Ei tule just liiga tihti ette, kui mõni eesti muusik võtaks ette salvestada plaadi kammermuusikast. Aastaid koos mänginud Marie-Helen Aavakivil ja Ralf Taalil on aga õnnestunud nende hästi sujunud koostöö plaadile jäädvustada. Kena tõdeda, et César Francki Sonaadi viiulile ja klaverile A-duur, Schuberti Viiulisonaadi D-duur D 384 ja Brahmsi Scherzo c-moll kõrval kõlavad plaadil ka Eduard Tubina Kolm pala viiulile ja klaverile ETW 48. Kodumaise muusika esitamine ja plaadile salvestamine on kindlasti väga
tänuväärne ja oluline. Siinkohal mõtteaineks, et näiteks Heino Elleri viiuli- ja kammermuusikast võiks olla rohkem salvestusi ...
Plaadil avaldab muljet ergas koosmäng ja tugev vormitunnetus. Kõige pingsamalt pani kuulama Franz Schuberti sonaadi D-duur (tihti nimetatud sonatiiniks) esitus. Aavakivi mängust kiirgas elavat eneseväljendust, milles dünaamilised taotlused olid selgelt mõistetavad. Ettekannet ilmestas veelgi Ralf Taali mängukergus, kena artikulatsioon ja väga puhas ning maitsekas pedaalikasutus. Samuti oli Eduard Tubina “Kolme pala” esitus igati veenev, seda eriti kaasahaaravate viiuli-klaveri dialoogidega teose esimestes osades. Sostenuto’s maalis duo otsekui looduspildi; Dolcissimo mõtisklused kiskusid rohkem mõistuspärasteks, kuid kumas ka enesesse vaatavat meeleolu. Esimesed kaks osa juhatasid kaasahaaravalt sisse tulise ja otsustava karakteriga esitatud Allegro marciale. Tõstaks esile pianisti-ansamblisti Ralf Taali märkimisväärset kõla varieeritust erinevate ajastute heliloojate muusika tõlgendamisel – sümfooniline, kuid vajadusel ka intiimsem kõla Brahmsis, pastelne, karge ja läbipaistev kõla Tubinas, kergus ja elegantsus Schubertis ning romantiliselt tundlik ja kirglik toon Franckis. Interpreedi hääl oma instrumendil sõltub väljendusvajadusest ja sellest, kuidas end väljendatakse – see eeldab täielikku tehnilist üleolekut igal mänguhetkel.