Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Floridante barokkorkester ühendasid märtsikuus jõud, et tuua kahel õhtul publiku ette üks äärmiselt huvitav teos. Ooper “Ariadnet otsides” on sündinud kahe helilooja koostöös, keda eraldab teineteisest enam kui neli sajandit. Claudio Monteverdi ooper “Ariadne” tuli esiettekandele 1608. aastal, kuid tänaseks on sellest suurteosest säilinud vaid “Ariadne kaebelaul”. Vanamuusikaekspert, dirigent ning multiinstrumentalist Andrew Lawrence-King rekonstrueeris kadunud heliteose 2017. aastal, kasutades ajaloolisi materjale, Rinuccini libretot ning Monteverdi stiilivõtteid. Estonia kontserdisaalis toimus “Ariadnet otsides” (“Arianna à la recherche”) lavastuselementidega kontsertettekanne 18. märtsil.
Muusikaliselt oli teos terviklik ning mõjus autentselt baroksena. Viieks vaatuseks liigendatud ooperis said loomulikus järgnemises sõna nii solistid, koor kui orkester. Väga sümpaatse mulje jättis varase muusika ansambel Floridante, kes Lawrence-Kingi eestvedamisel kord ilustavalt ning värvikalt esile kerkis, siis jälle saatena maitsekalt lauljaid toetas. Orkestri üheshingamine oli pingevaba ning eriliselt jäid silma kontsertmeister Anthony Marini ilmekalt ja õhuliselt esitatud viiulipartiid. Solistidest pean kindlasti välja tooma Yena Choi Ariadne rollis, kes mind taas oma hääle puhtuse ja õrna emotsionaalsusega võlus. Kontratenor Danila Frantou (Theseus) esitus oli samuti muljetavaldav. Nii kõrget ja selget meeshäält eesti kontserdilavadel just sageli ei kuule. II vaatuse alguses kõlanud Theseuse, Nõuniku (Henry Tiisma) ning Sõnumitooja (Rainer Vilu) ansamblis mõjus hääleliikidevaheline kontrast eriti efektselt. Kooripartiid tõid mõnusat vaheldust, maalides idüllilise pildi Naxose saarerahva elust ning rõhutades Theseuse lahkudes Ariadne armastuse traagikat.
Claudio Monteverdi “Ariadne kaebelaul” toimis muusikaliselt teose südamikuna ning oli õhtu pärl. Kuna just see pala oli ka suurteose loomise algimpulss, tundus kogu ülejäänud muusika otsekui selle ümber koonduvat. Andrew Lawrence-King on maininud, et loomisel kannustas teda soov tuua Monteverdi kõige kuulsam traagiline kompositsioon publikuni selle algses teatraalses kontekstis. See eesmärk sai suurejooneliselt täidetud, sest Yena Choi esituses kerkis see imeline ilusvalus retsitatiivne aaria esile ning sai tänu eelnevale loojutustusele tõepoolest suurema sügavuse. Samas sobitus see nagu valatult kogu kompositsiooni, mis näitab ilmekalt Lawrence-Kingi meisterlikkust ooperi rekonstrueerimisel. Ariadne südamevalu ning meeleheide jõudsid kuulajani nii tõetruult, et kogetud emotsionaalne rusutus jäi veel õhtu edenedeski pisut hinge kriipima.
Kontsertettekande lavastuslikud elemendid ei olnud aga muusikaga päris samal tasemel. Minu jaoks oleks piisanud ka sellest, kui solistid oleksid teatud hetkedel lihtsalt koori hulgast ette astunud ning tekstide tõlge oleks rääkinud ülejäänud loo. Ebajärjepideva stilistikaga kostüümid (õhtukleidid, teksad, rahvuslikud elemendid) muutsid pildi kirjuks ja juhtisid tähelepanu kõrvale. Ka see, et solistid pidid näitlema, kuid laulsid samal ajal tahvelarvutitest, takistas minu hinnangul emotsioonide jõudmist kuulajateni. Teatud stseenidesse lisatud koomilised elemendid nagu Amori päikeseprillid, kalapüük ja konfetikahur vähendasid loo tõsiseltvõetavust, traagikat ning õnneliku lõpplahenduse mõjuvust. Samas andsid konkreetselt eristatavad karakterid siiski kogu loole selgema konteksti ning sidusid ehk mõne kuulaja tugevamalt teose sisu ning tegelastega. Võibolla aitas kostüüm ja teatav lavaline liikumine ka lauljatel oma rolli paremini mõtestada, kuna kogu lugu on siiski vägagi teatraalse loomuga.
“Ariadnet otsides” on suurepärane näide, kuidas minevikuhõlma jäänud teoseid on võimalik ulatusliku töö ja pühendumisega autentselt taastada. Ka tänapäeva helilooja võib tabada möödunud ajastu vaimu ning anda mõne suurteose säilinud fragmendile konteksti ja uue hingamise. On oluline mõista, et minevikus loodut ei pea tingimata puutumatuna pjedestaalile asetama, vaid ka täna saab mõtestatult sellele tähendust ja kohta otsida. Andrew Lawrence-King on seda meisterlikult teinud ning loodetavasti avanud sellega muusikamaailmas mõne uue ukse.