Kultuuri- ja hariduskeskust hakati Viimsisse planeerima juba rohkem kui 15 aasta eest. Kiiresti kasvava elanikkonnaga vald kavandas ehitamist pikalt, arhitektuurikonkursini jõuti märksa hiljem. Pärast mitmeid muutusi plaanides ja otsustajates esitleti 2018. aasta oktoobris noorte talentide kooli võidutööd, autoriteks arhitektid Indrek Peil ja Siiri Vallner Kavakava OÜst, kelle portfooliosse kuuluvad ka näiteks Vabamu ja TÜ Narva kolledži hooned. Žürii tõstis võidutöös esile head siseruumide lahendust, mis seob need üheks tervikuks, suurepärast asukohatunnetust, piisavalt kompaktset mahtu ning palju häid ideid, millega on võimalik edasi töötada.
Valminud on innovatiivne ja multifunktsionaalne kultuurirajatis, mis toob ühe katuse alla mitu tipptehnoloogiaga varustatud saali ja kolm huvikooli. Vald on keskuse ehitusse panustanud koguni 16,5 mln euroga, mis teeb u 700 eurot iga valla elaniku kohta, kuid pärast hoonega tutvumist olen veendunud, et iga euro on läinud õigesse kohta.
Lepin kokku kohtumise Viimsi Artiumi juhi Kristiina Reidolviga, kes hoolimata tihedast päevakavast on lahkelt nõus keskust lähemalt tutvustama. Toob ju avaürituste tihe programm majja mitme nädala jooksul lausa iga päev väga erinevate vajadustega esinejaid: juba on toimunud nüüdisteatri ja -tantsuetendused, huvikoolide teabepäev ja isegi nüüdistsirkuse-etendus. Pealinna poolt keskusele lähenedes tunnen kergendust, et hoone ei olegi järjekordne must kast, vaid paitab silma põhjamaiselt minimalistliku puidu ja klaasi sümbioosiga. Imetlen, kuivõrd hästi see sulandub klindiastangu maastikku ning fuajeesse astudes süveneb loodusesse sobituv mulje veelgi, seda tänu ida-läänesuunalistele maani akendele. Etteruttavalt öeldes – aknaid leidub sellel hoonel tõesti palju ja ootamatutes kohtades, isegi kammersaali seinas vaatega metsale, kui just paks sametkardin pole ette tõmmatud. Loodussõbralikust mõttelaadist kantud sisekujunduse autor on Mari-Liis Sõber ja see avab end hoone igas väikseimaski detailis, nii fuajee taimelahendustes kui saalide tammepuidust vooderdustes.
Kristiina Reidolv juhatab mind kõigepealt suurde saali, kus seekord käivad ettevalmistused NOËPi kontserdiks. Tundub uskumatuna, et siin võiks leiduda istekohti rohkem kui poolele tuhandele külastajale, kuid Reidolv näitab, kuidas suur osa tooliridu on parasjagu põranda alla peidetud, et lavaesine vabaks jääks. Tooliread on paigutatud tõusvas joones, samas on võimalik terve saali tasapinnaline lahendus. Ka suur lava on kolmetasandiline ja selle ette on võimalik tekitada orkestriauk. Omaette vaatamisväärsus on ringrõdu, milletaolist kusagil mujal Eestis ei leidu. Tõepoolest – tegemist on kõikide võimaluste saaliga nii teatrietenduste kui erinevate kontserdikoosseisude jaoks. Imponeerib ruumi kõrgus ja askeetlikkus – ei midagi kõla nüristavalt liigset – ning ootan põnevusega EMTA galaõhtut 10. septembril, et saali võimalusi oma kõrvaga kogeda. Paraku astuvad siis lavale vaid mõned solistid ja kammerkoosseisud ning saali kõigi võimaluste avastamine jääb mul tulevikku. Ei tahaks olla kriitiline, kuid kõnealuse kontserdi (rahvus)romantiline kava minimaalse arvuga esitajatelt ei andnud minu arvates suure saali galakontserdi mõõtu välja. Jäi arusaamatuks, miks kummastki kontserdi tuumakamast teostest, Artur Lemba klaveritriost nr 1 B-duur ja Weberi klarnetikvintetist B-duur, esitati vaid kaks osa. Küsitava väärtusega kava päästsid interpreedid, kes ei teinud oma esitustes vähimatki allahindlust - esinesid Ivari Ilja, Mihkel Poll, Mari Poll, Arvo Leibur, Johanna Vahermägi, Henry-David Varema ja Toomas Vavilov. Kontserdi säravaimad hetked jäid Henry-David Varema ja Toomas Vavilovi kanda; eriti perfektne oli viimase klarnetisoolode dünaamika ja virtuoossus Weberi klarnetikvintetis. Et kontsert juhatas sisse pikema koostöö EMTAga, on lootust, et edaspidi tuuakse Viimsi publiku ette ka suuremaid koosseise ja kõik teosed kantakse publikut alahindamata siiski tervikuna ette.
Liigume edasi kammersaali. Muude avaürituste seas toimus siin 25. augustil margisarja “Head Eesti asjad“ raames “Estonia” klaverile pühendatud postmargi esitlus, kus kõlas Mihkel Polli käe all peategelane ise. Marki esitlesid klaverivabriku omanik Indrek Laul ja Omniva juhatuse esimees Mart Mägi, kuna kujunduse autor Indrek Ilves ühines üritusega virtuaalselt, kirjeldades tõesti õnnestunud margi loomise lugu.
Olen siin juba kuulanud Andres Mustoneni ja Ivo Sillamaa kammerkava “Müstiline Bach“ ja avastanud, et selles saalis avanes nende mängus täiesti uus kvaliteet ning saadud elamus oli justkui rännak senitundmatutel radadel. Seetõttu olen igati päri keskuse juhiga, et lugematud tehnilised detailid, alates saali ehitusest ja valgustusest ning lõpetades erakordselt kvaliteetse akustikaga, on toonud meie publikule uue maailmatasemel kontserdipaiga, kus sarnaselt Pärdi keskusega ei ole väheoluline ka võimalus segamatult ja ilma väliste häirivate teguriteta kuuldusse süveneda. Muide, saalide akustika peenhäälestuse taga on juba hoone projekteerimisjärgus kaasatud Kaupo Kõrven Akustikainsener OÜst ja legendaarne Linda Madalik, kelle teadmisepagasita ei valmi Eestis vist ükski tõsiseltvõetav muusikaline või mittemuusikaline ehitis.
Tühja musta ruumi ehk blackbox-saali sisse astudes meenutab Reidolv varemgi korratud mõtet, et Artiumi üks eesmärke on pakkuda uusi ja huvitavaid kooslusi, valdkondadeüleseid sümbioose. Blackbox’i on võimalik kiirelt ümber kohandada, hõlpsasti kuhu iganes lava püstitada, selleks on ruumis spetsiaalsed valgussillad, tehnilised rõdud ja lugematul hulgal muid tehnilisi võimalusi, milles orienteeruda polegi tavainimesel sama lihtne kui keskuse juhil, kes ühe hingetõmbega need mulle ette kannab. Igal juhul on must ruum erakordselt paindlike kasutusvõimalustega ja kuigi eelkõige mõeldud etenduskunstidele, sobib see kõigile, kes hindavad eksperimentaalsust ja innovaatilisust, rõhutab keskuse juht.
Noogutan mõistvalt, sest olen juba ka osalenud Kristjan Järvi audiovisuaalse rännaku “NEscapes Live Lounge“ sessioonis ja see hämmastav kogemus tõukus just visuaalkunsti ja muusika sümbioosist. Sohvabaariks kujundatud ruumi aktsentideks olid siis eestimaise looduse elemendid, luues fooni püramiidikujulise valgusinstallatsiooni värvipaleti muutumisele korrelatsioonis Järvi koostatud muusikalise esitusloendiga, kuhu kuulus Arvo Pärdi, Billie Eilishi, Mick Pedaja ja paljude teiste autorite – sealhulgas Järvi enda – looming. Ühtlasi oli sessioon kuulajale sisekaemuslik rännak omaenese fantaasia radadel, mida oli lõõgastav läbi teha kott-toolidel lesides ja põhjamaiselt karget toonikut mekkides.
Liigume peahoonest välja ja suundume trepistikku pidi üles välialadele. Reidolv tõdeb, et viibime maastikukaitsealal, kus lokkab põline ürgmets kogu oma puutumatuses ja ilus, ja seda otse mitme ühiskondliku hoone vahetus naabruses. Mitte väga ammu oli kogu see ala militaartsoon ja hoones, kuhu suundume, säilitati NL merelaevastiku kütust. Nüüd on kütusehoidlast saanud uus kunstigalerii, mis hetkel võõrustab Olga ja Priit Pärna näitust. Galeriis rabab kontrastne mustvalge interjöör, puidust hiiglaslik laeinstallatsioon ja kõrgustesse tõusev spiraalne trepp, mida mööda üles ronides räägime keskuse tulevikuplaanidest. Reidolv märgib, et programm on juba järgmise kevadeni kokku pandud ja selle koostamisel on selgelt eristatud nii omamaist, rahvusvahelist kui ka kogukondlikku mõõdet. Omamaistest muusikatippudest on näiteks perekond Järvi uue koha soojalt vastu võtnud, rahvusvahelisel tasandil vaadatakse Põhjamaade poole ja kaugemalegi. Koostöös Soome instituudiga on meie publiku ette juba toodud Soome tippnimed etenduskunstide vallast, Tero Saarinen ja Johanna Nuutinen, ning on oodata lisa. Ka kogukondlikud üritused ei jää vaeslapse ossa, selle eest hoolitsevad kasvõi sama katuse all tegutsevad huvikoolid.
Veel üks futuristliku ehitisena mõjuv kütusemahuti on kujundatud vabaõhulavaks ja seda võib vajadusel kasutada kasvõi õuesõppe klassina. “Siia oleme pannud kasvama ronitaimed, mis järgmisel aastal peaksid seinu katma,” osutab Reidolv praegu veel tühjale siseseinale ja mainib, et kütusemahuteid on kokku seitse. Õhku jääb rippuma võimalus, et ülejäänutegagi plaanitakse midagi põnevat ette võtta. Eestis on lugematul hulgal hüljatud militaarobjekte ja kindlasti on nende jõudmine kunsti käsutusse parim, mis praegu ja tulevikus võiks juhtuda.
Klindipealselt Karulaugu loodusrajalt saab kõrgete sildade kaudu liikuda Artiumi välialale ja peahoone ülemistele korrustele, kus asuvad huvikoolide ruumid. Jalutame haljastatud katuseterrassil, kus hakkab üllatuslikult silma sõstrapõõsaste, kasvuhoone ja päikesepaneelide kombo, ning mulle meenuvad hiljutised kirglikud arutelud Helioru kontserdimaja ja Estonia laienduse ümber. Mõlemaid planeeriti Tallinna kesklinna parkidesse, ühte neist suisa kaitsealuse bastionivööndi rohealasse. Kuulun nende pealinlaste hulka, kelle arvates kesklinn kultuuriehitisi parkide arvelt täis ehitada on lahendusena mõeldamatu. Viimsis ei ole aga looduselt midagi ära võetud, pigem vastupidi, looduskeskkonna ja kultuuri sümbioos on tõusnud väärtuseks omaette, milles on kindlasti oluline panus maastikukujundaja Kersti Lootusel. Tänu hoonet ümbritsevale välisvalgustusele, mis toob suurepäraselt esile klindi reljeefsuse, on ümbrus hästi vaadeldav isegi õhtuhämaruses.
Kasutan võimalust ja astun läbi Viimsi muusikakooli direktor Edmar Tuule kabinetist sopilise hoone kõrgemal korrusel. On veel vaikne, kuid peatselt askeldavad siin läbisegi nii muusika- kui kunstikooli õpilased, kelle õppetöö toimub maja ühises osas. Maja teises tiivas hakkab tegutsema vast asutatud teaduskool. Sarnane huvihariduse integreerimine – küll mitte juriidiline, vaid sisuline – on taotluslik ja toetab pürgimust luua inspireeriv ühtne keskkond, mis suunaks noort tema isiklikus arengus mitte eraldamise, vaid sünteesi teel, selgitab Tuul. Lastele on mitmeid ühisalasid, nüüdisaegsetele vajadustele vastavad klassid on helikindlad, nii et saalide rahvarohked üritused ei tohiks häirida koolide tegevust. Edaspidi tahetakse ka lapsevanemaid muusika ja kunsti juurde tuua, selleks on lugematult võimalusi elukestva õppe ja täiskasvanute huvikursuste näol. Küsin, kas hiljuti 45-aastaseks saanud muusikakool on oma uue asukohaga rahul. Tuul kinnitab, et hetkel paremini olla ei saakski, kuna uue kvaliteediga keskkond loob õpilastele rikkalikult võimalusi. Ilmselt on seda märganud ka lapsevanemad, sest huvi muusikakooli vastu on teinud märkimisväärse tõusu. Tänavu avati esmakordselt uus pop-jazzi osakond, kus saab õppida saksofoni, kitarri, klaverit, basskitarri, trumme ja soovi korral isegi jazz-laulu. Kooli õpetajaskonnaga on liitunud mitmed kogenud tippmuusikud. Tuul rõhutab, et professionaalse pilliõppe kõrval annab muusikaharidus võimaluse arendada improvisatsiooni, loovust ja ühistegevust ja unistatakse isegi Viimsi sümfooniaorkestri taasloomisest.
Lahkun Artiumist tõdemusega, et Viimsi on jõuliselt astunud Eesti kultuurikaardile ja lähedal asuval pealinnal on sellest sammust mõndagi õppida.
Tuleks kuulata linnaruumi eksperte, kes on soovitanud uue kontserdi- või ooperimaja rajamisel pöörata pilk Tallinna mereäärsele osale, kasvõi sinna, kus kurvalt lösutab ohtlikult lagunev linnahall, kuid kuhu on samas lihtne jalgsi või ühistranspordiga jõuda. Edasine on juba hea tahte ja otsustamise küsimus.