Arthuri eksitamine
- Auri Jürna, lavastaja
- Apr 5
- 6 min read
22. veebruaril Sadamateatris esietendunud Henry Purcelli “Kuningas Arthur” on järjekordne näide Vanemuise tõeliselt huvitavate muusikalavastuste reas, kus muusikaline juht Risto Joost hoiab fookust kohalike lauljate ja intrigeerivate teoste peal.
Harry Liivrand mainis, et lavastus on tegelikult Vanemuise naasmine August Wiera juurte juurde (Klassikaraadio, 26. II) ning kuigi ametlikult kasutatakse teose kohta mõistet “semiooper”, võiks veidi painutades kasutada ka maakeelset sõna “laulumäng”. Tegelikult on 1691. aastal esmakordselt esitatud teose kolmežanrilisuse taga pikk ajalugu, mida Kristel Pappel Klassikaraadio “Muusikatoa” intervjuus põgusalt avas, öeldes, et niisugust ooperit, millega meie oleme harjunud – kus peamiselt lauldakse –, Inglismaal küll tunti, aga seda ei võetud omaks. Purcell kirjutas 1680-ndatel oma ainsa “päris” ooperi “Dido ja Aeneas”, aga see jäigi ainsaks sellepärast, et publik ei tundnud selle vastu eriti huvi: tegu oli tugeva sõnateatri traditsiooniga, kus eeskätt tuldi vaatama sõnalist tükki rohke muusikaga. Palju muusikat oli Shakespeare’i aegadest alates inglise teatri väga iseloomulik osa, aga põhiliin pidi arenema sõnades ja näitlejate esituses. See on üks inglise muusikateatri eripära ja näitab, kuidas itaalia ooper Inglismaal mugandus. Tekkis nn poolooper, kus peategelased on näitlejad ja tähtsamad tegevused arenevad just nagu näidendis, kuna paljud muusikanumbrid ja tantsustseenid on enamasti süžeega seotud lõdvalt – nagu garneering –, aga need olid nii toredad, et ilma nendeta poleks publik olnud rahul.” (Klassikaraadio, 26. II)
Üldjuhul pole kaasaegsele kogenud publikule probleem kohaneda mitmežanrilise teosega ning ooper, kus surelikke kehastavad näitlejad ning jumalusi, vaime ja muid ebamääraseid tegelasi lauljad ja tantsijad, võetakse omaks paari esimese stseeniga. Ometi on Tiit Palu “Kuningas Arthuri” lavastuse võtme leidmiseks vaja pea tervet esimest vaatust ning alles teises pooles hakkas publik mõistma, et tegelikult polegi vaja, higimull otsaees, kõike nii tõsiselt võtta ja võib ka naerda. Tagantjärele tundub kummaline, et üsna absurdihõngulise, üle vindi keeratud ja ülilaia pintsliga maalitud etendusel ei julenud publik asja huumorit varem tunnistada. Ehk on see austusest üle 300-aastase teose vastu või väärarusaamast, nagu poleks XVII sajandi inimesel huumorit olnud? Õnneks äratab etenduse teises pooles Raivo E. Tamme vältimatu huumoritaju publiku naljataju: “Mind ootab au! … Kuid kas tal on nii kiire?” – ja naer pääseb valla.
Raivo E. Tamme ja Hannes Kaljujärve valimine kuningate rollidesse (vastavalt Arthur ja Oswald) on üks paremaid ja olulisemaid selle lavastuse õnnestumise pante, sest kuigi teksti pole kummalgi teab mis palju (suur osa on tegijate ja vaatajate säästmiseks kärbitud), liigub lugu ja fookus koos nende aeglase sammumisega edasi. Nad kannavad kumbki oma kuninglikku väärikust ja rasket missiooni stoilise rahu ja nihestatud tõsidusega, lausa nii vankumatult ja süngelt, et publik algul naerda ja isegi plaksutada ei julge. Teiseks vaatuseks jõuab aga lõpuks kohale muigav kõrvalpilk, millega kogu trupp, eriti aga kuningapaar, lugu jutustavad. Kui lõpuks kolm purjus meremeest oma joomalauluga publiku kaasa tõmbab, on selge, et ülemäärane pühalikkus ega paatos pole siiski selle tüki osa. Tagantjärele on kahju, et see äratundmine nii kaua end oodata lasi, sest ehk oleks naer andnud mõnele varasemalegi stseenile rohkem särtsu ja lisatähendusi. Paraku tekkis esimese vaatuse jooksul küsimusi rohkem kui vastuseid, näiteks mida tähendas eellugu, kus kaasaegses riietuses tegelased, teiste seas kuninganna Elizabeth II ja David Vseviov, platvormil rongi ootavad, kas viited arvutimängudele olid meelevaldsed või kogemata, miks osad kostüümid “Julius Caesari” lavastust meenutavad ning kas näitlejate mängu erinev stiil on taotluslik. Vaheajale minnes oli publiku näos hämmingu nõutust ja segadust, samasugust nagu Raivo E. Tamme Arthuris, kes siia-sinna meelitavate vaimude keskel meenutas hetkeks filmi “Seenelkäik”, kus ta ka kolme puu vahele ära eksis. Põnev oleks teada, kui paljud üles korjatud vihjetest ja viidetest olid lavastajal planeeritud ning kui suur hulk muigavat kõrvalpilku lavastusse mõnuga sisse oli kirjutatud.
Iseenesest mõjub kolme žanri kokkupanek, Sadamateatri ruumi mitmekülgne, leidlik ja kaasahaarav kasutus, stilistiline ja mänguline nurgelisus ning valgusega kaasa mängivad kostüümid värskelt ja põnevalt. Vana ooper ja müütilised lood on ootamatult kaasaegses ja köitvas uues kuues ning pakuvad mitmetasandilisi tõlgendusvõimalusi. Aurora Ruus: “Kolme žanri kokkupanu tulemusena vormunud Palu versiooni kõneka ja esteetilise terviku üks ütlemata oluline eeldus on aga Lilja Blumenfeldi tõesti leidlik, tabav ja peenetundeline kunstnikutöö, ilma milleta ei saakski see esteetiline tervik täit kuju võtta ega eri tähenduskihte edasi anda, isegi mitte neid moodustada. [---] Paralleelselt ja dialoogiliselt käivad seal käsikäes filigraanne peenutsemine ja huumor, nüüdisaeg ja müütilisus, jumalikkus ja surelikkus. Seda enam on hea meel, et kuigi Palu on nentinud, et “talle tähendab ooper ülevust ja kõrgendatud tundeid, mitte olmelisust või tavasuhete ümberjutustust”, ei ole selles interpretatsioonis tegu elitaarse hõngu taastootmise või museaalse, konservatiivse ja elukauge lavastusega, sest isegi see nii kõrge, sulnis, puhas ja ülev sai siiski olla sõna otseses mõttes siin ja praegu. “Kuningas Arthurile” nii omaste kontrastide tõttu, millele on lavastusliku poolega, kuid iseäranis just kunstnikutööga veel mitu vinti peale keeratud, saab ülev ilmsiks tulla just nimelt tänu sellele, et see on südikas, ent elegantses dialoogis madalaga – ühele lavale on mahtunud ometigi jumalik ja surelik.” (Sirp, 28. II) Siiski peituvad sellises mitmekesisuses omad ohud, nagu meie kaasajaski, kus sagimist, helisid ja üheaegseid tegevusi on ühekorraga ülevoolavalt palju, nii et fookus võib kergelt kaduda. Kui publiku selja taha paigutatud orkester mõjub küll peaaegu loogiliselt, isegi natuke filmilikult, siis külgedel laulev koor, poolläbipaistev ekraan ja kaunid projektsioonid tekitavad kohati tunde, nagu jääks ühe vaatenurga valimisega nägemata midagi olulist kuskil mujal. Seda eriti stseenis, mil kolm viiuldajat publiku selja tagant lavale tulevad – andekate muusikute kõrval, kes üksteist toetades ja inspireerides musitseerivad, on raske vaadata midagi muud.
Tegelasi on “Kuningas Arthuris” palju ning raske on neil alul vahet teha või nende eesmärki tabada, aga palju on ka neid, kes tõeliselt silma paistavad ja meelde jäävad. Juba mainitud Tamme ja Kaljujärve kõrval väärib esile tõstmist näiteks Lena Barbara Luhse, kelle Emmeline on traagiline ja õhuline nagu ekraan, mille taga ta paar stseeni mängib. Tema õrn ja poeetiline olek leevendab Tamme ja Kaljujärve stoilist vanamehelikku aeglust ning omal moel keerutab pöörast lugu enda ümber nagu tormi. Seevastu Karol Kuntsel, kes Osmondina on samuti laia pintsliga stiili täielikult omaks võtnud, mängib end jõuliselt ja sugestiivselt tormiks endaks. Lauljatest on vaieldamatult silmapaistvaimad Pirjo Jonas ja Martin Karu – mõlemad nii suurepärased lauljad kui näitlejad, kelle kogu kehakeel ja silmavaade iga tegelasega täielikult muutub ja publiku tähelepanu nõuab. Mõlemad tajuvad ja kasutavad mõnuga ära lavastuse tragikoomikat ning mängivad meisterlikult naeru piiril. Julgelt koomika poolele rõhub aga Rasmus Kull, kes seetõttu küll mängib oma mitut rolli muu trupiga võrreldes kohati veidi teises võtmes, kuid sellegipoolest publiku tänu ja poolehoiu võidab. Teises äärmuses, puhta traagika võtmes mängib aga Kristjan Häggblom – tema Külmavaim on nii üdini jäine ja üksi, et meenutab natuke “Muumioru lugudest” Urri, kes lähedust otsides pakase toob.
Eraldi tuleb mainida koreograaf Mare Tommingast, kelle käe all on sündinud liikumine, mis on sama nihestatud ja pühalik-koomiline kui ülejäänu laval toimuv, kuid mis sobib hämmastavalt nii tantsijatele kui ka lauljatele ja näitlejatele. Sest on üks asi, kui ühes lavastuses jõuavad lavale kolm žanri, aga hoopis midagi muud, kui need omavahel kuni ühte sulamiseni põimuvad.
Oma intervjuus hooajakirjas Ramp nendib Tiit Palu, et “Kuningas Arthur” on poliitiline allegooria, mille publik 1691. aastal lennult lahti harutas ja küllap ka nautis. Ooper on kirjutatud tollasele kuningale ja õukonnale meeldimiseks, sest nemad maksid selle eest. Sel ajal käis dünastiate ja usudogmade võitlus, seda süžee jälgibki. Tänapäeval seda samasugusena taasesitada pole mingit vajadust, muusikanumbrite vahel on originaalis kohati kuni kümme lehekülge dialoogi, ooperiõhtu veniks viietunniseks. Nendel kaalutlustel olen teksti radikaalselt kärpinud ja esikohale jätnud muusika. Sellegipoolest on olemas hea ja kurja võitlus ning lugu, mida näitlejad veavad.” (Ramp, 2024/25 kevad) Teater kipub elava kunstivormina keerukail perioodidel publikule ja ühiskonnale lähemale tulema ja aktuaalseid teemasid otse või sümbolite kaudu peegeldama. Seda on nii tegijaile kui publikule väga vaja. Praegusel ajal, mil tundub, et pidevalt on keerukas aeg, mis aina hullemaks läheb, on taas vaja kunsti, mis peegeldab, kaasa mõtleb ja lohutab. Tõsi, “Kuningas Arthur” ei oleks kaasaegsele publikule oma originaalvormis mõistetav, sest selle peegel on üle 300 aasta vanune. Õnneks on inimesel, eriti kunsti sümboolikat tõlgendama harjunud vaatajal geniaalne oskus vajalikku sõnumit avatud teosest ise lugeda. On see siis kahe väsinud kuninga lõputu kaikavedu, hullutavate sireenide ja emotsionaalsete jumalate eksitavad meelitused, võimuahnusest ja kadedusest sündiv reeturlikkus või iha reaalsusest põgeneda meelemürkidesse. Vale oleks väita, et Palu “Kuningas Arthur” igaühele sobib või meeldib ning naiivne oleks ka oodata, et see lavastus mängukavasse sama kauaks jääb kui mõni “Traviata” või “Boheem”. Küll aga rikastab see Vanemuise repertuaari, harib publikut ja pakub trupile täiesti uutmoodi kogemust. Vastupidiselt väärarvamusele, nagu peaks etendusasutused eriti majanduslikult raskel ajal tegema vaid tulusat, populaarset vaatemängu, on eesmärk pakkuda nii vaatajale kui tegijale huvitavat, arendavat ja inspireerivat teatrit.