6. veebruaril andis Türi kultuurikeskuse kammersaalis kontserdi tuliuus muusikakollektiiv, orkester ME103, kellele see kontserdituur oligi tegevuse avalöök. Nimeks võetud ME103 on analoog kontserdisarjale “Muusika Eestimaale”, number 103 tähistamas vabariigi vanust.
Kõigile teadaolevatel põhjustel esineb Irina Zahharenkova praegusel heitlikul ajal just meie regioonis, mis igati rõõmustab eesti publikut. Siin ja mujalgi maailmas teatakse ja tuntakse teda kui äärmiselt mitmekülgset interpreeti, pakkumas põnevaid programme ja hingestatud esitusi. Kontserdi avalooks kõlas Johann Sebastian klahvpilli- ehk klaverikontsert D-duur BWV 1054, mis on Bachi E-duur viiulikontserdi BWV 1042 transkriptsioon. Helistike afektid olid teatavasti XVIII sajandi muusikas olulisel kohal. Eestis eelmise aasta lõpus esinenud jaapani tšellist Mime Brinkmann iseloomustab D-duuri sõnadega “taevane ja ingellik”. Ja tõesti, midagi üleloomulikku õhkus ka Eesti kammermuusikute interpretatsioonist. Aeglase osa kujundas solist kauniks kantileenseks pihtimuseks. Zahharenkova mäng on alati väga isiklikku laadi, lisaks iseloomustavad seda üleloomulik virtuoosne kergus, humoorikad omapoolsed kaunistused, improvisatsioonilised osadele üleminekud ja nutikad tempovabadused. Muusikaline teineteisemõistmine solisti ja orkestri vahel oli hämmastav.
Zahharenkova valdab suurepäraselt ka klavessiini, kuid eks see ole ju iga loojanatuuri õigus valida pill ehk meedium vastavalt oma hetkel aktuaalsele muusikalisele tunnetusele. Klaveri taga sai solist demonstreerida väga suurt dünaamika gradatsiooni ja kontrastseid “kannapöördeid”, mis andis kõigile kolmele instrumentaalkontserdile enneolematu hoo ja mängulisuse. Võiks ju polemiseerida, kas klaveri kasutus on tänapäeva HIP ajastut arvestades põhjendatud … Nikolaus Harnoncourt arvab nii: “Absoluutselt autentset, ajalooliselt õiget esitust pole olemas ja kui keegi väidab vastupidist, siis on tegemist kas illusiooni või šarlataansusega”. 15. mail 1836. aastal kirjutas väljaandes The Atlas üks saksa muusikakriitik Ignaz Moschelese soleerimise kohta Bachi kontserdis d-moll BWV 1052 nõnda: “Härra Moscheles mängis seda teost ülima respektiga helilooja suhtes, ilmutades head maitset ning lisades esimese ja viimase osa lõppu kadentsid kohapeal, st ex tempore improviseerides”. Ka Moscheles mängis sel kontserdil klaverit, teadagi kompromiss – aga see ei tähenda, et ta esitus polnud ajalooliselt informeeritud. Aasta hiljem esitanud ta sama teost klavessiiniga.
Järgmisena kõlas “Brandenburgi kontsert” nr 5 D-duur, BWV 1050. Tsükkel “Six concerts avec plusieurs instruments” on loodud 1721. aastal ning pühendatud markkrahv Christian Ludwig von Brandenburgile. Viies kontsert oli arvatavasti valminud juba aastaid varem ning see on esimene niivõrd ulatusliku klahvpillisoologa kontsert muusikaloos. “Brandenburgi kontsertideks” ristis need oma 1873. aastal valminud Bachi monograafias Philipp Spitta. Selle esituses võlus lisaks pianisti osale veel viiuldaja Marie-Helen Aavakivi ja flötist Liina Fidelmani hõrk koosmusitseerimine.
Kontserdi lõpus kõlas Bachi klahvpillikontsert d-moll BWV 1052. Saksa XVIII sajandi heliloojad-teoreetikud Mattheson ja Schubart kirjeldavad helistikku d-moll sõnadega “tume, mõnevõrra depressiivne”. Lisalooks esitati taas D-duuris helindit, nimelt Bachi kuulsat “Aariat” orkestrisüidist BWV 1068. Siin oli vaieldamatult juhtiv roll orkestrantidel. Bach tavatses oma teoste käsikirju varustada sügava motoga. Initsiaalid “J.J.” (Jesu Juva) ja “S.D.Gl.” (Soli Deo Gloria) on neist sagedasemad. Soovigem uuele orkestrile pärituult ja edukate kontsertide lennukat järge.
Agentuuride Lossimuusika ja Uus Kontsert “Bach in D”: kammerorkester ME103 (kontsertmeister Linda-Anette Verte), solist pianist Irina Zahharenkova, kaastegevad flötist Liina Fidelman ja viiuldaja Marie-Helen Aavakivi. Kontserdid Viljandi pärimusmuusika aidas, Türi kultuurikeskuses, Jõgeva kultuurikeskuses ja Tallinnas Kadrioru lossis.