Lugesin Arne Miku intervjuust Muusika aprillinumbris, et tänu Leo Normeti ooperi “Pirnipuu” lavastamisele on tal autogrammide kogus ka Betti Alveri autogramm. On ju Leo Normeti enda kirjutatud ooperilibreto aluseks Alveri samanimeline poeem. Mina pole seda “Pirnipuu” lavastust laval näinud, aga Tähtveres Betti Alveri juures Koidula tänaval käisime Leoga aastaid hiljem – nii olen minagi saanud mekkida “Anna Haava õunamoosi”, nagu Betti kutsus tema aiast Haava-aegsetelt õunapuudelt korjatud õuntest tehtud keedust.
Tänu Raili Sulele sain teada, et koomiline lühiooper “Pirnipuu” on esimene eesti dodekafooniline ooper (võimalik, et esimene isegi terves N. Liidus). Dodekafoonia ei olnud nõuka-ajal teadupärast just soositud helikeel. Ometi kirjutati esimene dodekafooniline heliteos N. Liidus juba 1956. aastal – selleks oli Andrei Volkonski klaveritsükkel “Musica stricta”. Lühiooperi idee andis Leo Normetile 1960-ndate alguses Vanemuise lavastaja Udo Väljaots, kes oli suur Alveri luule austaja. Väljaots oli ka valmis ooperi Vanemuises lavale tooma. Ometi jõudis meie dodekafooniline esikooper lavale alles 1973. aastal Estonia teatris ja selle lavastas hoopis Arne Mikk.
Pärast Leo Normeti surma küsisin Lepo Sumeralt, mis on Leo parim heliteos. Vastus tuli kohe: “Pirnipuu”! Ja ta lisas: “See oli maru vahva, kuidas professor Rõigas terve ooperi jooksul seda sol-nooti taga ajas.”
Kuna mina pole seda ooperit näinud, siis kõlas Sumera vastus mulle intrigeerivalt ja pöördusin selle sol-noodi asjus ooperi lavastaja Arne Miku poole. Mind huvitas seegi, kas dodekafoonilise ooperi lavastamiseks tuli ka mingeid ideoloogilisi takistusi ületada. “Pirnipuu” esietendus koos itaalia päritolu ameerika helilooja Gian Carlo Menotti lühiooperiga “Telefon” (viimane sai esmaesituse juba 1947. aastal Broadwayl). Peaosi laulsid “Pirnipuus” Urve Tauts / Aino Külvand (leskproua Felicia) ja Enno Eesmaa / Tiit Tralla (prof Rõigas) ning “Telefonis” Anu Kaal ja Voldemar Kuslap. Eri Klasi juuresolevalt joonistuselt on näha, et Leo Normet mängis Klasile ja Mikule oma “Pirnipuu” klaviiri ette 1. märtsil 1973.
Lavastuse kavalehel on autor meenutanud lühiooperi kaunis pikka valmimislugu: kuidas 1963 muusika tegemine takerdus ja uued eskiisid valmisid 1970, partituur 1971, klaverikoondis 1972...
Leo Normet: ““Pirnipuu” tegemisepõnevusest ei tulnud puudu sellelgi aastal. Arne Miku huumorivarude protsentidest hakkas tükk jõudsalt võrseid ajama. Sain omal nahal tunda Eri Klasi teatrinärvi – muusikaline karakter on tema jaoks lahutamatu lavalisest. [---] Põnevusega ootasin Eldor Renteri lavakujunduse eskiise. [---] Selle ooperi viisikäigud pärinevad kolmest allikast. Kõige suurema allika hõivas leskproua Felicia oma tütarde ja nn vaimuinimestega. Kõik keerleb ümber põhimotiivi, mis kujutab endast laskuvat käiku väikesele sekundile ja sealt väikesele tertsile. See käik mugandub kõiksuguste muusikaliste karakteritega, nagu emand Felicia Kabjaraud ise mugandub elu keerdsõlmedega. Isegi tangoviis kasvab välja ikka sellest põhimotiivist.
Rõika esimeses etteastes kõlab ta täistooniline teema õigetpidi, teises aga juba peegelpildina. Kogu tegevuse jooksul puuduvad prof Rõika muusikas pooltoonid ja sol-noot. Oma kõige viimases laululises fraasis, milles ei puudu “defektiivsusele” viitav sõnake “raisk”, saab ta need kätte ning leskproua Felicia muusika allikas krahmab prof Rõika lättekese nüüd juba lõplikult enesesse. Kolmandaks muusikaliseks allikaks on rahvalaul, mis kaudselt peegeldub matsaka Miili ütlemistes.”
*
Vastukajad ilmusid aga kiiresti. Siinkohal neist paar katket.
Ivalo Randalu (Kodumaa, 23. X 1973): “Lühiooperite õhtu Estonias läheb täismajale, esimesed vastukajad ajakirjanduses on positiivsed. Siinkohal ka mõni sõna “Pirnipuu” muusikalisest küljest. Selle meil nii vähe viljeldavat koomilist žanrit esindava teose kõla ja tunnetuslaad on meeldiva ootamatusena nüüdisaegsed (koorid puuduvad, orkester on kammerlik). Muusika on üles ehitatud kolmele temaatiliselt erinevale ringile (Rõigas, Miili ja teised) kandmaks ja väljendamaks mitte niivõrd tundemaailma, kuivõrd karaktereid, tegevustikku ja olustikku. Siin on Leo Normeti paletil jätkunud küllaga ekspressiivseid värve, lausa kollaažitehnilisi muusikalisi “konkse” ja muud muusikalis-dramaturgiliselt leidlikku “atribuutikat”.”
Helga Tõnson (Sirp ja Vasar, 26. X 1973): “Arne Miku “Pirnipuu” lavastuses meeldivad selle komiseeriv olustikulisus, püüdlus anda misanstseenide vaheldumisele ladusust. Betti Alveri ja Leo Normeti kujunduslik põhilaad, ooperi mitmeplaaniline ja iroonilis-satiiriline maik on režiil olemas. Karakterid mängitakse välja julgelt (paiguti küll veidi stiilikirevalt), etendus kulgeb teose dünaamikaga käsikäes. Nutikad leiud lisavad “Pirnipuule” mõnusat nalja, kaasa rääkima on pandud ka lavale kaasa toodud esemed. [---]
Eldor Renteri lavakujundus rõõmustab uute joontega. Oleme ju kunstnikult viimasel ajal näinud peamiselt ballettide ja klassikaliste ooperite dekoratsioone, stiilset ajaloolisust, elegantset koloriidisära, sünget monumentaalsust ja filosoofilis-üldistavat sümboolikat. Ja nüüd äkki killuke äärelinnamiljööd kõige tavalisema aiaplangu, värviliste rõduklaaside, puudelt mahapotsatavate pirnide, suure kuuketta ja torugrammofoniga. [---] Lõbusalt ajastulised ja uhkeldavad kostüümid peale selle. Hästi ärakasutatud mängupind annab mitmeplaanilisele tegevustikule ruumi ning loob lavalise avaruse.
Eri Klas juhatab etendust ilmse mõnuga (uue joonena eesti ooperis koosneb orkester vaid 12 pillimehest). Teose ja lavastuse närvi tabamisega on Klas otse kujutatava mikromaailma keskel ning näib, et autori, režissööri ja dirigendi isikuid ei saa antud juhul lahutada. Komplitseeritud, polüfooniaküllase partituuri ning lava side ja tasakaal võtavad iga etendusega kindlama kuju. [---] Eri Klasi assistendina tegi lühiooperite ettevalmistamisel ära hulga tööd Tallinna Riikliku Konservatooriumi üliõpilane Peeter Lilje. [---] Ega seda täpselt öelda oska, kes saalis viibijaist talle senitundmatu sümboolse sol-noodi salamahti taskusse pistab ning koju kaasa viib.”
*
Vestlesin juubilar Arne Mikuga Estonia teatri Valges saalis 15. mail. Mind huvitas, kas dodekafoonilise ooperi mängukavva võtmisel oli vaja ka mingeid takistusi ületada. Vastus oli mõneti üllatav. “Ega me seda avalikult ei reklaaminud, et teeme dodekafoonilist ooperit,” ütles härra Mikk. Vastukommentaariks meenutasin, et Helju Tauk rääkis mulle, kuidas lauljad olevat algul atonaalsete partiide peale nina kirtsutanud, aga kui osad selgeks said, siis lauldi mõnuga. Kuulsin Arne Mikult sedagi, et leskproua Felicia salongi muusikalise “dodekafoonilise äraspidisuse” veelgi reljeefsemaks esiletoomiseks olla ta soovitanud Normetil kirjutada ooperi sissejuhatuseks üks “normaalses” helikeeles tango. Seda tangot kuulab ooperi alguses raadiost kartuleid kooriv teenijatüdruk Miili ja hiljem tantsivad sama muusika järgi tangot “vaimuinimesed” koos tütardega,
Küsimuse peale, kuidas valiti “Pirnipuule” kaaslaseks Menotti “Telefon”, rääkis Arne Mikk lõbusa loo: ““Telefon” sobis “Pirnipuuga” hästi kokku, sest oli täiesti teises võtmes lugu ja laval mõjuvad kontrastid alati hästi. Meil ei olnud Menotti ooperi partituuri ega klaviiri, nii kirjutas Ülo Raudmäe muusika lindi pealt maha. Kui Menotti tuli oma ooperit Tallinnasse kuulama-vaatama, siis muretsesime veidi, kas kõik partituuris olevad noodid ikka kõlavad. Menotti oli väga rahul ja mingit kriitikat ei teinud. See, et Menotti Tallinnasse tuli, oli üks suur juhuste kokkusattumine. Ta oli üleliidulise heliloojate liidu kutsel külas Moskvas. Kuna terves N. Liidus mängiti tema muusikat tol ajahetkel ainult Tallinnas, siis avaldas ta soovi oma lühiooperit Estonia teatrisse vaatama minna. Tema jaoks tehti eraldi üks päevane etendus, et ta saaks õhtuse rongiga tagasi Moskvasse sõita. ”
Sellest Menotti külaskäigust on teatri arhiivis ka ajaloolised fotod, kus Menotti on Estonia laval koos lavastaja Arne Miku ning Anu Kaalu ja Voldemar Kuslapiga.
