Iga idee, mis annab juurde eesti kultuuriloole mõne detaili, toob unustuse hämarikust tagasi mõne isiku või jutustab uue loo, on auhinda väärt. Nii ka seekord – meie n-ö aktiivse kultuurimälu lehekülgedele toodi lavastusega “Armastuse klavikord” tagasi helilooja David Kellner (1670–1748), kellest iseenesest väikestes ringkondades kindlasti teati varemgi, kuid kelle suhe Eesti ja Tartuga oli vajunud unustusehõlma. YouTube’i lehel võib praegugi kuulata David Kellneri loomingut päris paljudes esitustes, olgu siis n-ö originaalselt lautol või näiteks hoopis klassikalisel kitarril, sest tegu on lautole mõeldud kompositsioonide (võimalik, et neist olid olemas ka klahvpilliversioonid) hinnatud autoriga. Lisaks pärineb talt muusikateoreetilisi töid, mida teiste hulgas on arvatavasti kasutanud Joseph Haydn. Ka on Kellneri sulest pärit varaseim teadaolev kvindiringi tänapäevase väljanägemise kirjeldus, kus mažoorile välimises ringis on sisemises ringis vastas paralleelne minoor. Ühesõnaga igati huvitav ja mõjurikas looja.
Gargantualiku pingutuse leida andmeid, viia omavahel kokku ajaloos erinevates riikides ja paikkondades paralleelselt toimunu ja tuua vaatajani XVIII sajandi keskpaiga õhustik, võttis näidendi autorina ette Meelis Friedenthal. Mõneski mõttes on see näidend minu meelest jätk tema romaanile “Mesilased”, mille tegevus toimub Tartus vaid pool sajandit varem ja kus täpselt samal ajal viibis ka David Kellner. Nimelt immatrikuleeriti ta 27. juunil 1694. aastal Academia Gustaviana üliõpilaseks ning 17. juuni 1698 sai ta Tartu linnakodaniku õigused. Tartust lahkus Kellner ilmselt 1697 Stockholmi, kus pool sajandit hiljem suri.
Uurimistööna on see kõik muidugi vägev, kuid mulle tundub, et näidendina jäi töö poolikuks. Kuigi eelnevast intervjuust lavastajaga[1] ja promomaterjalidest jäi mulje, et meie ees rullub lahti võimas jutustus loomeinimese keerulisest eluteest, valikutest loomingulise vabaduse ja ellujäämise vahel ning küsimusest, mis siis on õigupoolest ühe looja pärand, juhtus nii, et kogu lavastuse pea pooleteise tunni jooksul me nende teemadeni ei jõudnudki. Selle asemel oli meie ees justkui sissejuhatus, millele peateemat ei järgnenud. Me nägime murest murtud blaseerunud leske tegelemas pandimajaküsimustega ja kirjutamas koos notariga üles järelejäänud vara, üht provintsilinnast Tartust tulnud õhinapõhist noormeest esimest korda suurlinnas, üht neidu tegemas valikut kahe poisi vahel, elus ja eneses pettunud muusikut, võibolla ka idealismi ja ratsionaalsuse kokkupõrkeid. Oli fantastilisi detaile, näiteks hetk, kui noor muusik Georg teatab, et “meil Tartus sai just Jaani kirikul uus kell valmis”, või tema tohutu pahameeletorm, kui teda Vene tsaaririigist tulijana venelaseks peetakse, mis omakorda tuletab meelde meie endi selgitusi võõraile, et Eesti asub Soome juures. See kõik oli, aga Suurt Lugu polnud.
Ühtlasi lahkusin etenduselt arusaamatuses, mida ma just vaatamas käisin – oli see teater ja kontsert ühes, teater muusikalise taustaga, nende kahe sümbioos või hoopis vastandus? Kui etenduse umbes 70-minutilise n-ö näitemängulise osa jooksul on muusikud peidetud kuhugi publiku vaateväljast eemale ning me saame nende osalusest aimdust vaid ajuti nende taustamängimist kuuldes, siis see ei ole kontsert. Seda enam, et esitatakse vaid katkendeid paladest. Kui aga näitlejate mängu lõppedes ilmuvad muusikud välja ning publikule antakse umbes 20-minutiline muusikaline etteaste, siis ka see ei ole kontsert, vaid parimal juhul lühiülevaade Kellneri loomingu säilinud osast. Võimalik, et Kellneri säilinud teostest ei annagi kokku panna midagi suuremat (väidetavalt on hinnanguliselt selle kogupikkus umbes 45 minutit), kuid siis tekib küsimus, milleks üldse eraldada näitlejaid ja muusikuid. Ehk oleks hoopis terviklikuma mulje jätnud ja tõelise sümbioosi moodustanud mõlema seltskonna koos lavalolek ning muusika ja mängu vaheldumine?
Anna-Liisa Eller ja Taavi Kerikmäe olid laval igati suurepärased ning musitseerisid hingega. See väike 20 minutit koosmusitseerimist laval oli nauding nii kuulata kui vaadata. On näha, et alusmaterjalist sellisele koosseisule seadete tegemine on olnud suur töö, aga tulemus on imeline. Mõlemal on selleks väga head eeldused. Anna-Liisa Eller on tegelenud nii varase kui nüüdismuusikaga ning laiendanud oluliselt kandle repertuaari. Taavi Kerikmäe džäss- ja elektroakustilise muusiku taust ning nende mõlema suur kogemus improvisatsiooni alal annab kokku tõelise võiduvalemi. Paraku ei puudunud siingi väike tõrvatilk, mis õnneks tervet meepotti ei rikkunud. Nimelt jäid pillide omavahelises suhtes kaotajaks pea igal hetkel nii cembal d’amour kui klavikord ning seda oma vaiksuse tõttu. Hoolimata sellest, et muusikud olid asetatud lavale, oli minul kolmandas reas tõelisi raskusi nimetatud instrumentide kuulmisega. Tuttavad kaugemates ridades tunnistasid pärast, et nad ei kuulnud pea midagi. Usun, et siin oleks aidanud muusikute asetamine publiku keskele, kus kuulajad oleksid olnud ringis ümber – vahemaa olnuks väiksem ja kokkupuude muusikutega intiimsem. Ilmselt oleks saanud ka eelneva näitemängu lavastada taolisel moel, kus vaatajad ümbritsevad lava. Võibolla oleks piisanud klavikordi ja cembal d’amour’i kasutamisest ühe-kahe pala juures ning ülejäänute puhul kasutada klavessiini. Kurioosumina cembal d’amour’i “ülesäratamine” ja esitlemine[2] oli kindlasti väga huvitav, kuid praktilisest plaanist siiski lootusetu ettevõtmine. Kes tahab, võib kuulata samade muusikute esituses YouTube’i kanalilt Kellneri “Chaconne’i”, mis kõlas ka etendusel. Kuigi mikrofonid on pea pilli sisse paigutatud, on klavikordi ajuti vaevu kuulda. Mida siis veel oodata etendusel, kus helivõimendust pole.
Kuna ma juba taolisele kaksiketendusele sattusin, siis võtan veidi arvustada ka näitemängulist osa. Ma pole varem Theatrumi lavastusi näinud, kuid olles lugenud arvustusi ja teades, et teater on saanud korduvalt auhindu, olid mu ootused loomulikult kõrged. Kahjuks ei vastanud nähtu mitte alati neile …
Lavastuse kunstnikutöö oli suurepärane. Riina Vanhanen lihtsalt oskab võtta kitsastest oludest hoolimata maksimumi. Kõik detailid – olid need siis maas olevad vaibad, must ümmargune laud, kostüümid, saiakesed – täitsid oma osa ja moodustasid kokku õhkkondliku terviku väga piiratud ruumis. Ka valgus oli paigas ning aitas kaasa erinevate lavaruumide tekkele.
Selles toetavas keskkonnas oleks pidanud olema lausa lust mängida. Paraku tõusid trupist positiivselt esile vaid kolm näitlejat: Maria Teresa Kalmet David Kellneri kasutütrena, Rea Haljasmäe teenijannana ja Karel Käos Kellneri Tartust pärit noor sugulasena. Eriti Käose puhul oli nauditav tema sobitumine ujeda provintsipoisi rolli, kes näperdab punaste kohmetanud sõrmedega oma kuueäärt ja tundub oma tegelikust pikkusest hoolimata kokkutõmbunud, kuid samas hingelähedastel teemadel äkki sirgub, süttib ning peab kirglikke naiivseid epistleid. Väga võimalik, et tema tegelik tüpaaž on väga lähedane sellisele karakterile, kuid siis oli ta lihtsalt suurepärane valik sellesse rolli.
Maria Teresa Kalmeti mäng oli samuti nauditav, kuid minu meelest jäi see veidi liiga tüüpraamidesse. Eesti teatris ja filmis on minu maitse jaoks ehk liiga palju olnud juba filosoofilis-iroonilisi mõtteteri pilduvaid, ühel hetkel rõõmsameelselt jutustavaid ja äkki tardunult pilku kaugusse suunavaid ning seejärel dramaatiliselt välja tormavate iseteadlike naiste kujusid. Tahaks siiski näha ehtsast lihast ja verest karakterit, mitte stampvõtetega väljendumist. Teenijatüdrukut mänginud Rea Haljasmäele polnud tükis jagunud just palju rolliaega, kuid see oli mängitud hästi – tema ilmumised lavale olid minimalistlikud, kuid täpsed, detailsed ja täitsid oma eesmärki.
Ülejäänud osatäitjate puhul aga tuleb nentida, et kogu mäng jäi hea harrastusteatri tasemele, mida Theatrumi puhul ei oleks kuidagi eeldanud. Olen oma varasemates muusikateatri arvustustes pidanud korduvalt nentima, et klišeelikud võtted ei ole tase, mida isegi ükski enesest lugupidav ooperitrupp võiks endale lubada ja seda hoolimata sellest, et tegu pole professionaalsete näitlejatega. Aga et ma pean sisuliselt sama ütlema sõnalavastuse puhul …
Kõige traagilisema mulje jättis siinkohal peaosaline, David Kellneri leske kehastanud Mare Peterson, kes minu meelest luges kogu oma teksti paberilt maha. Ma tõesti ei tea, mis selle põhjuseks võis olla – ajapuudus, näitleja vahetumine, haigus –, kuid teatrikülastajat ei peagi see huvitama. Tema tuleb etendusele saama elamust. Kui aga elamuseks on hinge kinni hoides jälgida näitleja ponnistusi üheaegselt lugeda teksti maha ja samas seda meeleheitlikult varjata püüda, kusjuures vahepeal järg libisebki käest … Mul on inimlikult väga-väga kahju, aga teater võiks oma kolleegi säästa sellisest olukorrast, kasvõi jättes etenduse ära.
Teised näitlejad lihtsalt olid laval, teostasid oma liikumisplaanid, andsid teksti, reageerisid ning seda kõike kahes variandis, kas olles sisuliselt nemad ise või üleelusuurused karikatuursed kujud. Selles osas mul isegi pole küsimusi neile, vaid pigem lavastaja Lembit Petersonile, kes oleks pidanud näitlejaid suunama ja aitama leida oma tegelasi, et neid seejärel usutavana kujutada.
Kokkuvõttes nendin, et oli eredaid ja huvitavaid hetki, kuid tervikuna jättis etendus kahjuks läbimõtlemata ning lõpetamata mulje, mida vaid osaliselt korvas muusikute etteaste.
[1] Klassikaraadio, “Delta”, 5. XI 2024, “Theatrumi uus lavastus “Armastuse klavikord””.
[2] Kõnealune instrument valmis Kellnerile kunagi kuulunud pilli säilinud jooniste järgi ja oli Taavi Kerikmäe tellimus.