Minu esimene kokkupuude maailma tuntuima muusikafilmide looja Bruno Monsaingeoni loominguga oli veel 1980. aastatel. Olin siis Tallinna muusikakeskkooli õpilane. Sel ajal sai juba ammugi vaadata Soome telekanaleid ja juhuse tahtel sattusin sealt nägema üht Bruno Monsaingeoni Glenn Gouldi filmidest, mis mõjus täieliku šokina. Glenn Gould on siiani üks minu lemmikpianiste ja mind võimsamalt inspireerinud muusikuid.Ei osanud isegi kujutleda, et kunagi on võimalus legendaarse Brunoga filmirežissööriga ka kohtuda, kuni see eelmisel aastal juhtus. Pikaaegne ETV kultuurisaadete juht ja produtsent Heidi Pruuli tõi ta siia, Eestit külastama. Ühtlasi leidis aset tema uusima muusikadokumentaali “Klaus Mäkelä. Leegi suunas” linastus Arvo Pärdi keskuses. Loomulikult oli suur soov ka Bruno Monsaingeoniga vestelda ja teda intervjueerida. Ta on ammendamatu energiaga supersuhtleja, kel muuhulgas perfektselt suus ka vene keel – selle omandas ta lennult armastusest Vene suurte muusikute Svjatoslav Richteri, David Oistrahhi, Gennadi Roždestvenski jt vastu, kellest kõigist on ta teinud erakordselt mõjuvad filmid.
Kuidas te filmimaailma jõudsite ja enda jaoks filmimeediumi leidsite?
Teeme kõigepealt selle selgeks, et ma ei ole ainult filmilooja. Ma olen muusik. Olen viiuldaja ja mind huvitas ka komponeerimine. See eelnes minu tegevusele filmiloojana ja see on alati olnud paralleelselt kõrval.
Aga kuskil oli algushetk, mil teie filmiimpeerium käima läks?
Selleks oli kohtumine Glenn Gouldiga. Glenn on kahtlemata üks suurimaid pianiste, kes kunagi on elanud, aga ta oli väga huvitatud ka kommunikatsioonist ja muusika üle arutlemisest. Nii et temaga kohtumine oli midagi väga otsustavat minu elus, aga sellest kasvas välja midagi veel suuremat.
Olin parasjagu tegev Prantsuse televisioonis, tegin saatesarja, mis tutvustas Euroopa suuri viiuldajaid. Kirjutasin siis Glennile kirja, see oli 1971. aasta oktoobris. Ta vastas 1972. aasta märtsis. Saime kokku sama aasta juulikuus ja see oli kõige fantastilisem kohtumine, äärmiselt intensiivne – Glenn oli kõiges jäägitult kirglik.
Glenn ei olnud mitte ainult pianistina geenius. Ta oli kogu aeg erakordne. Ta mõtles palju olulistest asjadest: meie kaasajast, minevikust, tulevikust. Ja see oli provotseeriv mõistus, tema öeldu suhtes ei saanud jääda ükskõikseks.
Muidugi ütles ta varsti, et Bruno, miks raisata aega avalikele esinemistele? Nagu teada, Glenn ei armastanud esineda publiku ees ja läks varakult üle ainult salvestustele. Ma ei ole selles mõttes tema ideedega täielikult nõus, aga see kõik oli mõtlemapanev. Nii et peale temaga kohtumist ma otsustasin pühendada suure osa oma ajast filmide tegemisele. Mina olin alles noor ja “roheline” filmilooja, aga kas te kujutate ette, et sel ajal ei olnud ka Glenn sugugi ülemaailmselt tuntud.
Meenub lugu, mida Glenn Gouldist räägiti, kui tal oli Venemaal kontsert. Keegi teda seal ei tundnud, kuulajate read olid vastavalt sellele hõredad. Kontserdi vaheajal aga söösteti telefoniautomaatide juurde helistama ja saadeti muul moel sõna: “Tulge kohale, siin on geenius!” Kontserdi teiseks pooleks oli saal puupüsti täis.
Aga veel 1972. aastal polnud Lääne-Euroopas – Inglismaal, Prantsusmaal, Itaalias – saada peaaegu ühtegi tema salvestist. Nii et kui läksin Prantsuse televisioonis rääkima, et tahan temast filmi teha, ütlesid nad: “Kas olete hull? Te tahate viia Torontosse terve filmimeeskonna?” Filmima pidi tingimata Torontos, sest sel ajal Glenn juba enam kuhugi mujale ei soostunud sõitma). Mul kulus kaks aastat, et neid veenda. Jumal tänatud, et olin enne seda teinud kolmest saatest koosneva sarja Yehudi Menuhiniga. Pärast seda hakati mind tõsisemalt võtma. Siis lõpuks õnnestus mul neid veenda ja tegime filmi “Glenn Gould, the Alchemist”. Seda pidi näidatama 30. novembril 1974. aastal. Prantsuse televisioonis oli neil päevil streik. Kolmekümnes oli laupäev, saatekava järgi aga midagi üle ei kantud, kõik streikisid. Ekraanid ei tohtinud aga ka mustaks jääda. Ja mul oli just sel hetkel film Gouldist. See oli muidugi suur õnn ja vedamine. Kõik, kes sel õhtul tahtsid televiisorit vaadata, nägid seda filmi. Esmaspäeval tahtsid kõik osta Glenn Gouldi plaate. Temast sai üleöö kuulsus. Temast sai isegi rohkem kui kuulsus – temast sai mõtteviis.
Glenn Gould muutis täiesti klaveritõlgenduse maailma, aga tegelikult muutis ta midagi veel rohkemat. Muusikamaailmas peeti teda ammugi hulluks ja ohtlikuks. Kui ta läks üle ainult salvestuste peale, siis ta ennustas, et elavaid kontserte 2000. aastate alguses enam ei tehta. Seda küll ei juhtunud, aga juhtus see, mida me praegu näeme: meedia on muutunud veelgi võimsamaks jõuks.
Glenn, kes oli ka Bachi esituse radikaalne muutja, mõtles mängides baroki ideele, mis ei tähendanud tingimata vanade instrumentide kasutamist. Pill võis olla klaver või ükskõik mis muu instrument. Peaidee on ülim selgus ning selle selguse ja ideega anda kuulajale võimalus näha muusika sisemist olemust ja kulgu.
Ja Glennil on see selgus, laserselgus, mis paneb ka need, kes muusikat ei tunne, mõistma, mis toimub muusika sees ja et see ei ole ainult meloodia. Ta jõudis sellisele tasemele, et suhelda miljonite inimestega üks ühele. Mitte üks 2000-le, vaid üks ühele ja seda miljonitega.
Kas tänapäeval on mõnda nii tugeva individuaalsusega pianisti, nagu oli Glenn Gould?
Mida arvate Aasia muusikute buumist, mis klassikalises muusikas nüüd juba ammugi kestab?
Aasia maade pianistid on ju enamasti väga head. Eriti just puhta virtuoossuse poolest. Aga ideid, neid on vähe. Neid on alati vähe olnud. Praegugi on klaverimaailmas huvitavaid isiksusi. Pole kahtlust, et Daniil Trifonov on suurepärane pianist, samuti Piotr Anderszewski, Lucas Debargue või David Fray. Suurepärase all ma mõtlen sisukust. Samas ei saa öelda, et nad on staarid kommertslikus mõttes. Näiteks Grigori Sokolov on staar, aga mitte selles mõttes. Ta on täht oma isiksusega.
Teie viimase filmi “Klaus Mäkelä. Leegi suunas” noort kangelast võib ju ka pidada staariks. Tema puhul on kohe esimene küsimus: kuidas on võimalik jõuda dirigendil nii noorelt nii kaugele? See pole ju olnud verinoorte muusikute ala.
Klaus on väga võluv isiksus ja ta on suhtluses avatud ja sõbralik.
Mitte selline, nagu varasemate aegade diktaatori tüüpi dirigendid? Dirigente on igal ajal olnud igasuguseid. Näiteks Ungarist pärit dirigendid nagu George Szell või Georg Solti olid väga järsud, isegi brutaalsed. Karl Böhmi võis lausa natsiks pidada. Natsionaalsotsialistide ideed talle sümpatiseerisid. Karajan seda ei olnud, kuigi temast liigub ka igasuguseid legende, mida ta olevat oma orkestrantidele öelnud. Toscaninit peetakse diktaatoriks, aga ma sellega ei nõustu. Ta oli pigem pöörane itaallane, kes pistis karjuma, kui ta millegagi rahule ei jäänud.
Klaus Mäkelä on erakordselt noor, aga hoolimata noorusest on tal väga suured teadmised. Näiteks tema repertuaarivaldamine – tal on olemas kõik Bruckneri ja Mahleri sümfooniad, kogu Tšaikovski. Need on tal peas. Või selline näide – viimasel aastal oli tal 12 uue muusika esiettekannet. Ta saab partituuri ja kahe päeva pärast on see tal peas, nii et ta enamasti dirigeerib ilma partituuri vaatamata. Samas väitis ta mulle, et tema mälu pole midagi erilist. Mitte näiteks selline erakordne fotograafiline mälu, mis oli näiteks Glenn Gouldil ja George Enescul.
Ja siis muidugi tema pühendumus. Kogu ta elu on pühendatud muusikale. Ta ei kuluta aega tühjalt, kuigi on vägagi sotsiaalne – ta võtab osa pidudest, temaga on kerge suhelda. Vahel istub ta oma muusikutega poole ööni, et siis hommikul kell 10 jälle puldis olla.
Ma arvan ka, et üks tema edu põhjusi on tema sügav respekt kõigi vastu, kellega ta töötab. Ta tunneb kõiki oma orkestri muusikuid isiklikult.Ja igal pool, kus ta orkestri ees seisab: Oslos, Pariisis, Amsterdamis, Viinis, Chicagos, New Yorgis – orkestrid tahavad temaga mängida. Neil on temaga võibolla esimest korda elus tunne, et saavad vabalt muusikat teha. Muidugi on Klausil täielik kontroll mängitava üle, aga ta loob sellise atmosfääri, et orkestrandid tunnetavad vabadust. Orkestrandid kuulavad teda, sest tal on muusikast suured teadmised. Tema kuulmine, partituuri tundmine, täpne väljendus – tal ei jää midagi märkamata. Kui me Verbier’s filmisime, tegin sarja võtteid tema näost mängimise ajal. Kõik vastab täpselt muusika meeleolule ja muutumistele.
Algas see aga kõik nii, et ma ei teadnud temast midagi. Olin temast kuulnud, aga ei osanud seda veidrat soome nimegi hääldada. Läksin kord YouTube’i, et vaadata kuidas Antoine Tamestit (tuntud prantsuse vioolamängija) esitab Bartóki vioolakontserti. Orkestri ees oli noor dirigent. Ja siis läks nii, et ma vaadanudki Tamestit’d, vaatasin hoopis, kuidas see noormees juhatab. No ja see noormees oli Klaus. Helistasin oma produtsendile, et leidsin midagi märkimisväärset! Tema ütles: “Bruno, me oleme juba aasta aega püüdnud temast sinuga rääkida, aga sa pole kordagi kuulanud.” Saime Mäkeläga seejärel Verbier’ festivalil kokku ja esimene asi, mida ta ütles, oli, et tema üks unistusi oli minuga kohtuda.
Seda soovivad ilmselt paljud muusikud!Klaus on ju dirigent, kes on ka väga hea tasemega tšellist. Kui filmisime, siis ühest episoodist, kus ta mängib koos Arod-kvartetiga, tegin ma hiljem eraldi pooletunnise filmi “Premier Lecture”. See on “esimene lugemine”, kus muusikud mängivad lugu esimest korda koos. Nad loevad seda koos noodist, mängivad lihtsalt oma rõõmuks, mitte otseselt kontserdi jaoks. Oli suurepärane jälgida, kui tore neil koos oli ja millist mõnu nad tundsid koos mängimisest.
Mul on väga hea meel, et saan filmi Mäkeläst nüüd siin Eestis näidata. Pariisis juba oli esilinastus, edasi tuleb New Yorgis. Siin Eestis pole vist paljud Klausist kuulnud?
Siin Eestis on küll paljud kuulnud. Meie Eesti dirigendid on Soomes õppinud Jorma Panula juures, nagu ka Klaus Mäkelä.
Väga huvitav! Aga New Yorgis teda näiteks ei teatud, enne kui ta oma Carnegie Halli debüüdi tegi.
Teie filmid jätavad alati sellise mulje, et need on nagu “komponeeritud”. Kuidas te seda teete? Kas töötate ka nootidega?
See on tõsi, et mul on filmidele väga isiklik lähenemine. Kui filmin muusikut ja lugusid, mida ta esitab, peab mõistagi muusikat tundma ja tuleb ka nooti vaadata. Ma leian, et selles pole midagi erakordset. Otsin kõigile erinevaid lähenemisi. Piotr Anderszewskit ma ei filmiks kunagi nii, nagu Glenn Gouldi. See, kuidas ma kedagi filmin, ongi minu personaalne manifest. See on midagi, milles ma end väljendan, väljendan oma vaateid. Minu arvates on see hädavajalik. Sellepärast pean ka filmitegemist nii rõõmustavaks.
Mõnel puhul teen eraldi võtteid, mõnikord jälgin kedagi pikema aja vältel. Filmi dramaturgilist ülesehitust planeerin sageli nagu muusikas: siin on adagio’d, seal allegro’d. Ei saa olla kogu aeg allegro. Aeg-ajalt peab olema vahel vaikne hetk. Aga näiteks Rostropovitši film oli kogu aeg kiire, kogu aeg allegro’s.
Ütlete, et film on teie personaalne manifest. Mis see täpsemalt on?
Muusikafilmi tehes on mu eesmärk inimesi muuta. Panna neid muusikast huvituma, vaimustuma, sest nad saavad nagu mingi tõuke, äratuse. See on nagu Püha Paulus sai piiblis äratuse ja kutse kõrgemalt poolt ning muutus täielikult. Või nagu ma ise sain tõuke Yehudi Menuhinilt, kes mõjutas mind sellele teele tulema, kus ma praegu olen. Ja teine tõuge Glenn Gouldilt, mis muutis mu elu täielikult.Ma loodan, et ka see film Klaus Mäkeläst mõjub nii. Näiteks film David Fray’st (tuntud prantsuse pianist) “Sing, swing & think”, mille tegin tema suhtest Bachiga, muutis tema elu täiesti. See lõi tema karjääri.
Sellepärast ma arvan, et dokumentaalfilm võib olla väga võimas, sama sügavalt emotsionaalne kui ükskõik mis fiktsionaalne film. Aga mul on alati oma suhe isikutesse. Ma ei tee filmi neist, kellest ma ei ole huvitatud. Näiteks ma ei oleks kunagi teinud filmi Horowitzist. Kuid Richterist – suure naudinguga.
Ma muidugi tunnen väga suurt hulka muusikat paljudes žanrides. Mitte ainult klaverimuusikat, vaid viiuli-, tšello-, kammermuusikat, ooperit, sümfoonilist, XX sajandi muusikat, vanamuusikat ja nii edasi. Oma Pariisi kodus olles “loen” iga päev ühe Bachi kantaadi. Neid on üle 200. Ega ma aastas nii palju päevi Pariisis ei ole, aga vähehaaval. See on parim muusika, mis kunagi on kirjutatud.
Pole kahtlustki, et Bach on inimkonna ajaloo keskne tegelane. Mitte ainult muusika mõttes, vaid just nimelt kogu ajaloos. Tema muusikas on täiuslikud oskused, tohutu teadmine ja ülevus. Need on ühteaegu ülikeerulised, samas üldinimlikud. Seal on kosmilised kõrgused, aga see on samas väga inimlik muusika.
Ja muidugi tema teoste hulk! Üle 200 kantaadi, aga kui palju on veel kõike muud. Kuidas ta suutis kogu selle hulga muusikat kirjutada, tundub võimatu ühe inimese jaoks. Ja see kõik on kirjutatud käsitsi!
Emil Cioran, prantsuse-rumeenia kirjanik ja filosoof, on öelnud: “Kui on, kellele Jumal peaks olema tänulik, siis on see Johann Sebastian Bach.” Kui mõelda kõigile neile teoloogidele ja filosoofidele, kes on püüdnud tõestada Jumala olemasolu. Unustades selle ainsa, kellel see on õnnestunud – Bach.
