Tänavu mais teatasid Berliini riigiooper (Staatsoper Unter den Linden) ja uuenenud Berliini Riigikapell (Staatskapelle Berlin), et alates hooajast 2024/2025 saab nende uueks muusikajuhiks 64-aastane saksa dirigent Christian Thielemann. Ühtlasi saab Thielemannist legendaarse Daniel Barenboimi järeltulija, kes, olles juhtinud maja üle 30 aasta, pidi tänavu ametist lahkuma. Kuigi Barenboimil oli sõlmitud leping, mis kindlustab talle esimese audirigendi ning muusikajuhi koha 2027. aastani, oli 80-aastane tippmuusik sunnitud tõsiste terviseprobleemide tõttu jaanuaris tagasi astuma.
Kahtlemata kujundas Barenboim mitme aastakümne vältel Berliini riigiooperi nägu ja seetõttu oli ootuspärane, et avalikkus ootas suure huviga, kes saab olema tema järglane. Samas oli juba 2023. aasta sügisest spekuleeritud Thielemanni võimaliku kandidatuuri ümber, sest just tema astus heitliku tervisega Barenboimi viimase hetke asendajana Wagneri “Nibelungi sõrmuse” dirigendipulti. Ühtlasi tähendas see otsus, et hooaeg 2023/2024 jääb Thielemannile Dresdeni riigikapelli (Staatskapelle Dresden) peadirigendina viimaseks ning ta kolib tagasi oma sünnilinna.
Berliini kultuuri ja ühiskondlike suhete senaator Joe Chialo kirjeldab Thielemanni valikut kui uut algust ning ka Daniel Barenboim on avaldanud rahulolu ja lootust, et pärast lühikest ebakindlat perioodi, mis tõi ooperimajja pingeid, saabub koos Thielemanniga taas stabiilsus. Otsust on soojalt tervitanud ka riigikapelli mängijad, kes pidasid mullust “Nibelungi sõrmust” Thielemanni taktikepi all erakordseks. Dirigendi ja orkestrantide vahel on juba kujunenud eriliselt soe ja kodune õhkkond, muusikud usaldavad teda. Riigiooperi juhatuse liikme Elisabeth Sobotka sõnul on Barenboimi ja Thielemanni muusikalised veendumused väga sarnased, mis pole üllatav, sest Thielemann on nimetanud Barenboimi, kelle tööd ta nüüd asub jätkama, oma heaks sõbraks ja suureks eeskujuks.
Siiski ei ole Thielemanni Berliini ametisse nimetamist mitte kõik tervitanud sama suure entusiasmiga. Nii tembeldas Saksamaa parlamendi roheliste fraktsioon tema valikut “kaotatud võimaluseks” ja fraktsiooni kultuuripoliitika esindaja Daniela Billig lisas, et Thielemann esindab “vanamoelist, minevikule orienteeritud suunda”. Dirigendile on ette heidetud, et tema repertuaarivalik on ahtavõitu, jäädes rangelt saksa muusikakaanoni piiridesse, ning et ta ei ole oma senistel ametikohtadel näidanud just kõige paremat diplomaatilist ja korralduslikku võimekust. Et Thielemanniga ei ole kõige lihtsam koos töötada, on nähtud nii Berliinis, Münchenis kui ka Salzburgis, mistõttu on avaldatud arvamust, et talle sobib pigem külalisdirigendi kui administratiivsete kohustustega juhi roll.
Tõepoolest ei too muusikalised väljakutsed Thielemanni Berliini esimest korda, aastatel 1997–2004 oli ta Berliini Saksa ooperi muusikajuht. Paraku tekkisid tal ametiaja lõpus vastuolud ooperi kunstilise juhi Udo Zimmermanniga ning samasse perioodi jäi inetu tüli Barenboimiga, kuigi hiljem nende suhted taas soojenesid. Thielemann kritiseeris avalikult linna rahastamisotsuseid, mis selgelt soosisid Barenboimi juhitud Berliini riigiooperit ja andsid sellele Saksa ooperiga võrreldes märkimisväärse eelise. Pole saladus, et riigiooperi eelarve on traditsiooniliselt Berliini ooperimajade suurim ja seda enam tundus Thielemanni võitlus toekama rahastuse eest juba ette kaotatud, mille tulemusel oli ta sunnitud kolm aastat varem ametist lahkuma.
Pärast Berliini sai Thielemannist 2004. aasta septembris Müncheni filharmoonikute peadirigent ja muusikajuht, kuid 2011. aastal loobus ta ametist pärast erimeelsusi orkestri juhtkonnaga külalisdirigentide lõpliku kinnitamise ja orkestri kavade valiku küsimustes.
Thielemann vastutas pikalt ka Herbert von Karajani asutatud Salzburgi lihavõttefestivali eest, kuid läks jällegi tülli kunstilise juhiga. Nimelt nimetati Dresdeni riigikapell aastast 2011 festivali resideerivaks orkestriks ja 2013. aastal sai Thielemannist festivali kunstiline juht. 2019. aastal aga valiti festivali uueks juhiks Nikolaus Bachler Baieri riigiooperist. Thielemann kuulutas avalikult, et ei hinda Bachleri teadmisi ja nõudis täielikku kontrolli programmi koostamise üle. Sekkuma pidi isegi festivalikomitee, kes astus Bachleri poolele. Thielemanni leping Dresdeni riigikapelliga lõppes ja ta lahkus Salzburgist 2021. aasta lõpus, mis andis talle rohkem aega keskenduda oma kohustustele Bayreuthi festivali muusikajuhina, kus Katharina Wagnerile on jäänud viimane sõnaõigus kava ja artistide osas.
Kõige kauem ja püsivamalt ongi Thielemann end sidunud Bayreuthi festivaliga. Olles veendunud wagneriaan, on ta korduvalt rõhutanud, et tema süda kuulub Bayreuthile ning ta eelistaks orkestri ees seista pigem seal kui mistahes suures ooperiteatris maailmas. Bayreuthis on Thielemann üles astunud regulaarselt. Juba 19-aastaselt assisteeris ta Barenboimi juhatatud “Tristanit ja Isoldet”. Aastal 2000 tegi ta oma dirigendidebüüdi “Nürnbergi meisterlauljatega”, jätkas 2008. aastal festivali muusikalise nõustajana ja oli kunstiline juht aastatel 2015–2020. Väärib märkimist, et ta on kirjutanud oma Wagneri interpretatsioonist raamatu “Mein Leben mit Wagner” (2012), mis on tõlgitud ka inglise keelde.
Kõigist kirjeldatud vastukäimistest hoolimata on Thielemann maailmas äärmiselt nõutud nii ooperi- kui ka kontsertdirigendina. Ta on säilitanud silmapaistva rahvusvahelise maine muusikaliste tipphetkede vahendajana eelkõige saksa klassikaliste, romantiliste ja hilisromantiliste teoste interpreteerimisel. Teda peetakse üheks parimaks Wagneri ja Richard Straussi dirigendiks maailmas ja on nimetatud germanismi püha graali hoidjaks, sest ta on järeleandmatult konservatiivne ja viljeleb ka rõhutatult konservatiivset repertuaari. Seetõttu peetakse teda õigusega saksa muusikatraditsiooni kanooniliseks jätkajaks ning ta kuulub samasse ritta Wilhelm Furtwängleri ja Herbert von Karajaniga. Karajani 1970. aastate stiilile austusavaldusena mõjub ka tema poolt Dresdeni riigikapelli ülevoolavalt luksuslikuks ja rikkalikuks kujundatud kõla, mis võib tänapäeva publiku kõrvale tunduda anakronistlik, kuid selline ongi Thielemanni stiil. Lisaks on teada, et ta hindab kõrgelt Preisi voorusi, armastab dirigeerida peast ja on öelnud, et ei tee kunagi partituuri mingeid märkmeid.
Veidi ka eluloolist. Lääne-Berliinis 1. aprillil 1959. aastal sündinud Thielemann õppis Berliini muusikakõrgkoolis Hanns Eisleri juures vioolat, seejärel klaverit ja klavessiini, ning võttis eratunde kompositsiooni ja dirigeerimise alal. Tema perekond oli haritud ja kirgliku muusikahuviga. Thielemanni biograafiast nähtub, et ta hülgas mõtte solistikarjäärist 14-aastaselt, olles näinud Wagneri “Tristanit ja Isoldet” Wieland Wagneri lavastuses Berliinis. Pärast Heinrich Hollreiseri dirigeerimist Saksa ooperis mõistis ta, et soovib edaspidi pühenduda dirigeerimisele. Kui Thielemann oli 16-aastane, soovitas Karajan tal teha prooviesinemine Herbert Ahlendorfi juures, kuid see osutus täielikuks läbikukkumiseks. Ahlendorf juhtis sel ajal Berliini linnakonservatooriumi ja tema hinnangul oli Thielemann küll tugeva tahtejõuga, kuid dirigeerimise alal täiesti andetu. Thielemanni aitas šokist toibuda toonane Saksa ooperi dirigent Hans Hilsdorf, kelle soovitusel sai temast 19-aastaselt Saksa ooperi repetiitor ja Herbert von Karajani assistent nii Berliinis, Salzburgis kui ka Pariisis, tegutsedes ühtlasi tükati dirigendina Gelsenkircheni linnaooperis ja Badeni riigiteatris. 1984. aastal asus Thielemann tööle Hannoveri Alam-Saksimaa riigiteatrisse, kus tegi oma Wagneri-debüüdi “Rienzi” kontsertettekandega mais 1985. Aastatel 1985–1987 oli Thielemann Düsseldorf/Duisburgi Reini ooperimaja dirigent, 1987 debüteeris ta Viini riigiooperis, juhatades Mozarti ooperit “Così fan tutte”. 1980-ndatel viibis ta sageli Itaalias, dirigeerides nii Milaanos (1982, 1983), Torinos (1982, 1985), Veneetsias (1983, 1984) ja Roomas (1985).
1988–1992 töötas Thielemann Nürnbergi ooperimaja peadirigendina, keskendudes nende nelja aasta jooksul sihikindlalt klassikalisele repertuaarile põhjusel, et eelneva kahekümne aasta jooksul Hans Giersteri peadirigendiks olles sai Nürnbergi ooperimajast kaasaegse muusika kants, näiteks Beethoveni 9. sümfooniat polnud seal viisteist aastat esitatud. Thielemann tõi repertuaari taas Beethoveni, Brahmsi, Wagneri ning Schumanni, kelle muusikat ta noorena väga armastas, oma koha leidis Carl Maria von Weber. Ta keskendus teostele, mida oli vähe mängitud, nagu näiteks Schumanni “Genoveva” või Weberi “Euryanthe”. Samas esitas ta ka vastuolulise, antisemiitluses süüdistatud Hans Erich Pfitzneri teoseid. Sellest ajast peale püüdsid meedia ja kriitikud teda seostada parempoolsete vaadetega, kuigi Thielemann kaitses end küsimusega: “kas helikunst saab olla poliitiline?” ning selgitas, et soovib kuulajateni tuua Teise maailmasõja tõttu kompromiteeritud heliloojate teoseid.
Christian Thielemanni tegevus Nürnbergis oli viljakas, kuid 1990. aastate alguses sagenesid linna esindajate etteheited, et dirigent pole linnas piisavalt kohal ja figureerib selle asemel Berliini, Viini, New Yorgi, Genfi ja Hamburgi ooperiteatrites ja sümfooniaorkestrite ees. Tõepoolest tegi Thielemann just siis oma Ameerika debüüdi, juhatades 1991. aastal suure menuga Straussi “Elektrat” San Francisco ooperiteatris; sellele järgnesid ülesastumised New Yorgi Metropolitan Operas. Samal perioodil abistas ta ka Daniel Barenboimi Bayreuthi muusikapidustustel. Etteheited päädisid dirigendi ametist vabastamisega 1992. aasta mais. Aasta hiljem astus Thielemann Bologna teatri etteotsa ja jätkas siis muusikajuhina Berliini Saksa ooperis.
Mullu naasis Thielemann triumfaalselt Chicago sümfooniaorkestri ette, tehes seda esimest korda pärast 1995. aastat, et juhatada Bruckneri 8. sümfooniat. Chicago sümfooniaorkester on üks maailma parimatest ja kuna selle pikaaegse muusikajuhi ja dirigendi Riccardo Muti – kes on ka Thielemanni lähedane sõber – ametiaeg lõpeb tänavu, spekuleeriti Thielemannist kui võimalikust jätkajast, kuid need arutelud on nüüdseks vaibunud.
Oma edasistest plaanidest rääkides on Thielemann väljendanud soovi tuua Berliinis rohkem lavale Richard Straussi muusikat, sealhulgas harvaesitatud koomilise ooperi “Vaikiv naine”. Ka soovib ta rohkem saalis näha nooremat publikut ja märgib, et kui inimesed väldivad ooperimaja külastamist, kuna see tundub neile jäik ja ebamugav, siis tuleb teha jõupingutusi nende hirmude hajutamiseks.
Kuigi tema karjäär on täis draamat ja kontraste nagu tema interpreteeritud muusikagi, on ta tunnistanud, et on õppinud oma vigadest ja muusikatööstuses veedetud aastatest, öeldes: “Noorena olin kirglik ja tegin vigu. Nüüd püüan olla targem, eriti seetõttu, et tulen juhatama niivõrd hästi organiseeritud asutust.”
Lõpetuseks lisatagu, et Thielemannil on eriline side Viini filharmoonikutega, kelle ees ta seisis uusaastakontserti juhatades 2019. aastal ja teeb seda taas jaanuaris 2024. Orkestri esindaja Daniel Froschaueri sõnul meeldib neile koostöö Thielemanniga väga. 2024 ilmub ka Viini filharmoonikute ja Thielemanni koroonapandeemia ajal alguse saanud ühisprojekti vili – kogumik Bruckneri kõigi 11 sümfoonia salvestistega, mis antakse välja helilooja 200. sünniaastapäeval septembris 2024. Orkestri esindaja märkis hiljutises intervjuus: “Meil on Christian Thielemanniga sügav kunstiline partnerlus juba mitmeid aastaid, seda eriti sümfoonilises valdkonnas, ning ta on üks filharmoonikute dirigentidest, kes on meie orkestrile kõige lähedasem. Sellepärast kutsusime ta taas lavale juhatama järgmist uusaasta kontserti 1. jaanuaril 2024.”
Igal aastal vaatab Viini uusaastakontserti üle maailma rohkem kui miljon inimest enam kui 90 riigis, muutes selle klassikalise muusika üheks kõige laiema vaatajaskonnaga sündmuseks. Viini uusaastakontsert jõuab EBU vahendusel igal aastal meiegi teleekraanidele.
Allikad:
“Christian Thielemann to succeed Daniel Barenboim at Berlin State Opera”, The New York Times, 27. IX 2023.
Remarkable Return: A Conversation with Maestro Christian Thielemann Upon Coming Back to Chicago After More Than Twenty Years”, 21. X 2022.
Wikipedia.