Eesti Kultuurkapitali Helikunsti sihtkapitali aastapreemia - pikaajalise heliloojate ja interpreetide inspireerimise eest tundlike ja hingestatud tekstidega
“Mõtlesin sellele, kas muusika järgneb sõnale. Mul on alati tunne, et see eelneb sõnale. [---] Mina kasvasin üles vanavanemate juures ja ma mäletan, et majas valitses peaaegu alati vaikus. Ja selles vaikuses hakkasin ma ise looma rütme, ennekõike siis, kui kahe toa vahele kiik kinnitati ja kui ma seal kiikusin, siis ma tundsin, et tahan laulda. Ja viisid tulid juba iseenesest. Ja kui ma juba viise ümisesin, siis ma tundsin, et tahan laulda sõnadega. Ja siis ma pidin need sõnad leidma. Ega tegelikult minu tekste väga palju viisistatud ei ole. Saan ka ise aru sellest, mida isa (helilooja Hillar Kareva) ütles, et minu tekste on enamasti väga raske viisistada: nad on keeleliselt nii tihedad, et seal ei ole ruumi. Aga selleks, et muusik saaks tekstiga mängida, peab olema tekst hõre. Omad rütmid on kindlasti igas luuletuses ja need rütmid võibolla määravad kõige rohkem, sest nad on enne olemas. Ja sõnad koovad ennast nende nagu lõimede peale. Aga just rütmid, kõlad, kõrgused, toonid – see kõik on enne olemas.”
(“Muusika minus”. Doris Kareva. Klassikaraadio, 13.02.2008)