Jaak Sooäärel on klassikalise muusika esitamises džässivõtmes juba pikk kogemus. Meenutame siin kasvõi projekti “Bach” koos Ivo Sillamaaga, plaati “Tormisele” koos Tormis Quartetiga (Kadri Voorand – Liisi Koikson – Jaak Sooäär – Paul Daniel), “Ma lillesideme võtaks” ansambli Juhan koosseisus ning plaati “Tchaikovsky”, kus kõlavad džässivõtmes Tšaikovski kõige tuntumad palad, esitajateks Sooääre kõrval Aleksei Kruglov, Mihkel Mälgand ja Tanel Ruben.
“Goldbergi variatsioone” mängib Sooäär koos Andres Mustoneni, Taavo Remmeli ja Tanel Rubeniga. On mõistetav, et siia on kaasa haaratud Andres Mustonen, üks meie kõige eksperimendijulgemaid muusikud. Sama koosseis esitas oma nägemust “Goldbergi variatsioonidest” juba 2016. aastal, nüüd avanes võimalus see ka plaadile salvestada.
Minul oma klassikalise pianisti taustaga kulus harjumist seda “Goldbergi variatsioonide” versiooni kuulates. Mäletan aega, kui kuulasin seda arvukaid kordi oma lemmikpianisti Glenn Gouldi esituses. Aga barokil ja džässil on puutepunktid olemas. Baroki justkui lõputus (perpetuum mobile) liikumisenergias on sarnasus džässi rütmienergiaga. Ka olen nõus Andres Mustoneni mõttega, mis ta ütles Kuku raadios plaadist kõneldes: “Siin loome uut maailma, mitte ei korda seda, mis on tehtud. Näeme selles teoses teisi olekuid. See tõestab veelkord, mida geniaalset on meie ajalugu, meie tsivilisatsioon meile pärandanud.”
Ka kollektiivi Sooäär – Mustonen – Remmel – Ruben leidlikkus teost esitades on väga suur. On põnev, kui Sooäär ja Remmel kalduvad vahepeal Bachi konkreetse meloodia teelt täis-džässilikku improvisatsiooni, Mustonen leiab oma viiulisoolode jaoks üha uusi lähenemisviise ning soolosid saab ka Tanel Ruben löökpillidel. Sooäär ütleb selle kohta: “Mängime selle, mis Bachil kirjas on ja arendame sellest oma improvisatsioonid. See on mitmeastmeline protsess, mis lähtub peaimpulsist – variatsioonide teemast.”
Muidugi võib puhta klassika esitamine nii teistlaadi lähenemisega kutsuda esile ka mõistmatust. Sooäär ütleb, et nende eesmärk pole provotseerida, vaid vastupidi – võtta see väärtuslik muusika ja esitada seda omas laadis oma parimate oskustega nii hästi kui võimalik.