Erakordne, imetabane, hämmastav … Need on vaid mõned epiteedid paljudest, millega iseloomustatakse Birgit Nilssonit (1918–2005), Lõuna-Rootsi väikeses talukohas sündinud dramaatilist sopranit, kellest kujunes XX sajandi üks ooperiikoone. Ta polnud mitte lihtsalt laulja, vaid nähtus omaette. Galaktika universumis. Tema fenomenaalne hääl – jõuline, kirgas, särav, selgekõlaline ja muljetavaldava ülemise registriga –, vaimustab melomaane ka tänasel päeval. Kuid samavõrra köitev oli Birgit Nilssoni isiksus. Eluterve natuuri, suurepärase huumorisoone ja vaheda intellektiga Nilsson oli tuntud oma teravmeelsete väljaütlemiste poolest. Samal ajal peitus selle igas mõttes tugeva naise olemuses midagi väga siirast, sooja ja tütarlapselikku.
Iseõppija
Märta Birgit Nilsson sündis Skåne maakonnas Västra Karupis. Laulma hakkas väike tüdrukutirts juba enne, kui jalad alla võttis, ja kolmeaastaselt toksis ta esimesi viise oma mänguklaveril. Iga kord, kui ta nägi taevas langevat tähte, soovis Birgit,et temast saaks laulja.
Esmakordselt märkas tema lauluannet kirikukooris Ragnar Blennow. Pärast kuuekuulist treeningut Blennowi juhendamisel võeti Birgit vastu Stockholmi kuninglikku muusikaakadeemiasse, kuid õpingud Joseph Hislopi ja Arne Sunnegårdhi käe all ei kandnud erilist vilja. Tema kõrgkooliaastad olid paradoksaalsel moel täidetud pidevatest kahtlustest ja samal ajal enesekindlusest. Nilsson pidas ennast iseõppjaks, öeldes, et parim õpetaja on lava. Oma erilise vokaaltehnika töötas ta välja ise.
1946. aastal debüteeris noor sopran Stockholmi kuningliku ooperi laval vaid kolmepäevase etteteatamisega Agathena Carl Maria von Weberi ooperis “Nõidkütt”. Absoluutse kuulmise ja suurepärase mäluga Nilssoni sõnul polnud etenduse dirigent Leo Blech temaga ülearu armastusväärne, kuid vaatamata valatud pisaratele ja loobumismõtetele kujunes debüüt väga menukaks. Sellegipoolest ei kiirustanud teatri juhtkond Nilssonit palgale võtma, järgmist võimalust tuli oodata ligi aasta. Ja kuigi pakutav roll – leedi Macbeth Verdi ooperis “Macbeth” – võrdus algaja jaoks enesetapuga, võttis noor laulja väljakutse vastu. Seekord oli õhkkond julgustav ja toetav, dirigent Fritz Buschist kujunes Nilssoni eestkostja mitmeks aastaks ning tähelepanuväärne edu ei lasknud end oodata. Stockholmis veedetud aeg oli põhjalik investeering tulevikku, Nilssoni kogemustepagas täienes R. Straussi, Verdi ja Wagneri kangelannade näol. Ka Puccini ja Tšaikovski ei puudunud nimekirjast.
Neljakümnendate lõpuaastad toovad Birgiti ellu suuri ja olulisi muutusi. Ta abiellus noore veterinaariatudengi Bertil Niklassoniga, keda kohtas juhuslikult rongis teel Skånest Stockholmi. Mõne aja pärast suri autoõnnetuse tagajärjel aga Birgiti ema, kes oli tütre pürgimusi alati toetanud ega jõudnudki näha tema tõelist tähelendu.
Repertuaari ankur – Wagner
1951. aastal tuli esimest korda kutse Bayreuthi, kuid Nilsson tundis, et aeg pole veel küps. Kolme aasta pärast läbis ta aga edukalt tõelise tuleproovi, astudes Viini riigiooperis üheksa päeva jooksul ilma proovideta ja originaalkeeles üles neljas eri rollis. Ta laulis Sieglindet (“Valküür”), Elisabethi (“Tannhäuser”), Elsat (“Lohengrin”) ja Aidat. Sellest hetkest sai alguse tema eriline suhe Viiniga, see on vastastikune armastus, mis kestab kogu elu. Samal aastal debüteeris Nilsson ka Bayreuthis. Oma esimesel suvel kuueteistkümnest selles Wagneri kuulsas pühamus laulis ta Wolfgang Wagneri lavastuses Elsat ja oli pärast etendust mõneti isegi pettunud. Bayreuth oli tundunud Nilssonile müütilise paigana, kus ka lauljad on ebamaised, otsekui jumalad. Tema ootusärevus ja närv oli meeletu, kuid etenduse käigus Nilsson nägi, et isegi Bayreuthis esinevatel lauljatel on oma vead ja puudujäägid, täpselt nagu temal. Nad on kõigest inimesed. Ja see avastus mõjus talle imeliselt rahustavalt.
Järgnevad Londoni Covent Garden, Milano La Scala, Buenos Airese Teatro Colón … Alistamata oli veel vaid Metropolitan Opera. New Yorgi ooperimeka lavalaudadele astus Nilsson 1959. aastal Isoldena, Tristani rollis Ramón Vinay ja dirigendipuldis Karl Böhm, kellest kujunes soprani üks armastatumaid partnereid. Ja kuigi METi legendaarne direktor Rudolf Bing eelistas Wagnerile selgelt itaalia ooperit, oli tal suurepärane (äri)vaist ning ta eksis lauljate valikul haruharva – juba “Tristani ja Isolde” I vaatus viis majalt katuse. Etendus oli meeletu triumf, mida järgmisel hommikul kajastasid oma esikaanel nii Herald Tribune kui New York Times. METist sai Viini riigiooperi kõrval teine oopermaja, kus Nilsson oma karjääri jooksul kõige sagedamini laulis – 223 korda 16 erinevas rollis, osaledes kahel korral ka “Nibelungide sõrmuse” tetraloogias, hooaegadel 1961/62 ja 1974/75.
Birgit Nilsson jättis XX sajandi vokaalkunsti niivõrd sügava jälje, et rollid, mida ta laulis, said tuntuks “Nilssoni repertuaarina”. R. Straussi kangelannad Elektra ja Salome, Puccini Turandot, Verdi leedi Macbeth ja Aida, Beethoveni Fidelio, kuid tema karjääri ankruks oli Wagner. Kui Nilssonilt küsiti, milline on tema lemmikroll, vastas ta, et Isolde tegi ta kuulsaks, kuid Turandot rikkaks. Ja tõepoolest, Birgit Nilssonist kujunes üks kõige paremini tasustatud artiste kogu ooperimaailmas. Ta oli tuntud kui terane ärinaine, kes pidas kõik oma karjääri puudutavad läbirääkimised ise. Olles oma väärtuses kindel, ei taganenud ta vajadusel sammugi. Samas ei diivatsenud ta kunagi. Kuulsa metsosoprani Christa Ludwigi sõnul oli ta selleks liiga normaalne, öeldes, et Birgit tuli, pani kostüümi selga ja laulis. Ta oli alati vormis ja temaga ei kaasnenud mingeid skandaale.
Kes suudab kauem
Milline oli aga see hääl, mis nii paljusid inimesi sõna otseses mõttes jalust rabas? Vapustavalt jõuline, rikkalik, otsekui loodusstiihia, mis ei allunud tavapärastele seadustele. Äärmiselt vastupidav, särava ülemise registriga, lõigates tihedast orkestrifaktuurist läbi otsekui nuga võist. Nagu välgutabamus, kaotamata samal ajal oma täidlast, ümarat tooni. Otsekui kombinatsioon tulest ja jääst, imeline kergus ühenduses meeletu jõuga. Tema vokaaltehnika oli unikaalne, ta suutis kõrgeid noote hoida ebainimlikult kaua. Samas oli Nilssoni hääle põhjamaiselt kirgas tämber põhjuseks, miks itaalia ooper, kui “Turandot” välja arvata, ei kujunenud kunagi tema põhitrumbiks.
Üks METi koorilaulja on meenutanud, kuidas ta Detroidis toimunud külalisetenduse ajal oli sunnitud “Turandoti” II vaatuse mõistatuse stseeni kulminatsioonis seisma trepiastmel kahe gigandi, Birgit Nilssoni ja Franco Corelli vahel: “Nilsson pasundas minust kümne meetri kaugusel otsekui trompet mu paremasse kõrva ja Corelli hääl tulvas lööklainena mu vasakusse kõrva. Polnud mingit tarvidust osta pileteid selle kahe legendi etendusele, sa võisid neid kuulda ka ooperimajaesiselt parkimisplatsilt …”. Vaese koorilaulja kuulmine ei taastunud enne järgmist õhtut. Tõsi on, et nii Nilssoni kui Corelli hääles oli meeletus koguses squillo’t. Mõiste, mida on eesti keelde tõlkida üsna keeruline, kuid mis üldjoontes tähendab resonantsi, laulja formanti või tuuma. Squillo võimaldab häälel, mis oma olemuselt on lüüriline instrument, kõlada üle tiheda orkestratsiooni. Muutmata tämbrit, annab ta häälele erilise jõu ja sära igas dünaamikas, olenemata hääleliigist. Nii hiline Verdi, Puccini kui Strauss, Wagner, verism – ilma selle erilise fookuseta pole lauljal lootustki läbida tohutut helidemassi ja jõuda kuulajateni.
Nilsson otsis kaua enda kõrvale lauljat, kes suutnuks talle pakkuda võrdväärset partnerlust nii hääleliselt kui lavaliselt. Wolfgang Windgassenist kujunes soprani pikaajaline kaaslane Wagneri ooperites. Itaalia repertuaaris oli selleks Franco Corelli, sageli oli nende koosviibimine laval otsekui titaanide heitlus. Corelli kaebles kord, et Nilsson laulab nii kõvasti, et tal hakkab hirm. Samas hoidis Corelli vahel oma kätt õrnalt partneri kõrva peal, et teda kõrgete nootide ajal mitte kurdistada. Nende omavaheline mõõduvõtmine Puccini ooperis “Turandot” on muutunud aga legendiks. Teise vaatuse mõistatuse stseenis kerkib kõrge tessituuriga nõudlik partii iga fraasiga tooni võrra ülespoole, kuni jõuab kulminatsioonini ülemisel do-noodil. Kumb suudab kauem ülikõrget nooti hoida – see küsimus painas alati kuulajate meeli. Kord, kui Nilsson pidas ülemist do-d Corellist kauem, oli tundliku hingega tenor sellest niivõrd häiritud, et ähvardas järgmist vaatust enam mitte laulda. Et etendust päästa, andis Metropolitan Opera direktor Rudolf Bing talle nõu järgmise vaatuse suudlusstseenis Nilssonit hoopis kaelast hammustada. Corelli oli ideest nii võlutud, et rääkis seda ka Nilssonile, mille peale sopran saatis hiljem Bingile telegrammi, et ta ei tee ei järgmist ega ülejärgmist etendust, kuna ta kaela peal on sügavad haavad ... Kui Rudolf Bingi käest küsiti, kas Nilssoniga on raske asju ajada, vastas viimane, et sugugi mitte – tuleb lihtsalt piisavalt raha sisse panna ja imeline hääl tuleb välja … Bing oskas hinnata vaimukust ja huumorisoont, olles Nilssonile suurepärane verbaalne sparringupartner, kellega pidevalt keelt teritada.
Lava ja lindi erinevused
Vaatamata ülemaailmsele tuntusele ja publiku jäägitule armastusele närveeris Nilsson enne iga etteastet. Ühes Rootsi televisioonile antud intervjuus ütles Nilsson, et alati enne esietendust lootis ta, et juhtub mõni pisitilluke õnnetus. Mitte midagi suurt ega ohtlikku, aga selline väike äpardus, mis ei võimaldaks lavale minna. Samuti ei teinud ta saladust oma vokaalsetest puudustest ja vajakajäämistest, öeldes, et tema hääl ei sobi hästi itaalia ooperite esitamiseks, kus on vaja pehmemat tekstuuri ja soojemat kõla. Vaatamata sellele laulis ta nii Toscat, Aidat kui donna Annat, sest see oli tema sõnul ainus viis ellu jääda. Liiga palju Wagnerit lauldes kaotas ta hääl sära, muutudes tumedaks ja raskeks.
1958. aastal alustas Decca Records mastaapset ettevõtmist, et salvestada Georg Solti juhatusel Wagneri “Nibelungide sõrmuse” tetraloogia, kogu projekt kestis kokku seitse aastat. Birgit Nilsson aga ei jäänud oma salvestustega üldjuhul rahule. Plahvatuslikud ülemised noodid, mis oli tema suurim relv laval, ei jäädvustunud stuudios kunagi nii, nagu nad kõlasid teatrisaali loomulikus akustikas: “See tegi mind alati veidi kurvaks, kui kuulsin iseenda häält salvestistelt. Paljud inimesed ütlesid, et kõlan laval palju paremini kui plaadil. See ei meelita mind kuidagi, sest mis jääb minu pärandiks siis, kui mind enam pole …”.
Ilmselt peitus probleem Nilssoni hääle eripäras ja selle suuruses, samuti salvestustehnikas ja -meetodis, mille tulemusena mõjus hääl pisut külmana. Kui võrrelda stuudiosalvestisi mõningate etenduste live-salvestustega, kus mikrofonid olid paigutatud ruumi eri kohtadesse, sh saali tagaotsa, on siiski võimalik tabada seda erilist fluidumit, millest kuulajad nii palju rääkisid – hääl oli ülemheliderikas, tumedama tämbriga, ääretult võimas ja haaras su sõna otseses mõttes endasse. On üldtuntud fakt, et väikesed hääled salvestuvad paremini, kuna suure hääle võimalusi ning tõelist sära ei suuda mikrofonid kinni püüda, “nülgides” sellelt mitu kihti maha. Nilssoni ime sündis laval, mitte stuudios. Viis, kuidas tema hääl heljus vähimagi pingutuseta üle suure sümfooniaorkestri – seda ei suutnud mikrofonid paraku edasi anda.
Sarnaselt Norra legendaarse Wagneri-soprani Kirsten Flagstadiga, oli ka Birgit Nilssonil märkimisväärselt pikk lauljakarjäär, ta püsis kõrgvormis üle neljakümne aasta – kui esinemishirm on suurem laulmisrõõmust, siis on aeg lõpetada, on ta öelnud. Tema viimane etendus toimus 1982. aastal Frankfurdis, kus ta astus üles Elektrana. Mitte mingit teadaannet ega pidulikku hüvastijätutseremooniat sellele ei eelnenud.
Pärast lavaelu
Vaatamata oma pikaajalisele vokaalsele kõrgvormile pidi Nilsson karjääri jooksul toime tulema nii mõnegi tõsise tervisemurega, sealhulgas tuberkuloosi ja vähiga. Teinud ooperilavaga lõpparve, jätkas ta soolokontsertide, aga samuti meistriklasside andmist. 87-aastasena lahkus sajandi üks suurimaid lauljaid oma Bjärlövi külakeses asuvas kodus igavikuteele.
Vaadates oma elule tagasi, on Nilsson öelnud, et ta poleks eales arvanud, et jõuab nii kaugele, kuid kui oled eesmärgikindel ja otsustav, siis suudad liigutada kaljusid: “Olen alati püüdnud meeles pidada, mida mu ema mulle ütles: püsi kahe jalaga maas! Kui kukud, siis ei saa sa nii kõvasti haiget.”.
Veel eluajal asutas legendaarne sopran omanimelise fondi, et tunnustada väljapaistvaid muusikuid – lauljad, dirigente, lavastajaid. Olles mures esituskunstide kõrge taseme jätkusuutlikkuse pärast, tundis ta kohustust anda omapoolne panus, et väärtustada interpreeti ja tema pingutust heliloojate pärandi elushoidmisel. Esimese auhinnasaaja valis Nilsson isiklikult välja, otsuse tegi fond teatavaks 2008. aasta detsembris, kolm aastat pärast Nilssoni surma. Au langes osaks hispaania tenorile Plácido Domingole, keda Nilsson väga kõrgelt hindas nii musikaalsuse kui professionaalsuse tõttu, öeldes, et kõik, mida ta ette võtab, on erakordne. Vaatamata vanusevahele sidus neid eriliselt soe ja pikaajaline sõprus. Kui Nilssoni käest kord küsiti, kuidas ta suudab laulda, kui partner on ebameeldiv, vastas ta, et ta suleb lihtsalt silmad ja kujutab ette, et laulab Plácido Domingoga. 1969. aastal, kui Domingo debüteeris noore tenorina Itaalias, oli just Birgit Nilsson tema partneriks Verona di Arenal toimunud ooperietenduses “Turandot”. Soprani sõnul kestis III vaatuse suudlus nii kaua, et läbematu itaalia publiku seast kostis juba hõikeid: “Basta, basta!” (aitab küll – it k) … Nilsson oli ka ainuke, kes toetas Domingot, kui vaatamata kõikide hoiatustele võttis tenor 34-aastaselt ette Otello rolli Verdi samanimelisest ooperist. Domingo omakorda on öelnud, et ta pole oma pika ja mitmekesise karjääri jooksul kohanud ühtegi teist sellist lauljat nagu seda oli Birgit Nilsson. Mitte keegi lihtsalt ei küündinud temani.
Usutavasti oleks Birgit Nilsson rõõmustanud, et auhinnaraha summas 1 miljon USA dollarit (mis teeb sellest ühtlasi klassikalise muusika suurima autasu) annetas Domingo oma noorte ooperilauljate konkursile Operalia. Samuti viidi konkursi reglementi sisse muudatus ja alates 2010. aastast annab Operalia välja Birgit Nilssoni nimelist auhinda konkursi parimale Straussi või Wagneri interpreedile. 2015. aastal pälvis nii Operalia üldvõidu, publikupreemia kui Birgit Nilssoni nimelise auhinna Norra lauljanna Lise Davidsen, olles pärast Flagstadi ja Nilssonit üle pikkade aastakümnete esimene Skandinaavia sopran, kellega salvestushiid Decca Records plaadistuslepingu sõlmis.
Suurte kunstnike fluidumit jääb alatiseks katma saladuseloor ja sõnadega seda lahti seletada on võimatu, kuid Nilssoni häält peetakse õigustatult omamoodi fenomeniks. Los Angeles Timesi kauaaegne muusikakriitik Mark Swed on öelnud, et selle kõla, suurus ja amplituud olid lihtsalt niivõrd haruldased: “Tänapäeval on sellist häält pea võimatu leida, isegi Wagnerile spetsialiseerunud lauljatel pole Nilssonile omast hääle projitseerimisvõimet. Pole tema lavalist olekut ega rikkalikku, mitmekülgset isiksust. Mitte keegi ei läinud vaatama Isoldet, Brünnhildet, Elektrat või Salomed; kõik tahtsid teda lihtsalt kuulata. Kui ta laulis, siis mitte miski muu siin maailmas ei omanud tähtsust.”