Umbkaudu kümne aasta takka tegevust alustanud bänd on jõudnud juba oma seitsmenda helikandjani. Omal ajal “Üle ilmaga” kuulajaid hullutanud seltskond on läbi kõigi nende aastate ülal hoidnud optimismi tuletungalt. (Elu)rõõmu on pulbitsenud nii rõõmsameelseist tekstidest kui valdavalt mažoorseist viisidest, heleda healega laulmisest ja välesõrmsest pillimängust. Eks kõige selle vahele on poetatud ka mõni tõsisem või nukram leelo, aga valdav immits, mis krussilistega seostub, on ikka selline helgelt positiivne pakatus.
Novembris ilmunud “Rahu meis eneses” on mullu kevadel välja tulnud CD “Pidu meis eneses” paariline. Tuttava neljaliikmelise bändiga (Eeva ja Villu Talsi, Jaan Jaago, Taavet Niller) liitub siin ports muusikuid-külalisi (Marko Mägi, Duo Ruut, Tõnu Tubli, Estonian Voices), kes siis üksteise järel mõnes loos omi värve ja toone lisavad. Siin-seal liigutakse ansambliga enamasti seostuvalt folgikeelelt teistegi stiilide radadele ja siledus, millega ammu tuttavalt teelt teistsugusematele siirdutakse, on muidugi märk juba staažikate muusikute meisterlikkusest.
Plaat kerib tuure tasapisi. Avalugu “Homme algab mul uus elu” on oma järjest kiireneva tempo ja slaavilike või ka ehk flamenkole iseloomulike elementidega ühes provokatiivse tekstiga selline hea kiirendi, millele julgeks ennustada järjekordse tulevase hiti staatust. Aga tuurid seekord suisa pidused ei tule ja sellele helikandjale jagub varasemast rohkem tõsisemaid toone ja teemasid, nagu aja halastamatu kulg (“Vana talumaja”), lapsepõlvekaotusnukrust (“Sipsiku silmad”), valu (“Sul on hääl”), kurvameelsust (“Valguse veski”), aastalõpulikku nostalgitsemist ja uue ootust (“Sügise sume”), kaotusvalu, isegi pisut masohhistlikkust (“Lõpp”), kahetsust (“Palve”). Popile bändile täiesti ebatüüpiline teema on küüditamine, mis siinsel plaadil “Mind nad kätte ei saa” näol kuuldavaks tehakse, taustal ähvardav burdoon. “Unetu öö” kerib küll ansamblile üldiselt nii iseloomuliku hoo üles, ent seegi lendab lõpus ulmaliselt ära unemaale. Nõnda on siin justkui palju vana head tuttavat Curly’t, eelkõige instrumentaalis ning laulu- ja mängulaadis, ehkki proovitakse ka uusi asju, samas kui sõnumeis on küllalt uusi teemasid, mille üle mõelda pakutakse. On see märk teelahkmest ja arupidamisest, kuhu poole edasi suunduda?
Eraldi märgiksin veel toredate leidudena ära kummalgi plaadil olnud regiviisi edasiarendusi: esimeselt see verise sisuga “Olge terved, tütrekesed”, mida täiendatud nublu teksti ja häälega ja mis muusikas seal kuskil folgi ja jazzi vahealal seigeldes muust üpriski teistsugusena kõrva jääb. Teisel plaadil on seesugune “Sul on hääl”, mis aga “Sipsikuga” üheks numbriks liidetuna jääb oma lühiduses pigem põgusalt kõrvust mööda hiilivaks hetkeks.
Need kaks – “Pidu meis eneses” ja “Rahu meis eneses” – moodustavad nagu diptühhoni. Ka kaaned on samas stiilis kujundatud, ent vastandlike piltidega – esimesel pisarais siledapõsine laps, teisel helgemeelne, ehkki vaguseliste palgetega vanamemm. Eks ta nii ju olegi – kui sul on veel kõik, siis on ikka midagi puudu ja on vaja selle pärast jaurata, aga kui sul pole enam midagi, siis jääb kõike ülegi – ja rahu maa peal. Plaadi lõpulugu “Palve” on omamoodi kena punkt, või ka semikoolon, sest uusi teemasid, nii sõnalisi kui helilisi, tundub siit plaadilt tuleviku tarvis hulgem pungitavat.