XVI Tallinna kammermuusika festival “Põhjala perspektiivid” 22.–29. augustini, korraldaja PLMF, kunstiline juht Maano Männi
On selge, et jätkuv eri(line) olukord on tervitatav aeg nende jaoks, kes eelistavad suurele ja pompoossele väikest ja väärtuslikku, ning ühtaegu annab see uus aeg võimaluse esile kerkida ja üllatada neile, kes tihti on teenimatult suurte varju jäänud. Nii ka Tallinna kammermuusika festival, mis väsimatu Pille Lille eestvõttel jäi püsima ka kriisiajal, nagu Haapsalu, Pärnu ja Tartu festivalidki. Tänu nende ettevõtmiste eestvedajatele, kelle eestlaslikku jonnakust ja pealehakkamist ei väära ka üleilmsed kataklüsmid, on tänavusuvine muusikaelu olnud rikkalik, mitmekesine ja võimaldanud süveneda ning puudunud pole ka üllatuslikud maailmanimed. Suisa uskumatu kingituse tõi maailmanimega dramaatiline sopran Camilla Nylund, kelle Straussi-tõlgendus paotas tänulikule publikule taas korraks maailmatasemel interpretatsiooni uksed.
Festivali uus kunstiline juht, pikalt Soomes elanud ja töötanud Maano Männi tõi festivalile nii vormilise kui sisulise poole pealt värske lähenemise, koondades kontserdid ühise nimetaja alla, milleks seekord oli “Põhjala perspektiivid”. Ühtlasi kehtestas ta üritusele turvalise põhjamaise heaoluriigi traditsioone – olgu selleks aselinnapea nimetamine festivali patrooniks või festivalil resideeriv helilooja Tõnis Kaumanni kehastuses –, mis toetasid ürituse tervikpilti, kuhu oli sobitatud põhjamaise sootsiumiga kaugemalt või lähemalt kokku puutuvaid autoreid ja teoseid. Iga kontserdi läbimõeldud kava kandis omakorda iseloomulikku pealkirja ning see suunav selgus oli tore ja kuulajasõbralik.
Kuid mind jäi selle selgelt sissestatud teema puhul vaevama ammune küsimus, kas pole ihaldatud Põhjala perspektiiv siinsele sootsiumile pigem kaugenevaks horisondiks? Ehk kas ikka kuulume Skandinaaviasse või jääb tüüne põhjamaise pealispinna alla alatiseks kobrutama rahutu Balti vaim, mida kuulsin kas või Kaumanni mängulisusest, irooniast ja stiilisulamitest küllastatud helikeelest? Samamoodi mõtisklesin vanades ja väärikates kontserdipaikades, et kas me ikka adume, väärtustame ja mäletame, kes neis hoonetes kunagi tegutsesid, suhtume piisava hoolsusega meile ajaloo poolt kätte mängitud vanasse balti(saksa) pärandisse? Kui Rootsi-Mihkli ja Jaani kirikus on tunda peremehe hoolitsevat kätt ning Katariina kiriku varemetele on antud uus elu, siis Mustpeade maja on endiselt kui tuhmunud kalliskivi.
Festivali avas Tõnis Kaumanni teos “Ja kõrv ei puhka” viiulile ja kontrabassile (Maano Männi, Pontus Grans), mille kerglaselt muretud džässilikud üleminekud ning ähvardavalt kasvavate ja kahanevate neoklassiklassikaliste kõlade kokku- ja haralijooksud nõuavad solistidelt maletajatele omast löögivalmidust ja sisemist erksust, millest esinejatel puudust ei tulnud. Järgnes tuntud põhjamaine romantismipärl, Griegi tšellosonaat a-moll (Valle-Rasmus Roots ja Sten Lassmann), mille esimese osa teemadeskaala ulatub kirglikest ja tormilistest laiade ja lüürilisteni, teine on kui avara joonega kahekõne ning kolmanda osa rulluv põhiteema nõuab mängijatelt veatut ühistööd. Valle-Rasmus Roots suutis enamasti tšellopartii romantilised puhangud kenasti tasakaalustada Lassmanni artikuleeritud mänguga, pealegi on teatud ülevoolavus romantilise helikeele vaikimisi eelduseks, mida oleks patt pahaks panna. Kui sonaadi teist osa valitses Lassmanni mõtestatud mäng, siis viimane osa oli duo meisterlik, täpseim ja võrdväärseim dialoog, kuid ikka ja alati lopsakalt romantilises võtmes, millest kuulajatel ilmselt kunagi küllalt ei saa, kui otsustada publiku ülisooja vastuvõtu järgi. Ei saa öelda, et siinkandis ülearu hästi tuntaks Rootsi ühe juhtivaima romantilise helilooja Franz Berwaldi loomingut, nüüd aga kõlas tema väljapaistev “Grand septett”, mis oli minu arvates kogu festivali parim ansambliettekanne. Eriti tahan esile tõsta puupuhkpillide võrratult laulvat, tuumakat ja ühtlast tooni, ning eraldi metsasarvemängija Kreete Perandit, kellel õnnestusid III osa Allegro con Spirito nõudlikud etteasted suisa perfektselt. Berwaldi septett ei kuulu ehk samasse klassi Schuberti või Beethoveniga, kuid selles on ansamblipillidele rohkelt soolosid ja rõõmsameelne, kohati lausa kelmikas koloriit.
Kontsert “Saagad” oli taas suurepärane kava tippinterpreetidelt, taaselustades müüte Antiik-Kreekast ja Põhjalast. Kontrastsed kõlamaalingud Mirjam Tallylt (“Soe elu jäämäe jalamil“ klarnetile ja klaverile Toomas Vavilovi ja Irina Zahharenkova ettekandes) ning Soome postromantiliselt modernistilt Lars Carlssonilt (sonata da camera kontrabassile ja klaverile Pontus Granzi soleerides) olid otsekui ettevalmistuseks erakordselt virtuoossetele Karol Szymanowski “Müütidele“ op. 30 Anna-Liisa Bezrodny ja Irina Zahharenkova esituses. Postromantilise ja impressionistliku helikeele rafineeritud varjundid ja tehniliselt kaelamurdvad kulminatsioonid lausa kuhjusid näiliselt mängleva kergusega, see erakordne ettekanne jäigi kontserdi eredaimaks kogemuseks. Lõppteosena kõlanud Sibeliuse sümfoonilise poeemi “Saaga“ põhjamaiselt karge ürgjõud ei läinud kaduma ka väiksemas koosseisus kolmele puhkpillile ja keelpillikvartetile.
Hoopis teise meeleolu lõid “Hirmulood“ Katariina kirikus, mis tõi kohale rohkesti noort publikut. Kava moodustasid eksperimentaalsed ja mängulised teosed, mille ettekandel oli kaasatud nii videoinstallatsioon kui koreograafilised lahendused. Valdavalt oli tegu film noir’-tüüpi etteastetega, kus õudus jäi sama kaugeks nagu ekraan vaatajatest. Ka mähkis vana kiriku soe ja emalik hämarus juba sisenedes endasse, hajutas viimsegi hirmuraasu ning andis kosutava võimaluse nautida võimsa energiaväljaga hoone sisemust ja laval toimuvat. Kraapiva ja kõhedusttekitava György Ligeti “Continuumi“ klavessiinile (Irina Zahharenkova) vahetas välja sama helilooja sonaat soolotšellole (Marcel Johannes Kits). Perfektne teos selle instrumendi võimaluste avamiseks, mis hoiab oma kütkes, laskmata hetkekski tähelepanul hajuda. Esimese osa laulvate glissando’de ja pizzicato’de vaheldumisest sünnib rahvalik meloodia, teine osa on sädemeid pilduv võiduajamine. Või hoopis tagaajamine? Mängulisust süvendasid Tõnis Kaumanni süit “Sherlock”, unenäolise koreograafiaga rikastatud John Cage’i süit (koreograafia Britt Kõrsmaa) ning “Psycho”-soundtrack keelpillikvartetilt koos videoinstallatsiooniga kroonis äraspidist kogemust, et prepareeritud hirmu saab hirmuvabalt vaadelda ja nautidagi.
Kontsertidel “Pühendus“ ning “Marianne Leiburi trio ja sõbrad“ Rootsi-Mihkli kirikus astusid üles noored interpreedid. See ongi läbivalt olnud Pille Lille üks tänuväärseid missioone – tõsta rambivalgusse noored muusikud –, ning sellistel juhtudel ei olegi esimeseks ootuseks ettekande perfektsus, sest tehnilisi vääratusi korvab nooruslik sära, vahetus ja siirus. Marianne Leibur on juba mitmekordselt pärjatud noor džässlauljatar, tema puhul võlub oskus sulatada oma hääl instrumendilaadselt džässtrio ja kammerkoosseisu faktuuri, andes võimaluse esile kerkida ansamblikaaslastel Joel Remmelil ja Janno Trumpil. Siiski liikus eestikeelse originaalloomingu tundlik ja liigutav lähedus ingliskeelse repertuaari ilmudes mitme skaalapunkti võrra kahvatuma suunas. “Pühendus“ oli kummardus Saksa romantismile ning siin tahaks eraldi esile tõsta noore tenori Heldur Harry Põlda Schumanni-tõlgendusi.
Festivali galakontsert Jaani kirikus oli täis pidulikke hetki – noore muusiku preemia üleandmine kontratenor Martin Karule, tellimusteosena valminud Tõnis Kaumanni fagotikontserti maailmaesiettekanne Peeter Sarapuu soleerimisel ning Richard Straussi “Vier Letzte Lieder“ Camille Nylundi ja festivali kammerorkestri ettekandes. Fagott soolopillina on leidnud oma koha Eesti heliloojate loomingus ning Kaumanni kontsert sobitub nende hulka leidliku ja mitmekesise faabulaga teosena, mida iseloomustab kontrastiküllus, löökpillipartiide rohkus ja keerukus, aga ka eriliselt ärev ja pahaendeline foon, mida maskeerib fagotipartii sunnitud ja groteski suubuv lõbusus. Straussi sümfoonilised laulud Camilla Nylundi silmapaistvas esituses oli festivali oodatud kõrgpunkt, vägev vokaalne sooritus, mida ei varjutanud vähimalgi määral kammerorkestri teatav rabedus, ilmselt ebatavalisest seadest tingituna. See kammermuusika tõeline triumf oli ühtlasi inspireeriv tõdemus, et muusikal on ebatavaline jõud tõsta kõrgemale mistahes kriisidest ja kataklüsmidest.
Paraku ei õnnestunud kuulata festivali viimast, Beethovenile pühendatud kontserti, kuid siiski nendin kokkuvõtlikult rõõmuga, et üritus tõusis tänavu uuele tasemele, laiendades kammermuusika piire orkestraalsuse, džässilikkuse ja eksperimentaalsuse suunas ning andes taas võimaluse ennast näidata Eesti muusikute noorel põlvkonnal. Mõtestatult koostatud ja teravmeelsed kavad meelitasid saalidesse kõrvuti aja jooksul välja kujunenud klassikapublikuga noori huvilisi, mis on ettevõtmise elujõulisust silmas pidades kahtlemata hädavajalik.