Neid plaate kuulates tunnetasin, millises helilises üksolemises ja “hingamises” kulgesid interpreedid salvestuse käigus koos toonmeistriga, see oli tõeline partnerlus, mida oleme harjunud omaks pidama elava esituse ansamblilises koosluses. Veenva kandvusega on jäänud siin kõlama ka eriliselt vaiksed hetked, sügavad “hingamispausid” (mida pole kardetud salvestusse jätta!) ja toonmeistril polnud mingit tarvidust “alla tõmmata” ka jõulisi kulminatsioone. Tulemuseks on elav ja loomulik kõlamaailm, millest võivad nüüd osa saada huvilised kodust ja kaugelt. Väärt helikink läbi aastate!