Nüüd juba kolmandat korda, hoopis erisugustes tingimustes ja eelmisest kahest vanamuusikapeost askeetlikuma kavaga, kuid siiski rahvusvaheline ja igas mõttes eriline festival ulatus pealinnast kaugemalegi ning esmakordselt benedictus.tv vahendusel ka väljapoole Eestit. Kuigi tagasihoidlikum kohalviibiva publiku poolest, ei jäädud tasemelt mingilgi määral alla eelmistele põnevatele festivalidele.
Esmalt juurdlesin veidi, kas ja kuidas omaks võtta mõtet muusikapeo teostatavusest epideemia tingimustes ning jõudsin rahustava tõdemuseni: noblesse oblige – seisus kohustab. Niipalju kui ajaloost teame, on hansalinn Revali muusikaelu alati olnud rahvusvaheline ja elav, loetagu kas või Heidi Heinmaa põnevat uurimust muusikaelust Tallinnas XVIII sajandil. Ja seda hoolimata perifeersest asukohast, suhtelisest väiksusest ja järjestikustest süngetest aegadest, mida kiputakse unustama. Enne Tallinnaks saamist (1919) elati Revalis üle arvukalt epideemiaid ja näljahädasid, neist viimane ja kahtlemata suurimaid oli 1710. aastal, mil katk kahandas linlaste arvu 115 päevaga u 11 tuhandelt 1730 elanikuni. Need on kiretud arvud ja sama kiretult nendin ka tõika, et taudile panid tollal piiri Peeter I määratud erakordselt karmid epideemiatõrje abinõud. Seega, austades korraldajate täiel määral kantud ajaloolist vastutust, kuulasin kohapeal ära enamiku Tallinnas toimunud kontsertidest, kuid tundsin ka rõõmu asjaolust, et ometi kord saab tänu benedict.tv-le neist erilistest muusikasündmustest osa suurem publik.
Festivali avanud “Noortegala” häälestas helgele ja positiivsele meeleolule ning oma sooritustelt olid noored esinejad vägagi arvestataval tasemel, nii et oleks üsna raske kedagi eraldi esile tõsta teistele liiga tegemata. Ka oli kava köitvalt üles ehitatud ja kuulda sai mitmeid põnevaid vähetuntud heliloojaid. Täiesti subjektiivse eelistusena toon siiski välja Hardy Hännikäineni (plokkflööt), kes tuli lavale mitmes koosseisus, ning eelkõige tema peast esitatud, meeldivalt puhta artikulatsiooniga Jacob van Eycki “Comagain’i”. Suurepärase terviku lõi Andrea Scalzo Frescobaldi “Toccata prima” esitusega, valides helilooja küllalt suuri vabadusi lubavale fragmentaarsele kompositsiooniprintsiibile konservatiivsema lähenemise. Säravat stylus fantasticust sai kuulda Pandolfi Mealli viiulisonaadis op. 4 nr 4 “La Biancuccia” Yestyn Griffithi (barokkviiul), Anu Luukela (barokktšello) ja Imbi Tarumi (klavessiin) esituses. Ekstsentriline ja retooriliselt vaba, kuid samavõrra veenev ettekanne. Kontserdi lõpetas lootustandev sopran Ieva Melane, kellel jäi Cavalli ja Händeli aariate esituses ehk kübeke puudu heas mõttes teatraalsusest, aga ollakse ju alles muusikutee alguses. Kokkuvõtteks võib öelda, et noored on kasvanud ja küpsenud koos festivaliga ja innustan kõiki edaspidi nende panusest osa saama, ehk festivali üht peakorraldajat Taavi-Mats Utti tsiteerides: uskuge, noorus ei ole mingi puue!
Vivaldi kammerkontserdid Lisa Kawasaki (barokkflööt), Meelis Orgse (barokkviiul), Johanna Randvere (barokktšello) ja Reinut Tepi (klavessiin) esituses meelitasid Kadrioru lossi barokse peasaali rahvast täis. Üks kuulaja pidi isegi püsti seisma! Kindlasti jäid rahule nii “Lossimuusika” sarja väisama harjunud laiem publik kui ka muusikagurmaanid, sest ühelt poolt kõlas vana hea Vivaldi oma tujukas fantaasiarikkuses, teisalt võis nautida solistide paindlikku ja ajastuteadlikku koosmängu, milles ei puudunud Vivaldile nii omane lõputu ja haarav liikumisenergia ega ka aeglaste osade selgelt välja joonistatud lüürilisus ja laulvus. Väga meeldiv koosseis, kellest eraldi tõstaks esile Johanna Randvere peenelt artikuleeritud tšellopartiisid.
“Tallinn feat. Revalil” ei puudu kunagi üllatused ja seekord pakkusid kõige kummalisema elamuse raekojas kõlanud Beethoveni sonaadid üliõrnal klavikordil Anna-Maria McElwaini ettekandes, mis kahtlemata oli tehniliselt laitmatu ja nauditav. Ning ääretult ökonoomne, ei midagi üleliigset. Kavaleht kinnitas, et klavikord oli tolleaegne tüüpiline instrument ja Beethoveni varasemat loomingut võidi sellel laialdaselt mängida. Siiski usun, et tänapäeval kuuleb Beethovenit klavikordil harva kui üldse, ja kogetu oli tõepoolest üllatav. Kõrv kohanes instrumentaalse sosinaga peagi ja nii võis täheldada, et imevaikne pill võimaldab ikkagi piisavalt laia dünaamilist skaalat ja vastandumiste dramaatikat, milleta Beethovenit ette ei kujutaks. Klavikord, millel McElwain mängis, oli ju võimas – viieoktaviline. Kuna sonaadid järgnesid esitaja palvel üksteisele attacca, kujunes kontserdist üks ühtlane tervikpilt ja peagi loobusin omaette arutelust, millised neist sonaatidest oli helilooja kirjutanud klavikordile, millised klaverile. Küll aga pani kuuldu kahtlemata sügavamalt mõtlema Beethoveni loomingu tohutu murrangulisuse üle omas ajas. Kindlasti on McElwain, kes aktiivse interpreedina tegeleb järjepidevalt ja süvitsi uurimustööga, klavikordirepertuaari avardamisel teinud ära hiiglasliku töö. Neid avastusi sooviks tema esituses veelgi kuulda.
Väga köitvaks kujunes viiuldaja Eva Saladini ja klavessinist Dirk Börneri esinemine Mustpeade maja valges saalis, kavas Antonio Pandofli Mealli, Antonio Bertaki, Marco Uccellini jt XVII sajandi keskpaiga heliloojate looming. Stylus fantasticus on just selline stiil, kus interpreedil on avarad võimalused improviseerida ja oma fantaasiat avada ning Eva Saladin kasutas seda võimalust nii loomulikult, et kui ei teadnuks, et tegu oli valdavalt vaba improviseerimisega, oleks võinud arvata, et mängitakse noodist. Kuigi improvisatoorsed mustrid, milles ei puudunud ka rahvamuusika hingus, muutusid kontserdi kulgedes tuttavlikumaks, oli hämmastav, kui etteaimamatult ja uudselt iga teose arendus siiski kõlas ja kui selgelt välja joonistuva terviku neist igaüks moodustas. Valdavalt ajastute piirimail sündinud viiulimuusika kavas sai siiski soleerida ka Dirk Börner, demonstreerides Frobergeri teostega (“Toccata” III G-duur ja “Capriccio” II g-moll) suurt meisterlikkust.
Suisa titaanliku soorituse osaliseks sai see publik, kes tuli kuulama Johann Sebastian Bachi kõik tšellosüite tippmängijast Mime Yamahiro Brinkmanni ettekandes. Poole aasta eest võis kuulda sama kava jaotatuna kahele õhtule ühe säravaima viola da gamba mängija Paolo Pandolfo esituses Haapsalu vanamuusikafestivalil, seega oli võimalus põnevaks võrdluseks ja peab tõdema, et erinevus oli suur. Barokktšello kõla on suursugune, kuiv ja kare, kohati karm, piltlikult öeldes on iga fraas puhas deklaratsioon ja kuulaja on kuni viimse taktini otsekui sõnaosava oraatori meelevallas. Viola da gamba paindlik väljenduslaad, kõlanüansid ja kõlaline lähedus lautoga on aga pigem kui muusikaks saanud poeesia. Brinkmann kandis oraatori rolli suurepäraselt kuni lõpuni välja, tema väljenduslaad oli läbivalt täpne, jõuline ja mõõdetult vaba. Eeldatavasti nautisid ettekannet kõige rohkem kuulajad, kes jälgisid otseülekannet, sest pikk ja pingestatud esitus mõjus ajapikku väsitavalt, kuigi kontserdi lõpus tõi pöörde helgemasse meeleollu viiekeelsel piccolo-tšellol esitatud D-duur süidi sillerdav kõla. Samas oli huvitav kavalehel välja pakutud idee kogeda ja kuulata süite järjest ühe tervikuna ja aimata selles inimese elukaart.
Festivali lõppkontsert “Tagasi tänapäeva” oli tulvil haruldast mängulusti, vitaalsust ja lausa peadpööritavaid temposid ning kogu selle värskendava muusikalise kombo eest kandis hoolt rahvusvaheline muusikute koosseis Pavel Serbini (tšello) juhatusel. Vahelduvalt viibisid laval veel Martyną Pastuszką (viiul), Dominika Malecka (viiul), Polina Gorchikova (flööt) ja Stephan Sieben (vioola). Kava koosnes XVIII sajandi II poolel Moskvas või Peterburis tegutsenud hinnatud heliloojate Sebastian George, Michael ja Johann Joseph Kerzelli ja Antoine Tiezi loomingust. Saatuse tahtel on need teosed alles hiljaaegu taasavastatud ja õigupoolest pole selles midagi imelikku, et sarnaselt muu kunstiga võivad unustusse vajuda ka helitööd. Aga nende avastamine võib olla pööraselt huvitav nii mängijaile kui publikule. Kuigi oma helikeelelt need suuri üllatusi ei pakkunud, on siiski tegu põnevate leidudega, mille seast minu isiklikuks lemmikuks kujunes Tiezi suurepäraselt läbikomponeeritud kvartett op. 1 nr 5 e-moll.
Üldjoontes oli tänavune festival oma olemuselt askeetlikum ja nõudis kohati ka kuulajalt rohkem, kuid on endiselt väga vajalik, et varajase muusika avastamisel süvitsi minna. Loodetavasti leiab Kultuuripartnerluse egiidi all tegutsev benedict.tv võimaluse “Tallinn feat. Revalil” kohal olla ka alanud aastal. Seniks kasutage suuremeelselt pakutud kontsertide järelvaatamise võimalust ja toetage võimalusel nende tänuväärset tööd, sest tegutsetakse ju valdavalt annetuste toel.