Seda, et jazzmuusik töötleb, tsiteerib või dekonstrueerib klassikalise muusika krestomaatiasse kuuluvaid teoseid, ei esine sugugi harva. Vastupidi, vastassuunaline liiklus kahe muusikamaailma vahel on alati käinud. Jazzis on rakendust leidnud klassikalise muusika žanrid-vormid ja instrumentaarium ning paljud kuulsad heliloojad on ilmestanud ja ergutanud oma teoseid jazzi harmoonia, rütmika ja helilaadidega. Sageli laenatakse vastastikku ka repertuaari, ehkki see, kuidas klassikalise kooliga muusikud tõlgendavad jazzistandardeid või jazzmuusikud klassikateoseid, ei ole alati olnud orgaaniline ega originaalne. Aga kindlasti on taoline piiriületus kinkinud ka palju vägagi kuulamapanevat.
Kristjan Randalu on uuele plaadile valinud Robert Schumanni tsükli “Poeedi armastus” (“Dichterliebe”, 1840), kus on 16 pala häälele ja klaverile. Lied’i-repertuaari toeka nurgakivina on laulupõimik tuttav väga paljudele kõrgromantilise kammermuusika austajatele, mis tekitab küsimuse – kas ja milliseid taustateadmisi peaks Randalut kuulates omama? Kas peaks kõrvale lugema Heinrich Heine tekste, mida Schumann kasutas? Kas kuulama kordamööda originaale ja klaveritöötlusi? Mina seda tegin (referentsiks Matthias Goerne ja Daniil Trifonovi kahe aasta tagune plaadistus) ja selline kõrvutamine oli põnev kogemus. Randalu respekteerib originaali vägagi, tuues esile laulude kauni meloodia ja harmoonia, enne kui ta läheb palu reharmoniseerides ja restruktureerides oma rada. Schumanni laulud vältavad (viimast arvestamata) 1–3 minutit, klaveriversioonid on tänu improvisatsioonidele palju pikemad. Näiteks kolmas laul “Die Rose, die Lilie, die Taube, die Sonne” kestab Schumannil poole minuti kanti, Randalul on see aga 3’30’’.
Uus album on haarav ja nauditav. Originaalmaterjal, kaunis ja kujundirohke, on kindlasti inspireerinud seda mitmel moel töötlema. Randalu esitleb enamasti (aga mitte alati) esmalt üsna autoritruult laulu temaatilist materjali, asudes siis harmooniat, rütmikat ja meloodikat arendama. Tema mängus on käsikäes klassikalise klaveri kõlakultuur ning jazzi stilistiline sõnavara ja energeetika, mida kroonib muusiku silmapaistev pianistlik tehnika. Üks parimaid näiteid kõige selle koherentsest kooseksisteerimisest on mõrkjasmagusa meloodia, ülitehnilise saatepartii ja üle klaviatuuri tuhiseva jazzisoologa “Ich will meine Seele tauchen”.