Valter Soosalu on meie üks kuulsamaid vähetuntud muusikuid, kes on juba hoolimata oma noorest east saavutanud silmatorkavalt palju. Ta on küll omandanud klassikalise muusikahariduse, ent tema andekusele ja loovusele jäävad kõikvõimalikud piirid ja määratlused kaugelt liiga kitsaks. Tegemist on äärmiselt hoogsa ja ärksa tegelasega, kelles on võluvalt ühendunud nii poisikeselik mängulust kui isalik südamevalu meie kultuuri tuleviku pärast.
Kas sinu erinevad rollid muusikas – dirigent ja klassikaline laulja, poplaulja ja harpedži-mees – on kõik erinevad tegelased?
Enam ei ole, aga kunagi on olnud küll. Eks mulle kooli ajal püüti üsna kaua kärbseid pähe ajada, et need rollid on väga erinevad, pealegi, et üks on rohkem väärt kui teine. Näiteks: “Kas sa mängid veel mingit pilli peal klaveri?” “Jah, basskitarri avastasin just, terve suve harjutasin.” “Basskitarri? Igav ei ole vä?”
Kuidas saab basskitarr igav olla?
Seda tuleb küsida ühe toonase õpetaja käest.
Räägitakse, et pärast 30. sünnipäeva hakkab inimesel järjest rohkem ükskõik olema sellest, mida teised arvavad. Ma sain 31, võibolla ongi hakanud. Sellest pole sugugi ükskõik, mida ma ise endast arvan, aga see, mida teised arvavad, ei ole enam nii oluline. Või on, aga ma ei saa selle järgi eriti midagi kujundada, sest ma järjest rohkem saan ise aru, kes ma ise olen. Ütleme nii, et see alternatiiv on halvem, kui teistele meeldid, aga endale mitte. Eks iga vanuse, uue läve või verstapostiga käivad kaasas stamplaused või -mõtted või - tunded, mida kõik paistavad jagavat. Ühel hetkel ütlevad peaaegu kõik loomeinimesed, et ma ei pea enam kellelegi midagi tõestama. (Naerab.) See ajab alati natuke naerma … Loomulikult, ma saan aru, kui see tulebki inimese seest ja päriselt. Aga ma näen iseenda pealt, et ma ei tohikski seda välja öelda, sest ma olen seda juba nii palju kordi kusagilt varem lugenud, et see ei tundu enam usutav.
Lugesin ka üht intervjuud, kus pealkirjas oli, et sina ei lase kellelgi endale midagi ette kirjutada.
Jah, niisugune pealkiri oli, mõte oli seal lähedal, aga ma ise ei oleks seda pealkirjaks pannud. Jutt oli sellest, et Põhja Konn on algusest peale ansambel, kes ei pea jälgima, mis raadios parasjagu trendikas on, et loeb ainult see, kuidas me ise tahame teha. Samas, ega keegi ei kipugi väga midagi meile ütlema, nii et tegelikult see ei olegi teema, ja mitte-teemast tehti teema, mis on väga tavaline asi, ma ei lase end sellest häirida.
Niisiis varem olid kõik need sinu erinevad küljed ka erinevad tüübid? Mõnevõrra on endiselt. Olen tajunud, et erinevates seltskondades olen ka ise natuke teistsugune. Eks see on ju loomulik ka, noor inimene ikka püüab sulanduda, olla kuidagi kohane ja võtab üht-teist üle. Mingil määral siiamaani, aga ma arvan, et põhiolemuses on mu selline justkui tõmblus jäänud päris vaikseks. Lihtsalt teatud asjad on mingis kontekstis kohased ja teises ei ole. See kontekstide vaheldumine lähtub minu poolt alati ühest asjast, sõltumata žanrist või koosseisust või muusika kirjutamise aastast. Nagu igas rahvuses või ühiskonnakihis või suuremas inimmassis leidub väga toredaid inimesi, nii leidub kõikjal ka lolle. Samamoodi rockmuusikas või klassikalises muusikas, hip-hopis ja kaasaegses tantsus, panganduses või kus iganes, igal pool on igasuguseid inimesi. Mina püüan oma tegevustes neid “omasid” leida, ja see kuidagi juba ette välistab selle, et üks žanr on teisest parem.
Sa oled lõpetanud Tallinna muusikakeskkooli, kohe peale seda läksid muusikaakadeemiasse, oled hästi klassikalise muusikaharidusega. Jah, aga ainult bakalaureus. Edasi ei tahtnud.
Olles sama tee läbi käinud, pean tunnistan, et mina tundsin väga puudust improvisatsioonist ja mul võttis hulk aega, et hakata ennast ses vallas veidigi usaldama. Harmooniatest sain ju aru ja tegelikult justkui tean, mida teha, stiilitunnetus on ka olemas, aga see tunne, et kuidas ma teen, kui kirja pole pandud, võib sellisel juhul väga halvavalt mõjuda.
Kontekst puudub.
Ma olen alati tahtnud väga jazzi laulda, aga kui ansambel UMA mind endaga laulma kutsus, oli ausalt öeldes ikka väga kõhe olla. Õnneks Robi ja Aleksei (Robert Jürjendal ja Aleksei Saks – Toim.) on nii toredad ja toetavad muusikud, kes tunnustavad iga õige asja eest külluslikult ja vigade osas väljenduvad väga leebelt.
Novot, kogu see olukord on risti vastupidine: sul on täielik vabadus ja ollakse toetavad versus et kõik on rangelt ette kirjutatud ja pigem kaldutakse eksimuste eest hukka mõistma. Minu jaoks just improvisatsioonis tulebki loomingulisus välja, siis ma saan end tunda muusikuna. Ülejäänud aja ma võiksin olla siis pigem nagu käsitööline või halvemal juhul statist. Aga minu meelest inimene muusikuna kõige lahedamal kujul avaneb hetkes. Ma olen kogu aeg tundnud, et see süvenemise aste, mida muusikakeskkool pakkus, on hästi hea selle žanri piirides. Seal pakutakse maailmaturul igati konkurentsivõimelist baasharidust, pilli- või lauluõppest rääkides ka põhjalikku eriharidust. Eestist on tulnud väga palju häid muusikuid. Aga kui inimesel on vähegi soov sellest žanrist väljapoole vaadata, siis ei ole selle baasharidusega enam väga palju teha, isegi sellise süvitsi minemise astmega.
Sina ju pidevalt improviseerid ja lood. Kust sul üldse selline julgus tuli?
Tegelikult tunnen siiamaani, et mul on see julgus isegi napp olnud. Oleks võinud palju varem ja palju rohkem, kui oleks teadnud või osanud nõuda. Alles pärast kooli tuli pähe küsimus, et mida ma ise teha tahan. Ei mäleta, et seda oleks keegi kooliajal küsinud. Võibolla ma olen ülekohtune – küsiti küll, aga ma lihtsalt ei mäleta. Korduvalt küsiti hoopis, kas ma olen kindel, et tahan ikka muusikuks saada ja selles koolis jätkata. Loomulikult, ma saan sellest küsimusest aru, ega ma ei olnudki hea õpilane. Mida kaugemale kooliaeg jääb, seda rohkem olen ise ka rahu teinud selle kõigega. Ja arvestades seda, mismoodi ma ennast praegu tunnen, ei saa küll öelda, et väga paljud oleks teinud väga paljusid asju valesti. Aga mis puudutab improvisatsiooni ja ka interpretatsiooni, siis seda ma küll ütleksin, et meie n-ö klassika-teekonnal ei ole seda konteksti piisavalt. Millal õpilane üldse leiab, et talle on pühendatud või ette nähtud mingisugune ajaühik, mille sees ta saab vabalt hakata ringi vaatama? Klaverinoodis on kirjas nii palju kõikvõimalikku infot – poolpedaale, atakke, fraseerimisi jne –, et see võib hakata tunduma piiravana. Minu jaoks paneb see veidi küsimuse alla ka loo enda väärtuse: kui puhas muusika kui selline toimib ainult väga täpselt määratud parameetrite järgi, kas see siis tähendab, et see on väga väärtuslik, või siis ta ei ole?
No tänapäeval ikkagi helilooja paneb asjad võimalikult täpselt kirja ja interpreet kannab selle võimalikult täpselt ette, loomulikult oma interpretatsiooniga, ja mõeldes sellele, mida ta omalt poolt tahab selle looga öelda.
Ma arvan, et küsimus on lihtsalt muusikalise konteksti mahus. Kui ikkagi kõige rohkem väärtustatakse surnud heliloojate muusikat ega olegi sellisel kujul ette nähtud kohta näiteks uuele muusikale või mõnele teisele žanrile, kus on kirjas “järgmised 32 takti – küta!”, siis tekib tõesti küsimus, et milleks seda õpetada või mida sellega peale hakata. Praegu on rõhk ammu surnud heliloojate teostel, mis oli mõeldud kõlama inimestele, kes on ka ammu surnud, ja seda tuleb esitada täpselt nii, nagu ammu surnud interpreedid seda tegid. Need on ka tavaliselt keeles, mida kuulajad ei räägi, väga tihti ka teemadel, mis eestlasi eriti ei kõneta. Aga kui lips on ette pandud ja piletiraha makstud, siis peab meeldima. Mind häiris see muidugi oluliselt rohkem siis, kui ma olin ise seal n-ö kinni, tundsin end seal lõksus olevat, et pean seda tegema. Praegu võin vajadusel olla kriitiline, aga seda vajadust on vähe, kuna saan ise teha oma asja.
Millal sa isetegemiseni jõudsid?
Eks mingid avaldused olid ka varem, aga kui ma hakkasin 13-aastaselt bändi tegema, sai selgeks, et nüüd olin nagu oma “toas”. Oli täiesti selline tunne, et keegi ei tule ütlema, siin me teame ise kõige paremini. Speed King oli selle bändi nimi, mis nüüd on Põhja Konn. Sama bänd, samad poisid, ainult mõned minivahetused on olnud seltskonnas.
Mida te Speed Kingiga tegite?
Me imiteerisime isegi natuke varasemat muusikat. Meie eeskujuks oli selline 1970-ndate klassikaline sirge rock, nagu Deep Purple, Black Sabat, Led Zeppelin jt. “Speed King” on ühe Deep Purple’i loo nimi, ja meie trummaril on hästi hea basstrummijalg, tema basstrummi pedaal on ka Speed King. Kõik märgid viitasid, et paneme sellise nime. Ja see on küll niisugune koht, kus kahtlused ja kõhklused ja enesekindluse kadu tuli alles palju hiljem. Aga nüüd on ta taastumas. Ja see ei ole ju sugugi seotud selle n-ö koolis paika pandud mõttelaadiga.
Bänd on taastumas või kahtlused ja kõhklused?
Bänd on taastumas oma kahtlustest.
Aga te olete juba tükk aega ju täiesti tipus, millest teil taastuda?
No kui vaadata, kui palju me selle aja jooksul oleme muusikat välja andnud, siis tegelikult vähe. Ja selle põhjuseks ongi, et tuleb midagi välja mõelda ja siis ta reaalselt ka ära teha.
Samas – stiilne, et vähe, sest kõik, mis on, on seda väärt.
Noh, eks me sellele kaardile saamegi praegu veel mängida. Tõesti, see on ikkagi meie jaoks ka suur luksus, et me üldse saame seda bändi teha sellisel kujul. Selles mõttes, ma arvan, on asjad heas tasakaalus. Mulle tundub, et seda n-ö isetegemise vabadust me ikkagi võtsime terve klassiga kooliajast väga jultunult. Ei olnud tundi, kust me oleks kartnud puududa, ja väga tihti me puudusime nimme selleks, et lihtsalt mitte olla tunnis ja igavleda, vaid leida endale tegevust, mis tihtilugu oli hästi loominguline ja täiesti kasutu.
Tänapäeval räägitakse just, et igavlemine on aju arengule kõige vajalikum. Eks kõige rahutumad ajud segavad kõige rohkem tunde, samas nendest kasvavad kõige huvitavamad inimesed, kui neil lasta (pisut suunatult) toimetada.
See on selline klassikaline “pätt või president”-olukord. Aga ega ma ei tunne praegu enam suurt seost selle koolitaustaga. See on olemas, ma kasutan seda iga päev ja olen tegelikult sellele ajale ka väga tänulik. Mida aeg edasi, seda rohkem.
Tundes seda haridussüsteemi, tahaks teada, kuidas sa oled oma loomingulises protsessis sinnamaani jõudnud, kus sa oled. Mulle näib, et see ei ole ilmselt olnud kõige lihtsam või kõige eeldatavam teekond.
See on olnud kogu aeg niisugune suur balansseerimine. Minu lõputunnistus oli väga selgepiiriline – üldained kõik kolmed ja muusikaained kõik viied. See, kuhu ma oma energia suunasin, oli mustvalgel näha. Selles mõttes on see kool olnud ka omamoodi haruldus, et hoolimata kõigest, täpselt nii palju seda perspektiivi siiski nähti. Akadeemia oli juba hoopis teine asi. See oli minu jaoks selle tee loomulik jätk ja ma tol hetkel ka vägagi uskusin sellesse, et dirigeerimine on minu ala ja ma põhimõtteliselt midagi muud enam ei teinud. Mulle räägiti ikka, et vali, mida sa teed, ja siis tee ainult seda. Tundsin, et pean olema piisavalt küps inimene otsustamaks ja ma valisin klassikalise muusika. Otsus tehtud.
Eks seal on oma tõetera sees.
On! Ma niimoodi poolavalikult natukene ka kadestan oma lähimaid sõpru, kellel on õnnestunud valida üks asi ja seda teha. Aga neil on jällegi õnn mind veidi vastu kadestada, ja siis me saame omavahel aru, et meil on tegelikult võrdselt hästi, lihtsalt erinevad kohad ja erinevad teekonnad. Saab küsida ka, mis on see konkreetne ohver, mida sa oled nõus tooma. On näha, et minul ja mu sõpradel on enam-vähem võrdne huvi muusikaga tegeleda, enam-vähem võrdne põlemine. Aga me ohverdame teistmoodi.
Mida sina ohverdad?
Ma tean, et on suur tõenäosus, et ma ei saa milleski maailmameistriks.
Ja see on okei.
Jah. Aga selle võrra vähem on kohti, kus ma oleks puruloll.
Kõige ägedamad muusikud on ikka kõige huvitavamalt mõtlevad inimesed. See, kuidas keegi laval oma asja teeb, kuidas ta mõtleb ongi üks ja sama.
Või selle tagajärg vähemalt, sest on ju ka inimesi, kes on laval täiesti teistsugused kui elus. Sõltuvalt sellest, kas keegi on rahul või ei ole rahul sellega, kes ta on. Või on tal mingi arusaam sellest, missugune peab olema laval ja missugune peab olema elus, need kaks külge on tihti ka omavahel lahus. Aga muidugi see, kuidas inimene mõtleb, paistab igal juhul lavalt välja, seda kohe kindlasti.
Ikka on mingid tõekspidamised selle kohta, mida sinna lavale üldse tegema minnakse. Miks sina seda teed? Mida sa lähed pakkuma või tegema?
Ma arvan, et see on tihti selline natuke isekas asi, aga ma lähen rohkem nagu saama. Aga seda on siis jällegi väga hea jagada.
Mida sa sealt saad?
Eks sõltub ju väga kontekstist. Esiteks on selline vahetu õnnetunne ja enam-vähem alati tekib ka see moment, kus unustad kõik teised asjad ära. See on täielik pühendumine, kohalolek, keskendumine ja suhtlus inimeste vahel. Vahet ei ole, kas sa oled laval üksi ja suhtled publikuga või teed seda koos teistega. Et on võimalik kuhugi peitu minna täpselt nende inimestega, kes seal on, rohkem kedagi pole. Ma olen algusest peale mõelnud, et siin ongi maailma naba, aga vahepeal sain aru, et sedasi mõtlemine võib ka kinni jooksutada, sest kui midagi universaalses mõttes üle tähtsustada, siis on jama. Usk sellesse, et on hea, on juba piisav. Ma arvan, et see on see, mida sealt otsida. Teise külje pealt muidugi on olnud nii, et lapsest saati, kui ma mängisin pilli või laulsin, oli vanemate sõpradel väga hea meel ja nad kiitsid mind. Sain juba väikesest peale nagu niisuguse kodeeringu, et kui teed muusikat, siis inimesed su ümber on rõõmsad. Olen ikka öelnud, et ma ei otsustanud hakata muusikuks, vaid tegin kohe algusest peale muusikat ja lihtsalt ei olegi ära lõpetanud. Mingeid suuri ristteid või otsustamise kohti pole olnud. On olnud küll mingeid kahtlusi ja kõhklusi eriala ja kooli valikus, selle kitsa valdkonna sees on olnud tohutuid kannapöördeid, aga väljastpoolt neid ei paista.
Kui sa koorijuhina lähed koori ette, mida sa tunned, et tahaks neile pakkuda või sellest olukorrast saada?
Ma tahan neile pakkuda seda tunnet, mis meil on bändiga. Et nad saaks teada, et nii on võimalik muusikat teha. Et see on kas üks emotsioon, mis on muusikas peidus, või toimimise vorm, või niisugune mõtteviis, mis on žanriülene. Isegi kui üks on dirigent, siis kõik on muusikud, me teeme seda koos ja igaühe panus on tähtis ja oluline. Ja et kõik tunnevad sellest rõõmu. Tõstetud meeleolu või kõrgendatud seisund võimendub tohutult, kui kõik sellest ühtemoodi aru saavad. Loomulikult on seda mõnevõrra lihtsam saavutada, kui sa oled karismaatiline ja suudad tekitada mingi sektantliku olukorra enda ümber. Aga ma püüan seda läbi muusika teha, sest mulle ei meeldiks olla usujuht. Mulle meeldiks olla muusik, kes teeb teiste muusikutega koostööd. Mis tähendabki seda, et ma ei tähtsusta ennast dirigendina üle. Muidugi, teatud olukordades on vaja panna enda sõna maksma, aga see ei puuduta mind kui inimest, vaid konkreetset tööolukorda. Tuleb lähtuda sellest, mis on hetkel praktiline. Kes iganes peab selle ohvri tooma – kui pean mina, toon ise –, aga me teeme praegu seda, mis teeb asja paremaks. See ongi kokkuvõtvalt see, mida ma tahan igal pool pakkuda nii hästi, kui oskan, ja leida seda ka teistelt. Sellepärast ongi hästi tore teha koostööd erinevate žanrite inimestega, kellel on teatud tasandil sarnane mõtteviis. Kuna me tahame seda mõtteviisi rõhutada, ongi Põhja Konnaga korraldanud kontsertidel tihtilugu palju erinevaid žanre või kooslusi.
Sa oled Tallinna Tehnikaülikooli akadeemilise meeskoori ja Tartu kammerkoori Kolm Lindu kunstiline juht. Kuidas kujundad nende tulevikku?
Olen koorimuusikas olnud väga kaua, aga koorijuhina suhteliselt noor. Esimest korda olin koori ees peadirigendina 2020. aastal. Sinnamaani olin üsna kindel, et ma ei hakka üldse enam kunagi koori juhatama, ei viitsi, ei taha, ja seal on vähe muusikat, mis mind päriselt paelub. Aga siis tuli ühel nähtavasti soodsal hetkel kutse juhatada TTÜ meeskoori, mille võtsin vastu. Meil on väga tore koostöö, nad on hästi naksid tüübid. Aga mismoodi visandada mingisugune teekond juba kaugemale kui käesolev hooaeg, sellega ma ei ole pidanudki varem kokku puutuma. Esimesed kaks aastat võisin visandada endale mida iganes soovisin, koroona tõttu jäi niikuinii kõik ära. See on meil alles esimene normaalne hooaeg, kus 50 meest on proovis ja laval.
Peadirigendi ülesanne on mõelda, mis on tema hoole alla usaldatud kogumile kasulik, külalisdirigent saab olla rohkem egoistlik, teha seda, mida tema tahab.
Ma mõtlen täpselt vastupidi. Vaadates, missugune ressurss on TTÜ meeskoor, kui pikk on nende ajalugu, kui hea nende organiseerimise võime, kui struktureeritud nad ise on, näen ma ka, mida see koor saab pakkuda koorimaastikule. Eriti kui rääkida kitsamalt meeskoorimuusikast või meeskooride tegevusest, siis ma ütleksin, et meil on kohustus. Mitte ainult see, mida mina saan pakkuda neile pikemas vaates või mis koorile kasulik on – selles mõttes on kõik hästi – vaid see koor peab olema kasulik teistele. Ja on võimalik, et nii liigume ka ise edasi. Minu visioon on algusest peale olnud lihtne: eesti meeskooriklassika A ja O kogu aeg ning uus meeskoorimuusika – sellised kaks “jalga”. Alguses mulle ikka räägiti, et kava tuleb meestele maha müüa, pead repertuaari põhjendama, miks me selliseid asju laulame, sest mehed ikkagi räägivad palju kaasa, et mis meeldib ja mis ei meeldi. Hoiatati, et peab võitlema oma ideede nimel. Aga ei, pole olnud niisugust asja.
No kes seda eesti klassikat siis veel teeb?
Täpselt, see ongi õige küsimus. Kui meie sel kuul siin ei laula “Hakkame, mehed, minema”, siis võibolla see ei kõlanudki maailmas üldse mitte kusagil. Kui nüüd mõelda, millest Eesti kultuur ja muusika üldse on kokku pandud … Kes on Gustav Ernesaks, ja kus ta nüüd on, kontserdilavade mõttes. Loomulikult, vaheldust peab ka olema, ei tohi ära tüüdata ei ennast, lauljaid ega publikut. Aga kui meie koori 47-aastane liige ütleb, et see on ära leierdatud, siis meie 20-aastane laulja küsib: “Misasi see on? Kuidas see käib? Kuidas see kokku kõlab? Ohoh, päris huvitav.” Ka kontserdikülastajad on tihti öelnud, et nii tore, et vahelduseks kuuleb seda muusikat ka, mida me tunneme, oleme seda ammu igatsenud.
Äratundmismoment on väga oluline, kuni on veel neid, kes tunnevad ära.
Eks ole. Ühes artiklis oli umbes selline mõte, et meeskoor tuli lavale ja laulis kõigile üllatuseks meeskooriklassikat. Kujutad ette, vaata imelugu, eks! On olnud ka mõtteviise, et peaks käima ajaga kaasas ja laulma ikka seda popivärki ka ja konkureerima selle kõigega … Aga on üks asi, mida me teeme paremini, ja see on see meeskooriasi. Küsimus on lihtsalt selles, missuguse kvaliteedi ja hingega seda teha ja mis filosoofia seal taga on. Eks kooritöö on jah niisugune, et mul on vaja midagi tasakaalustavat selle kõrvale. Sellepärast mul ongi bänd ja koor, niisugused ühe asja justkui eri poolused.
Koor on selline suur kaadrivahetusega kogukond, bänd on omad sõbrad, kellega oled juba lapsest saadik koos olnud.
Ja kõik teevad oma asja minust nii palju paremini!
Orkestriga on ka see suhe alati, et mina pakun välja n-ö muusikalise lahenduse, aga nemad on meistrid.
Sa oled ise väga tugev laulja. Olen sind kunagi rahvusmeeskoori ees tööd tegemas näinud ja sinu vokaalne juhendamine ja ka käeline osavus oli muljetavaldav. Sa pole orkestridirigeerimist spetsiaalselt õppinud, ega sul vist orkestri ees nii kodune enesetunne ei saa olla?
Mitte nii kodune, aga mul ei ole olnud halba orkestri kogemust. Koorijuhtimise kool tuleb dirigeerimise mõistes ikkagi kasuks ning ma olen nii palju koorimaailmas sees olnud ja laulnud samuti väga palju vokaal-instrumentaalteoseid, et olen ka orkestridirigente päris palju näinud. Ja ma tunnen, et ma saan nendest spetsiifikatest piisavalt palju aru, et oma tööd teha. Siiani ei ole sellist olukorda tekkinud, kus kõik tunnevad, et dirigent tuleks välja vahetada. Orkestritöö on põnev ja mulle tundub, et võibolla mulle meeldiks seda tihedamini teha, aga kõik algab ikkagi muusikast. On päris palju asju, mille vastu ma ei tunne lihtsalt huvi. Ja on väga palju neid, mille vastu tunnen, aga ka seal on omad piirid.
Mille vastu sa huvi ei tunne?
(Vajub mõttesse.) Ma ei tunne huvi formaalse muusikategemise vastu. Kui konkreetne teos ei kõneta, siis ma ei näe põhjust seda juhatada. No mida ma ütlen oboemängijale, kui tema mängib oboed ja mind lihtsalt see lugu ei huvita? Paavo Järvi ütles kunagi ühes intervjuus, et selleks, et saada tippdirigendiks, on number üks asi pime ambitsioon. Sa pead tahtma saada ennekõike dirigendiks.
Sul sinna poodiumile püüet vist kuigivõrd ei ole.
Ei. Ma olen näinud kõrvalt erinevaid dirigente, kes vahel räägivad mulle oma töö iseärasusi, kus on tihti niisuguseid asju, mida sa ei saa valida, vaid pead tegema. Ja see on minu valik, minu otsus. See ei tähenda, et ma oleksin teiste suhtes kriitiline. Kui kellelegi satub niisugune repertuaar, mis teda ei kõneta, aga ta tahabki olla dirigent, siis ta saab seda ju olla. Muidugi on alati ka teine külg: peadirigendid saavad ise koostada hooaegade kaupa kavasid. Ega see “töö” mõõde ei ole ka minu elust täielikult kadunud. Ma arvan, et tuntav osa tööd, mida ma teen, on ikka see, mis toob leiva lauale, ja seda tööd peab ka austama. Oleks ju ka imelik, kui sa iga hetke töö juures saaksid 120% nautida. 111% on ju ka tegelikult hea diil.
Sa oled dirigeerinud Vanemuises mõned etendused. Kas tahaksid dirigeerida rohkem etendusi või pigem kontserte?
Muusikateater on mulle alati meeldinud, see on väga põnev. Mul on pikk ja põhjalik Estonia poistekoori taust, minu n-ö vereringest on muusikateater tegelikult hästi suur osa, kuigi ma puutun sellega praegu vähe kokku. Lauljana olen olnud olukordades, kus ma pidin töö vastu võtma, öeldes ka ise dirigendile, et ma ei usu, et ma sellega piisavalt hästi hakkama saan. Dirigendid ikka julgustasid ja ma läksin, aga tegelikult laval tundsin, et ega ma päris hästi ei laulnud. Aga dirigendina ma ei taha võtta niisugust vastutust, kui on tõenäoline, et ma ei pruugi toime tulla – pigem valin ja üritan olla oma võimete osas realistlik.
Millal sa klassikalise lauluga tegelema hakkasid?
Muusikakeskkoolis algas hääleseade umbes 15-aastaselt, kui hääl oli murtud ja algas koorijuhtimise õppimine. Millalgi keskkooli lõpus või akadeemia algsuses hakkasin võtma süvendatult laulutunde, eesmärgiga minna nii kaugele, kui vähegi võimalik. Olen nüüdseks need võimalused enam-vähem ära näinud ja saanudki aru, et klassikaline laulmine on minu jaoks tulnud väga raskelt. Kui vaatan vägevaid tenori ooperirolle, siis ma pole iial oma kehas tundnud, et ma saaks ühegagi normaalselt hakkama. Vaatan partiid, kuulan, kuidas meistrid laulavad, tahaks väga, mulle jubedalt meeldib – aga see ei ole mina. Ma usun, et mõistan seda muusikat, ja arvan, et mul on peaaegu peas päris mitu ooperirolli. Aga mul ei ole sellega eriti midagi peale hakata.
Mulle tundub, et sa oled nii andekas, et kõik on tulnud suhteliselt kergelt. Mitte et sa poleks vaeva näinud, sa lihtsalt oled jõudnud hästi kõrgele normaalse töö hulgaga. Aga laulmine on selline asi, mis nõuabki meeletult aega, et kuhugi jõuda, mis on ilmselt rohkem kui see, mida sa oled valmis andma.
Jah, ma arvan, et see ohver, mis tuleb laulmise nimel teha selleks, et siit nüüd edasi minna, on minu jaoks juba liiga suur. Teisalt mulle tundub, et mina kui muusik tahaks edasi minna, mina kui inimene ka tahaks edasi minna, ja ma siiamaani väga hea meelega laulan. Lihtsalt ma ei taha kogu elu ootele panna. Ja mida ma ikkagi saan teha, on ju endiselt lauda, lihtsalt niisuguseid asju, kus ma ei mõtle ennast täiesti masendusse. Hiljuti käisime Vox Clamantisega Ateenas, laulsime Arvo Pärdi “Passiot”, mina olin Pilatus. Mul oli väga hea olla ja laulsin enda standardi järgi hästi, hea meel oli.
Nähtavasti see minu sattumus teha muusikas palju erinevaid asju ei kao kuhugi. Mis tähendabki seda, et ühtki heeblit ei saa proportsioonis liiga kaugele välja lükata, sest kõik muu justkui tahab ka tegemist.
Speed Kingis sa juba laulsid?
Ei, seal laulis Robin Juhkental mitu aastat.
Kes on ka väga hea laulja, ja ka tenor.
Oo jaa, tema ongi Tenor! Temal on see, mida ma tahaks, et mul oleks, aga ei ole. Kui Robin läks bändist ära, mõtlesimegi, et peame edasi tegema sellist progressiivse rocki suunaga eestikeelset muusikat. Ja kuna meil enam lauljat ei olnud, siis ma hakkasin laulma. Mõni aasta tagasi hakkasin tundma, et mul tuleb bändis laulmine välja, sinnamaani – ei. Näiteks see, et kogu meie esimene album kontsertkavana ära laulda, võttis peaaegu kümme aastat. Me muidugi nii harva teeme ka, kilometraaž on meie tegutsemisea kohta päris väike. Ma olen Eesti poplauljatelt palju õppinud ja toonud oma bänditegevusse üle, see on palju aidanud. Sest bändis on vaja laulda just vastupidiselt sellele, mida ma oma haridusele tuginedes või intuitiivselt teeksin. Muidugi, ikka kõik liigub sinna suunas, et olla ökonoomsem ja mitte ennast nii palju raisata, saavutada vähemate vahenditega parem tulemus. Eks see oskus kasvab kogemusega, noorena on rohkem energiat ka, mida võib julgemalt raisata, aga see intress ajapikku tõuseb.
Bändis oled lisaks klahvidele mänginud bassi, ja nüüd harpedžit.
Bassi ma mängisin kunagi ammu, nüüd ostsin pilli lihtsalt keskea rõõmuks, tore nokkida, aga mingisugust plaani küll pole laval basskitarri mängida. Harpedžit ma mängin kõige rohkem üksi, ikka kutsutakse mängima oma vahva imepilliga ja seda ma alati ka väga hea meelega teen.
Sellest, et harpedži oli su armastus esimesest pilgust ja kuidas sa selle said ja et sa oled nüüd selle firma esindaja siin, on ajakirjanduses juttu olnud. Ma olen sinu toredatest videotest vaadanud, et selle mängimine näeb välja natuke nagu mitme manuaaliga klahvideta klaveril.
Just, ja ta osutab õppides ka üllatavalt vähe vastupanu võrreldes kõigi muude pillidega. Oma olemuselt on ta üsna täpselt kitarride ja klahvpillide vahepeal. Tema peal saab rakendada kõike, mis on hea klahvpillil, ja kõike, mis on hea kitarril, ka piirangud on sarnased. Kuigi harpedžit võib ju vaadata kui klahvpilli ja kitarri ristandit, on ta ikkagi üks hoopis omaette asi. Kuna olen ise klaverit õppinud, lähenesin esmalt harpedžile klaveri kaudu, aga see hakkab omakorda piirama, nii et ühel hetkel oleks hea üldse need mustad ja valged ära unustada ja hakata lihtsalt mustrit pidi minema. Harpedži häälestuses ei ole erandeid, kõik helistikud on mustri mõttes ühesugused. Keelte vahe on terve toon, krihvid lähevad ülespoole poole tooni kaupa, seal ei ole erinevusi nagu kitarril, et on kvardid ja vahepeal terts. Kõik helistikud on täpselt samas asendis, kui tahad transponeerida, siis lihtsalt mängid sealt, kust vaja, täpselt samamoodi. Harpedžil on sisuliselt 15 rida sama asja, ühe noodi mängimise jaoks on näiteks seitse-kaheksa võimalust. Kuna vasakul on paksemad keeled ja paremal peenemad, on ühe ja sama noodi jaoks seitse erinevat tämbrit, kuna paksem keel kõlab tumedamalt, peenem heledamalt. Lisaks kõigele on ta elektripill, nii et kõik, mis sobib bass- ja elektrikitarrile, sobib ka harpedžile. Ja sealt juba on kõik maailm avatud. Harpedži on tõesti üks igavesti vinge loom.
Sul on harpedži kontserti vaja!
Ma räägin! Ideed on kõik soolas muidugi. Mul hiljuti tuli üks niisugune idee, et peaks kõik ideed ära tegema. Hakkaks esimesest järjest minema, ja teekski ära. (Naerab.) Nali naljaks, aga tegelikult see ongi see hoo küsimus, missuguse sammuga on mõistlik ja hea asju teha, ja mis järjekorras.
Oled õnnelik?
Täitsa ausalt, mõnda aega on juba nii olnud, et ma olen hetkeseisuga väga õnnelik. Ja ma tean, et mõne aasta pärast ma sama seisuga enam õnnelik ei oleks. Aga kuna see seisund on jätkunud, siis nähtavasti kõik toimib, ja ma olen jälle asjade üle õnnelik. Võibolla see tuleneb sellest, et kui ma millestki unistan, siis ma suure tõenäosusega saan selle teoks teha. Lihtsalt see arvestus tuleb ära teha, et mis ohver on – kas mul on see ohver üldse anda ja kui on, siis kas ma olen sellega nõus. Ma olen juba praegu rahul sellega, mis olnud on, aga samal ajal ka suhteliselt julge edasi unistama.
Põhilised ohvrid, mida sa tood, on aeg ja pühendumine.
Ja teatud hetkeni ka õppimine, kuidas toime tulla närvide ja stressiga, enda kulutamise või ökonoomsusega, ja mis mu “katus” üldse teeb selle kõige juures. Õnneks liiga hullusti pole midagi olnud, vaid mõned väga selged õppetunnid, lihtsalt ületöötamine. Ja kui selle koha pealt olen loodetavasti kasvanud, siis on ka jälle võimalik olla julgem. Ma ei tea, kas see on ea või iseloomu küsimus, aga inimene tahab ikka mingil hetkel oma piirid ära katsuda, enne ei saagi ju teada, kus nad on. Ma arvan, et vähemalt mõneks ajaks ma katsusin nad ära, nägin, kust jookseb mõistlikkuse piir. Kui palju on võimalik endale korraga võtta tegevusi ja vastutust ja see ka välja kanda, sest kui ma midagi juba vastu võtan, siis soovin teha hästi. Mu isa kunagi rääkis, et ego on juhtiv jõud, see ei luba kehvasti teha, nii et end raisates või lõhkudes sunnid end kõigest hoolimata saavutama püüeldud tulemust ja pärast siis teed inventuuri, vaatad, mis sust järele jäi. Aga nüüd ma püüan järjest rohkem hinnata, mis see eeldatav “kütusekulu” on, ja siis vastavalt kas tankida või üldse mitte teele minna. Vastutuse kaudu tajun töö kvaliteedi olulisust. Mul on teatav vastutus ja aimdus, mis võiks olla eeldatav kvaliteet. Kui tunnen, et suudan seda pakkuda, siis teen selle ära. Kui tunnen, et arvestades ka kõike muud tööd ja elu ajahetke on see ohver liiga suur või käib lihtsalt üle jõu, siis mul ei ole põhjust seda asja ette võtta.
Räägime laulupeost ka. Sa oled sellesuvisel XIII noorte laulupeol segakooride liigijuht. Kuidas selleks saadakse?
Kõigepealt kutsuti ja siis ma läksin. Kunagi oli üks noorte koorijuhtide konkurss, millest ma osa võtsin, seal läks hästi (2014. aastal toimunud VI noorte koorijuhtide konkurss, mille Valter võitis – Autor.) ja mind kutsuti 2017. aasta noorte laulupeole (laulupeol “Mina jään” seisis Valter esimest korda laulupeo dirigendipuldis, kui segakoorid laulsid tema käe all Alo Mattiiseni “Isamaa ilu hoieldes” – Autor.) juhatama. See oli minu jaoks niisugune aeg, kui mul oli koorimuusikast nagu kopp ees. Ma ei tahtnud, õigemini ei näinud võimalust, kuidas saaksin olla koorijuht ja õnnelik. See arusaamine tuli hiljem. Tol ajal mul ei olnud ühtegi koori, nii et läksin n-ö kaks kätt taskus laulupeole, mul ei olnud kedagi kaasa võtta, ja sellele pöörati ka tähelepanu, et kuidas inimene, kes maastikule (nad nimetavad seda alati mingil põhjusel maastikuks), Eesti koorimuusikasse ei panusta, on nüüd niisugusel auväärsel kohal, nagu seda on laulupeo dirigendipult. See küsimus on täiesti arusaadav.
Mis tunne oli seal üleval seista?
See oli niisugune tunne, et … (Pikk mõttepaus.) Tead, sa võid ette kujutada endale mida iganes, aga see ei ole see. Dirigent seisab seal kõige keskel ja kõik vaatavad – publik ja lauljad vaatavad, kaamerad filmivad –, aga tegelikult oled sa ju väike. Koor on suur, publik on suur, orkester on suur, televaatajate arv on suur ja see muusika on suur. Ja kui sina saad seal infarkti, viiakse sind kanderaamiga minema ja keegi tuleb ja juhatab selle loo ju ära. Sest see on laulupidu. Ja dirigendi roll tol hetkel ongi lasta sellel juhtuda, omalt poolt muidugi inspireerida, aga tema taga otseselt ei seisa eriti midagi. Just see kogemus oli hästi huvitav. Juhatada on seal mõnes mõttes tegelikult väga vähe, sest ettevalmistus võtab harrastajatel tihti terve hooaja ja nüüd nad on selleks valmis. Ja see tõesti on nii. Üles pulti minnes ma nägin neid noori, kes olid kõik n-ö sooritusasendis, silmad põlevad peas, ainult näita, näita natukenegi, ja me kütame, paneme kõik mängu … Ja loomulikult see nii oligi, see energiavahetus omavahel on nii intensiivne, et see hakkab ennast toitma. Ja ühel hetkel sa hakkad ikkagi uskuma. See oli niisugune vahva kogemus tõesti. Aga üldiselt ma ei tunne ennast seal ees nii olulisena, nagu mulle paistavad teised dirigendid, kui ma neid eemalt vaatan. Kui vaatan päris maestrot, suuri dirigente, siis nemad tõesti tunduvad mulle tähtsad, aga ükskõik kus ma ise juhatan, ma ei tunne end sellisena.
Aga siis vaatavad teised sind distantsilt ja tajuvad sind väga tähtsana.
Vot ei tea. Aga 2019. aasta üldlaulupeol olin segakooride liigidirigent ja kui 2020. aastal hakati tänavust noorte laulupidu ette valmistama, siis peo kunstiline juht Pärt Uusberg helistas ja küsis, kas ma oleksin nõus olema segakooride liigijuht. Ja siis tuli järsku koroonaaeg peale. Oli märts 2020, loodeti, et passime need kaks nädalat kodus ja lähme eludega edasi. Aga ühel hetkel tuli edasilükkamise otsus teha, ei olnud ju teada, kas sügisel on võimalik alustada koolides normaalset kooritööd, ja siis oleks pidanud juba ettevalmistus täies hoos olema. Nii et aasta edasi lükata oli väga õige otsus, laulupeoga ei maksa ikkagi lotot mängida.
Mida liigijuht teeb?
Sisuliselt sama tööd, mida liigi dirigent, lihtsalt käib rohkem koosolekutel. Hierarhia on selline, et Laulu- ja Tantsupeo SA koostöös peo kunstilise juhiga teevad põhiliselt juhtimisotsuseid – koos mõeldakse välja, kes võiksid olla liigijuhid, kellega siis koos peetakse kõige rohkem koosolekuid; nemad kokku moodustavad kunstilise toimkonna. Koosolekutel käib enamuse ajast jutt repertuaarist. Iga liigijuht teeb ettepanekud liigi dirigentidele. Repertuaari valimine on üks igavesti tore ja päris keeruline pusle. Parameetrite hulk, mida silmas pidada, on tohutu. Moodsas keeles ütleks nii, et liikuvate osade hulk on määramatu ja nad kõik liiguvad natuke ette teadmata suunas, kui sealt mingi element välja vahetada, ära võtta või asendada. Kõigepealt püütakse lähtuda ideekavandist, mille vastne kunstiline juht on välja töötanud. Sellest lähtudes otsitakse kokku võimalikult suur hulk lugude kandidaate, tihtilugu tellitakse ka mõni uus laul. Mulle ikka meeldib, kui on ka midagi päris uut. Kavas peab olema kiire ja aeglane, võiks olla esindatud mažoor ja minoor, a cappella ja saatega, sisu võiks puudutada erinevaid teemasid. Viimaste aastatel on kogu muusika olnud ainult eestikeelne, millega ma olen ka nõus. Midagi popimat, midagi uuemat, midagi vanemat, midagi klassikalist, midagi n-ö tänapäevasemat. Siis tuleb vaadata ka lugude pikkust ja raskusastet, kuidas miski tehtav on, kas neid annab loogiliselt järjestada, kas see kava räägib ka omaette mingisuguse loo. Tuleb ka jälgida, et sama autorit ei oleks liiga palju; mõnelt tahavad kõik liigid tellida. Seda kõike tuleb koordineerida, laulupeo ettevalmistamisel võtavad kõik liigijuhid ja dirigendid üksteise tegemistest osa. Liigijuht koosolekul räägib, mis seisus kava on, millised on variandid, ja kõik annavad tagasisidet, nii et see on lõpuks üks hästi tihedalt punutud võrk. Vaidlemist on muidugi tohutult, maitseid on ju palju ja ma arvan, et ma ise olen vist üks kõige jultunumaid vaidlejaid. Kuni teatud piirini, kuna mingil hetkel ei ole see üldse minu otsus. Aga ma tunnen, et ma teen oma töö ära, kui oma arvamuse välja ütlen. Ka liigijuhi töö on tore. Sa küll vastutad, aga sa ei tee otsuseid kunagi üksi. Ei ole nii, et kui mina liigijuhina olen eriarvamusel, siis võtan vastu ikkagi selle otsuse, mis mulle meeldib, kuigi kõik teised arvavad teisiti. Teadmine, et me saame hea kava, annab ka ette juba kerge rahulolu tunde. Meil on head inimesed, head asjatundjad, kes kõik on olnud hingega asja juures. Temperamente on erinevaid, aga sinna ei ole lekkinud seda inetut poliitilist kultuuri, mis on meil mujal väga hästi näha. Seal on ikkagi kõigil üks eesmärk, nimetame seda siis mingiks mänguks, mida kõik mängivad, ja saavad väga hästi aru, miks seda on vaja mängida. Niisuguse mõtlemise edasi kandmine ongi kogu selle liikumise üks põhiline küsimus. Tahtmata liiga teha laulupeole ega muusikale, tundub mulle, et muusika on laulupeole sattunud kuidagi nagu juhuslikult. Lihtsalt kuidagi on juhtunud, et laulmine on parim asi, mida on võimalik nii suure massiga koos teha. Välismaal käiakse sama suurte massidega vaatamas jalgpalli vms. Aga meil on mingisugune täiesti omamoodi väljund sellele massienergiale, ja mul on väga hea meel, et selleks on just laulmine. Ja see, mismoodi seal asju aetakse, on kohutavalt tähtis. See, mis meeleolu valitseb ettevalmistavas staadiumis, kandub laululavale ja lauluväljakule, seda on näha ka väljast. See kujundab sellest laulupeost konkreetse mälestuse inimeste jaoks. Eetriaeg on laulupeol kohutavalt kallis – ja ma ei räägi rahvusringhäälingust. Kui palju inimesi seal on, kui palju nad panustavad, kui paljud huvituvad – järelikult see, mida me seal teeme, on kohutavalt tähtis. Mis on kavas, mis on need väärtussõnumid, miks või mismoodi me mõtestame seda liikumist või konkreetset pidu, mis on selle asja sisu ja suund. See on hästi tähtis ja ma usun, et kõik asjaosalised saavad sellest täpselt niimoodi aru.
Praegusel ebakindlal ajal on eriti seda laulupidu vaja.
Huvi on tõesti hästi suur. See on väga hea, aga mitte iseenesestmõistetav. Eesti hariduse arengukavas on mainitud Eesti kultuuri mõistet ühe korra ja niisuguses kontekstis, et Eesti kultuur on avatud ja mitmekesine, sealhulgas avatud ka välisõpilastele. Ehk et Eesti kultuur kui asi iseeneses, kui kohalik haridusel põhinev väärtus, ei ole tähtis. Kuni aastani 2035 ei ole sellest juttu. Laulupeo murepooleks ongi need väga pika vinnaga põhjus-tagajärg seosed. Suur laev pöörab aeglaselt, aga suurelt. Selles mõttes on see probleemide hulk muidugi olemas ja nagu igal pool, võib asi tunduda väljastpoolt kaunim kui seest. Laulupeol on muidugi ka seespool väga-väga palju ilusat, aga meie mured on ikkagi päris. Viimastel aastatel on tegeldud õpetajate, koorijuhtide ja tantsujuhtide teemadega, on võetud kasutusele eri meetmeid, aga mulle tundub, et ega see ei ole just hooga käima läinud. Ikkagi pigem nagu linnuke kirjas, ja tundub, et noorel inimesel peab üldse “linnuke” peas olema, kui ta tahab seda eriala õppida. Praeguses seisus ei ole see mitte kuidagi mõistlik. Muidugi tuleb siin mängu ka see, mida kool sulle üldse pakkuda saab. Minu ajal räägiti kogu aeg, et harjutada tuleb võimalikult palju. Ja et teisi asju peab tegema võimalikult vähe. Sest siis on seal lõpus üks Õnn. Mis seal täpselt on, kuidas ja mis see reaalsus siis olema hakkab, selle kohta ei öelnud keegi sõnagi, küll aga, et basskitarri mängimine on üks igav ja mõttetu tegevus. Ma ütleksin, et Otsa kool on olnud n-ö reaalsusega paremas kontaktis, kuna õpilased suunatakse võimalikult ruttu mängudele. Eriti popp-jazzis on kombeks, et teed kohe bändi ja oledki juba töötav muusik, sul on kohe nii väljund kui ka sissetulek. Seevastu muusikakeskkooli taust oli see, et sa oled kas täiesti pime rahaasjade suhtes ja ei õpigi küsima raha oma tegevuse eest või siis sa oled juba nagu hirmul ja küsid kohe võimalikult palju, sest iial ei tea, millal jälle tekib võimalus.
Ma olen mõlemad koolid lõpetanud ja mulle tundus, et asi on näljas. Muusikakeskkoolis oli enamik õpilasi nii kaua ja intensiivselt muusikat õppinud, et nende nälg oli suures osas rahuldatud, ehkki armastus oli loodetavasti enamikul alles. Otsa koolis oli õpilastel rohkem isu teha muusikat päris inimestega oma vabast tahtest ja ajast.
Kui puudub kogemus, kui äge see võib olla, siis ei kujutagi ette. Sellepärast mulle meeldiski bändi teha, et seal ei pidanud seletama kellelegi, miks see on äge, samas kui koolis ma ei saanud isegi aru, miks see äge pidi olema. Mulle tundus muusikakeskkoolis väga kaua, et mul on midagi viga. Kõik ütlevad, et Chopin on hullult lahe, aga mind lihtsalt üldse ei huvita. Mis mul ometi viga on?! Ma olin nagu Otsa kooli õpilane, kes sündis muusikakeskkooli õpilase kehasse, ja mitte keegi öelnud, et see on okei, selline kool on olemas ja ma võin kapist välja tulla.
Kas sa kunagi õpetada ka plaanid? Ja kui, siis mida?
No täpselt – et mida! Ma arvan, et kui keegi oskaks viiulit nii hästi kui mina harpedžit, siis ta õpetajaks veel ei kõlbaks. Aga kuna seda lihtsalt keegi teine ei oska, siis küsitakse minu käest.