Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia eksootiliste tuulte toomise ja omanäoline eesti folkmuusika rikastamise eest.
Mis on muusikas teie jaoks ammendamatult huvitavat, ilma milleta elu ette ei kujuta?
Ramo Teder: Oh, ma ei oskagi sellele vastata nii nagu ma tegelikult tunnen ... eks sõnadega saab seda ehk kuidagi edastada, aga mina ilmselt mitte, vähemalt mitte nii, nagu see minu sees on. Mulle on kõik muusikaga seonduv kuidagi ammendamatu. Satun mingi muusikateose vahendusel täiesti teise maailma ... Samas see "teise maailma" tunnetus on meil kõigil ju ka väga erinev, nii et jäängi konkreetse vastuse võlgu.
Marko Veisson: Eks elu on ikka vanem kui muusika ja pigem näib, et kõik, mis on muusikas huvitav, ammendab end mõne aja pärast või pisut varemgi. Ning siis on vaja leida midagi uut, mis taas huvitav oleks. Mind paelub erinevate rahvaste muusika. Naudin seda, leian inspiratsiooni ja vahel pisut kasutan ära ka. Samas on mul nende erinevate muusikatraditsioonidega alati mingi isiklik side. Võibolla ongi pigem nii, et esmalt armun mingisse piirkonda ja siis hakkab ka selle maa muusika meeldima.
Näiteks olen üsna palju viibinud Põhja-Ghanas ja sealne ühtaegu tantsuliselt kiirelt pulseeriv ja samas Saheli-päraselt meditatiivne muusika on mu vaieldamatu lemmik. Kunagi aga tegelesin alpinismiga ja sellest ajast on jäänud armastus Põhja-Kaukaasia rahvaste muusika vastu. Ainult hiiu kandlega läks teistpidi – esmalt võlus mind selle pilli kõla ja seejärel pilli õppima asudes tekkis huvi Vormsi ja eestirootsi muusika vastu. Muidugi kiirguvad mõjud kõigist nendest muusikalistest kogemustest ka Puuluubi loomingusse, ehkki tänapäeval tuleb selliste laenudega väga ettevaatlik olla, et kultuurilist omastamist vältida.
Kas muusika kõrvale on jäänud ruumi ka mõnele hobile?
Ramo Teder: Olen ametilt maalikunstnik (lõpetanud EKA maalikunsti erialal), kuigi olen sellel alal töötanud n-ö pisteliselt. Olin pikalt graafika trükkal ja olen töötanud kunstiõpetajana nii joonistamise kui maalimise erialal, müünud oma maale ja joonistusi. Kuigi õppisin lapsena ja hiljem ka Otsa koolis mitu aastat flööti, siis pigem olen olnud pikalt suhtumisega, et just muusika on mu hobi. Aga tõesti, nüüd juba aastaid on see vastupidi, kujutav kunst on hobi ning pere, lapsed ja muusika on peamine.
Marko Veisson: Eriti mitte, aga tööle ikka jõuan.
Vaadates praegusele koroonaviirusest haaratud ajale – milliseks võib muusika- ja kontserdielu edaspidi muutuda?
Ramo Teder: Sellest on natuke kahju, jaa, et hetkeseis kogu sellist esinemiste-klubide-ürituste-festivalide-kultuurivahetuste jne arengut pärsib, aga samas teistpidi on see mingis teises skaalas ikkagi midagi uut ja head kaasa toonud. Ise siiski loodan, et kontsertide, festivalide ja üleüldse muusika esitamise seis taastub.
Marko Veisson: Ei katkul, gripil ega muudel pandeemiatel ole õnnestunud muusikat välja suretada ning ega koroonagi sellega hakkama saa. Tuleb lihtsalt leppida, et lähiaastatel on vähem välisreise ja suuri festivale kardetavasti ka niipea ei näe. Aga küll nad tulevad kähku tagasi. Oli ju Eestiski alles septembri alguses veel üsna pilvitu kontserdielu.
Esinesime hiljuti Münchenis. Reeglid olid seal väga konkreetsed – siseruumides maskid ette ning kontserdisaalis publik rangelt hajutatud. Aga kontserdid toimuvad ja publik tuleb kohale! Iseasi kui tasuv see erakorraldajale on – ilmselt mitte eriti. Põnev on jälgida ka erinevaid innovatiivseid lahendusi, näiteks Ukrainas tehti suvel "vertikaalseid kontserte". Valiti kena kõrge hotell, bänd esines all parklas ja publik broneeris omale piletite asemel hotelli toad ning jälgis kontserti rõdult. Iga väike seltskond teistest korrektselt ja turvaliselt eraldatult.