Maailm on hakanud vaikselt taas tärkama ning selles kevadiselt värskelt õhkuvas keskkonnas leidis 22. aprillist 2. maini iga-aastase Eesti uue muusika võidukäiguna aset festival Eesti muusika päevad 2021. Sündmustik oli sel aastal mitmes mõttes eriline. Esmakordselt pandi alus Baltikumi-ülesele muusikafestivalile, mis hakkab toimuma igal aastal erinevas Balti riigis ja seostub igal maal juba toimiva festivali-võõrustajaga. Mõned aastad tagasi rajatud Balti nüüdismuusika võrgustik (Baltic Contemporary Music Network) töötab selle nimel, et siinsete professionaalsete heliloojate, kollektiivide ning interpreetide looming Euroopasse ja laiemalt maailma viia.
Teine aspekt, mis festivali eriliseks tegi, oli asjaolu, et kõik kontserdid toimusid videoülekannetena, mitmed neist olid kuulatavad ka EMPi pikaaegse koostööpartneri Klassikaraadio vahendusel. Kuna eelmise aasta festival lükkus pandeemia tõttu aasta teise poolde, tekitades vajaduse paljud asjad ümber mängida, on korraldajate poolt vastu võetud otsus kogu sündmustik internetti kolida julge ja tervitatav.
Festivali maht oli sel aastal märkimisväärne: kavas oli 13 kontserti ning 3 avalikku loengut (kolm kontserti lükati edasi). Võib omaette fantaseerida, kui määravaks kujunes kava mahu planeerimise juures üldine avalike ülesastumiste defitsiit. Võib olla, et kontsertide suure arvu tõttu on tavakülastajal festivali tervikpilti kokku panna mõnevõrra keeruline – valik oli arvukas ning mitmekesine.
Sarnaselt eelnevate aastatega oli ka tänavu festivali koondamas ühtne temaatika, milleks sellel aastal oli “DNA”. Püstitati küsimusi meie minevikust, geneetilisest ja kultuurilisest päritolust ja pärandist ning kuidas need omavahel seoses võiks olla. Käsitleti küsimusi muusikalisest geneetikast ning selle tulevikusuundadest. Heliloojatel paluti lisaks oma põhiteosele komponeerida ka üks pala noorele mängijale – eksperiment, mis andis palju ilusaid tulemusi.
Kogetud kontsertidest tõstaksin esile mõned teosed. Läti helilooja Krists Auznieksi “Crossing” (2018), mille kandis ette ERSO 30. aprillil Estonia kontserdisaalis. Teos üllatas oma magusa ning unistava orkestrikoloriidiga. Samalt kontserdilt oli mõjus Alisson Kruusmaa uudisteos “All õhtutaeva” kammerkoorile ja sümfooniaorkestrile (2020, esiettekanne). Kasutatud tekst pärineb Marie Underi sulest ning solistina astus üles Maria Valdmaa. Teos võlus oma tugeva ja läbitunnetatud meloodikaga, mis oli asetatud heliloojale omaselt õrnale orkestripadjale.
Leedu päritolu õest Lora Kmieliauskaite (viiul) ja vennast Arnas Kmieliauskas (tšello) koosneva Twenty Fingers Duo etteastest muusika innovatsiooniuuringute keskuses Leedu muusika- ja teatriakadeemias mõjus muljetavaldavalt nende kontserdi avateos, Leedu helilooja Mykolas Natalevičiuse “dew. mist” (2018), mis võlus nii pillimängu kui teoses kasutatava laiendatud kõlapaletiga – sügavad ning ulatuslikud kajad ning ruumid muutsid muusika justkui ajatuks ning pakkusid nauditavat kõrvailu.
Tallinna Uue Muusika Ansambli kontserdil “Aphorism” ERRi 1. stuudios avaldas muljet Ülo Kriguli uudisteos “streeeeeeeeeeeeeeeetch”, milles helilooja oli huvitava lahendusena elektrooniliste vahenditega umbes 10-sekundilise salvestuse kriuksuvast uksest venitanud ca kümne minuti pikkuseks helimaastikuks, millele ta seejärel oli lisanud akustilised pillid. Terve kontserdi tegi veel nauditavamaks Priidu Adlase mõjus valguskujundus, mis, lisaks kvaliteetsele üles filmimisele, aitas tekitada suurepärase atmosfääri.
Kvaliteetselt produtseeritud video vahendusel nüüdismuusika tarbimine on huvitav kogemus. Kui üldjuhul toetab muusika enesevaatlust ning rännakuid enda kujutlustes (seda eriti näiteks orkestrimuusika puhul, kus kontakt muusikutega on distantsi tõttu palju väiksem), siis ülesvõtted pakuvad võimalusi muusikute emotsioonide maailma detailselt süveneda, kuni lähiplaanides avalduvate peenete miimika muutusteni välja. See on suurepärane perspektiivi muutus ning võib publikule mõnikord kätte anda ootamatuid vahendeid, millega muusikat mõtestada. Pandeemiale eelsel ajal oli kontsertide sellisel tasemel ülesvõtmine kulukas ja teisejärguline ning õnnistatud olid need uudisteosed, mis kõlasid rohkem kui korra esiettekandel. Kontsertide salvestamine võimaldab teostele pikemat eluiga, laiemat kõlapinda nii heliloojatele, interpreetidele kui ka kollektiividele. Kui kontserdid olid järelvaadatavad veel 30 päeva peale festivali lõppu, siis jääb ainult üle loota, et see salvestatud materjal leiab lõpuks oma tee ka laiematesse interneti avarustesse.
Võrreldes hästi ühendatud Kesk-Euroopaga on Eesti nüüdismuusika aastatega kujunenud meie geograafilise ja ajaloolise isoleerituse tõttu mõnevõrra hermeetiliseks. Väljast vaadelduna oleme suutnud luua pakatava muusikalise oaasi, kus ristuvad XX sajandi lääne traditsioonid loodusrahvale omase tunnetuslikkuse ja isegi stiihiaga. Samal ajal jääme suurest dialoogist natuke kõrvale, tingituna nii oma väiksusest kui ka perifeersusest. Liites Baltimaade kultuuriruumi ühtsemaks tervikuks, avaneb rohkem võimalusi tõlgendada meie sarnast ajalugu, juurelda meie erinevuste üle ning teha ka end muu maailma jaoks nähtavamaks. Klassikaraadio, pika ajalooga festivali põhikajastaja, jagas oma Facebooki lehel, et EMP on nii raadio kui ka video teel jõudnud üle 10 000 inimeseni üle maailma. See on märkimisväärne saavutus, mis ilmestab hästi digitaalsete vahendite efektiivsust ning olemasolevat ja erksat huvi meie eksootilise maailmanurga vastu. Mainimist väärib ka festivali hea kommunikatsioon sotsiaalmeedia platvormidel, mis kindlasti sellele saavutusele kaasa aitas.
Balti muusika päevad pakkus märgiliselt palju eriilmelisi muusikakogemusi; avas meie päritolu, olemuse ning võimalike tulevikusuundade tõlgendamisvõimalusi; lõi uuendusi kuulamiskogemuste vallas ning loodetavasti pani aluse pikaaegsele koostööle lähiregioonis, tõestades, et koos suudame rohkem.