Varajase muusika stuudio Cantores Vagantes häälestas oma hooaja alguse tänuväärse ja üsnagi ainulaadse ettevõtmisega – nad kandsid kontserdisarjas, tervikuna ette G. Ph. Telemanni 24 sonaadist koosneva “harjutuste” tsükli “Essercizii Musici”. Georg Philipp Telemanni (1681–1767), kelle sünnist möödus tänavu 340 aastat, on nimetatud ajaloo viljakaimaks heliloojaks. Bachi, Händeli ja Vivaldi kaasaegsena oli tal oma eluajal suuremgi muusikaline tähtsus kui neil kolmel – lisaks tuhandete teoste loomisele sai tema karjääri kulminatsiooniks muusikadirektori koht viies Hamburgi suuremas kirikus alates 1720. a kuni surmani. Kontserdisari sai teoks barokses Vääna mõisas kolmel augustikuu pühapäeval ja lõppkontserdina 11. septembril. Stuudio Cantores Vagantes töötab alates 1989. aastast ja siia kuuluvad muusikud, kel soov interpreteerida varajast muusikat originaalpillide koopiatel ja respekteerides ajaloolist esituspraktikat. Liikmeskond ei ole täpselt fikseeritud – neid võib käsitleda professionaalide sõpruskonnana, kus mängijate arv sõltub muusika vajadustest. Seekordses kontserdisarjas musitseerisid Taavi-Mats Utt, Reet Sukk, Elo Tepp, Ingely Laiv-Järvi, Johanna Randvere, Tiia Tenno, Reinut Tepp ja Egmont Välja. Kontserdid olid nende vahel kenasti ära jagatud, igaühe panus hindamatu! Tsükkel “Essercizii Musici” on kirjutatud aastatel 1739–1740 ja koosneb 12 triosonaadist, 10 soolosonaadist ja 2 klavessiinisüidist. Telemanni muusikas on peidus suur annus mängulisust ja huumorit, tämbrite tulevärki, ka tõsidust ja kauneid meloodiaid. Mis samuti oluline – tema muusika oma rikkaliku ja alati uue ning kordumatu temaatikaga on omamoodi ajalooline ime. Juba küpsenud sonaadivorm elab jõulist elu läbi kogu tsükli, vahelduseks vaid kaks süiti klavessiinile. Erandliku nähtusena kogu barokkmuusika repertuaaris on selles kogumikus ka neli triosonaati, kus üheks soolopilliks, kas siis plokkflöödi, flöödi, oboe või viola da gamba kõrval, on klavessiin. Nendes lugudes mängis basso continuo partiid, mis ajastule iseloomulikult kirjas ühehäälse bassiliinina koos numbrimärkidega, orel ja tšello – ehk valik, mis tämbriliselt lubas klavessiinil tõesti eristuda ja väljuda muidu nii harjumuspärasest saatefunktsioonist.
Soolopillideks on Cantores Vaganteses barokkviiul (Elo Tepp), barokkflööt (Reet Sukk), barokkoboe (Ingely Laiv-Järvi), plokkflöödid (Taavi-Mats Utt), viola da gamba (Johanna Randvere) ja klavessiin (Reinut Tepp). Vääna mõisa kammermuusikaks justkui loodud saalis helisesid Telemanni tämbriliselt värvikad barokksonaadid imeliselt hästi, lastes suurepäraste interpreetide pakutu kogu säras ja kauniduses välja kõlada. Barokse kammersaali akustika sobib suurepäraselt varajase muusika ansambli kõlale, andes igale tämbrile oma hingamis- ja puhkemisruumi. Ning ajalooline atmosfäär inspireerib ühteaegu nii mängijaid kui kuulajaid, lisades tunnetuslikku tuge ja hingestatust. Kontserdisari oli täielikult nauditav ka väiksema kogemusega kuulajale – niivõrd eriilmeline kõlapalett mahedate barokkpillide esituses lihtsalt haarab kaasa oma aegumatu iluga. Kuulajate kõrvad ja südamed olid Vääna mõisas esinejatele tänulikud! Georg Philipp Telemann on öelnud ja jäägu see meiski kõlama koos tema imelise muusikaga: “Kuid kauneim kink meil elus kanda, on rõõm, mis muusika võib anda!”