Arve Henriksen & Robert Jürjendal. “HAIHARA”.

Norra plaadifirma Smalltown Supersound Recordsi väljas antud album “HAIHARA” on erinevate kihtide sulam, justkui elavhõbe, mis on saavutanud oma vormi, kuid otsib siiski võimalusi liikumiseks, metamorfoosideks. Nimetatud kauamängivat ei saa iseloomustada kui kulgevate helimaastike kollaaži – “HAIHARA” heidab kuulaja iga uue looga eriskummalisse seisundisse, nihestab taju ja tunnetust. Haarab endasse ja ei lase nii kergelt lahti. See pole pelgalt ambient-album, mis voolab samas tonaalsuses. Erinevad pingeväljade muundumised muudavad plaadi dramaturgiliselt mitmeplaaniliseks.

Auhinnatud norra trompetisti Arve Henrikseni ning kitarristi ja helilooja Robert Jürjendali koostöö algas “HAIHARA” loomisega juba 2018. aastal, kui Jürjendal viibis Tampere linnavalitsuse kutsel loomeresidentuuris Soomes. Nädala jooksul toimunud salvestussessioonidel kogunes albumi vääriline materjal, millele Henriksen lisas järk-järgult trompetit, vokaali ja elektroonikat.

Plaat algab lummava “The Baltic Bolero” palaga, mis kõlab algul sentimentaalsema alatooniga, kuid jõuab lõpuks Henrikseni trompeti ja vokaali sisendusjõu kaudu lootusrikkasse ootusesse. Kardinaalselt teise alatooniga “Ancient Bells” ergastab Jürjendali mängitud gongide ja gamelani stiilis instrumentide äreva ning otsiva tekstuuriga. Mineviku vari on muutunud raskeks, sellest püütakse vabaneda. “Another Me” tegeleks nagu jungilikult varjuga, enese peegelpildiga. Kummastav ja kriipiv atmosfäär mõjub külmavärinaid tekitavalt. Uus helikangas avaldub “A Remarkable Flow’” pöörlemise tundes, konstantses liikumises, kus harmooniajoonised muudkui pürgivad kõrgemale ja kaugemale. “Rebirth” üllatab momentaanselt narratiivsema ülesehitusega, eelnevate lugude naelutav eklektika on asendunud selgusega. Henrikseni trompet kõlab kordustena taustal kui kaja eelnevast, millest tuleb lahti lasta. “Tounela” on justkui itk, vääramatult saatusega leppida püüdev, mis sillerdab taustal. Albumi viimane lugu “Reunion Hymn” on ootamatult helge, ilus ja lootusrikas. Pala lõpus valdab kerkimise tunne, millele sekundeerivad välisalvestusena kuuldavad linnud. Ring saab täis, aga usk ei kao.

Henrikseni ja Jürjendali looming on heliline tekstuur, mis mõjub korraga nii sametiselt, siidiselt kui karedalt. Kindel on see, et “HAIHARA” suudab pakkuda kuulajale elamuse.