Kui veel mõni aasta tagasi kuulus Hiiu kannel Eestis selgelt vaid pärimusmuusikamaastikule, siis nüüd on mullu “Eurovisioonil” Puuluubi kätes säranud rahvapill asunud julgelt žanripiire nihutama. Mustpeade majas 9. veebruaril toimunud kontserdil “Meri, meie ema” tuli orkester Põhjakõla esituses ettekandele Tauno Aintsi “Tundmatu teekond”, mis on Eesti esimene keelpilliorkestrile ja Hiiu kandlele kirjutatud teos. Lisaks mängis orkester veel dirigentide Sara Corriga ja Lisanna Laansalu juhatusel Tõnu Kõrvitsa, Sibeliuse, Madetoja, Barberi ja Britteni loomingut.
Orkester Põhjakõla on 2024. aasta juunis debüteerinud koosseis, kuhu kuuluvad Eestimuusika- ja teatriakadeemia tudengid ja vilistlased. Lisanna Laansalu, üks orkestri loomingulistest juhtidest, on öelnud, et vajadus sellise koosseisu järele tekkis, sest Eestis ei olnud seni orkestrit, mis keskenduks XX ja XXI sajandi muusika esitamisele (Klassikaraadio Delta). Samuti on Põhjakõla oma südameasjaks võtnud eesti heliloojate uudisteoste tellimise ja esitamise, et panustada seeläbi Eesti muusikamaastiku elujõulisusse ja arengusse.
Kontserdi pealkiri “Meri, meie ema” on pärit Juhan Smuuli tekstist “Mere ja taeva vahel” ning kava oli dirigent Lisanna Laansalu sõnul mõeldud edasi andma “mere üüratust ja muutlikkust”. Värskendav, et nii konkreetselt sõnastatud teema puhul polnud teosed valitud mitte nende programmilisuse, vaid pigem tunnetusliku sobivuse järgi. Nii sai kontsert loomulikuks tervikuks kõlamaailmade, mitte pealkirjade kaudu.
Sibeliuse “Impromptu” juhatas õhtu sisse lihtsate lüüriliste meloodiate ning rahvusromantilise siirusega. Orkestri sumesoe sordiiniga summutatud toon mõjus südamlikult ning meretemaatikale mõeldes “tüünelt”. Sibeliuse “Rakastava” jätkas sarnases suunas, tuues siiski sisse juba mõneti mitmekülgsema meeleolude paleti. Teises osas tekkis muusikasse mõnus mängulisus ja üksteise peale asetuvad kihid andsid teosele hea mineku. Tempokusele vaatamata jäid orkestri kõla ja olek veel vaoshoituks, mis vabanesid alles kolmandas osas, kus olid ühendatud nii mängulust kui pateetilisus. Madetoja “Eleegia” oli juba tuntavalt teatraalsem ja sisaldas väljendusrikkaid emotsionaalseid lainetusi, millesse kohati põimitud muusikalised klišeed olid täitsa omal kohal ja näisid loomulikena. Barberi “Adagio” on tuntud kui üks kõige kurvema meeloluga teoseid. Ometi ei mõjunud see lugu morbiidselt, vaid ühtlases pinge kasvus jõuti pigem lootusrikkuseni, esile kerkivad ilmekad soololiinid olid kaunid ja nauditavad kuulata. Dramaatilised viiulimeloodiad olid olulisel kohal ka Britteni teoses “Lihtne sümfoonia. Sentimental Sarabande”, kus neid saatvad madalate pillide korduvad oktavid lõid kasvava intensiivsusega meeldiva nostalgilisuse.
Kodumaisest heliloomingust kanti kontserdil ette kaks (lisalooga kolm) Tõnu Kõrvitsa teost. Austusavaldusena Konrad Mägile loodud “Lahkumine Caprilt” oli mulle väga positiivne avastus. Suure diapasooniga ettearvamatu meloodia ning kargeid dissonantse sisaldav harmoonia lõi mulje pidevast liikumisest ja voolamisest. Orkester oli väga hästi balansis ning loomulikud lainetused muutsid muusika rahuldust pakkuvalt mitmedimensiooniliseks. Kõrvitsa “Asuur”, versioon samanimelisest meeskoorilaulust tsüklist “Laulud Dolorese lauluvihikust”, on üks neist, mida kuulates on ruumi nukkerilusaid mõtteid mõelda. See mõjus põhjamaiselt ja läbipaistvalt ning tunnetuslikult on täiesti mõistetav ka loo seotus kontserdi merest inspireeritud juhtmõttega.
Õhtu tähtsündmuseks oli vaieldamatult Tauno Aintsi teose “Tundmatu teekond” peaaegu-esiettekanne (orkestril oli sama kavaga kontsert ka kaks päeva varem Tartus), Hiiu kandlel soleerimas Liisa Koemets. Teose pealkiri on kahtlemata väga tähendusrikas – eks viidi ju kõik kuulajad seniavastamata radadele, kui kõlama hakkas Eesti esimene teos Hiiu kandlele ja keelpilliorkestrile. Moodustunud helimaailm lõi põneva segu ürgsusest ja tuttavlikkusest ning mõjus parimas mõttes filmilikult. Teose põhiteema on lihtne, aga kaasahaarav ning hoidis variatsioonidena tähelepanu loo lõpuni. Olulisel kohal olid kontrastid dünaamikas ja artikulatsioonis. Omalaadne vastandumine tekkis ka kõnealuse instrumendi pisut “uduse” kõla ja viiulihelide selguse vahel. Kui kirjutada teos instrumendile, mis ei kuulu klassikalistesse või “tavapärastesse” koosseisudesse, on oht, et seda pilli püütakse kõlama panna kui midagi muud, midagi tuttavamat. “Tundmatus teekonnas” seda tunnet ei tekkinud. Teoses oli väga hästi ära kasutatud Hiiu kandle eripärasid ja võimalusi ning oli selge, et just selle soolopilli omadused on määranud loo kulgemise ja suunanud muusikalist materjali. Huvitavad olid hetked, kus hoopis orkester matkis Hiiu kannelt. Näiteks tekitati keelpillidel heliefekte, mis meenutasid Hiiu kandle “jääkhelisid”, selliseid kriukse ja sahinaid. Igal juhul toimis Hiiu kannel keelpilliorkestriga väga hästi ning Tauno Aintsi teos andis aimu, et pärimus- ja orkestripillide sümbioosis sündiv omanäoline kõlamaailm väärib uurimist ja avastamist.
Kontsert “Meri, meie ema” oli kvaliteetne ja nauditav tervik ning orkester Põhjakõla jättis hea mulje kui tundlik ja dünaamiline koosseis. Tauno Aintsi Hiiu kandlele ja keelpilliorkestrile kirjutatud uudisteos “Tundmatu teekond” demonstreeris, et pärimuspillide kasutamine klassikalises muusikas on võimalik ning ehk isegi vajalik, et tuua eesti kontsertmuusikasse uut hingamist. Loodetavasti on see rada, mida asub avastama veel nii mõnigi eesti helilooja.