On õnn, kui maailma muusikalavadel suuri tegusid teinud interpreet, seekord laulja, tunneb vajadust taas kodumaal muusikat teha ja seda sügavaid jälgi jätval moel. Ain Angeri mõttemallid on tähelepanuväärsed: kõigepealt tuua lavale lastele mõeldud lühendatud variandid kahest ooperimaailma hiiust – Mozarti ooper “Võluflööt” ja Rossini “Sevilla habemeajaja” –, millele nüüd hiljaaegu lisandusid Lied’i repertuaari kullafondi kuuluva Schuberti tsükli “Talvine teekond” esitused koos pianist Mihkel Polliga ning 28. märtsist 6. aprillini Vaikse nädala kirikukontserdid Raplas, Kuressaares, Kärdlas, Haapsalus, Tartus ja Tallinnas koostöös Rasmus Puuri ja VHK keelpilliorkestriga.
Teemaring on ääretult mitmetahuline ning ahas ajakirjaruum ei võimalda mingil juhul põhjalikku süüvimist. Küll on vahest vajalik jätta järgnevatele põlvedele ka kirjasõnasse jälg just nendest märgilistest sündmustest praegusel ülikeerulisel ajal. Kuna eelnimetatud ooperitest on vist piisavalt kirjutatud, siis jagan siinkohal muljeid kahest viimati toimunud õhtust.
Schuberti “Talvine teekond” on loodud tema sõbra Wilhelm Mülleri luulele, nii nagu ka varem sündinud “Ilus möldrineiu”. Õnneks olid kontserdi kavaraamatus ka tundmatu autori head tõlked, nii on kuulajale ka saksa keelt valdamata kõik kätte toodud. Kuid ei saa salata, et Ain Angeri saksa keele valdamine, diktsiooni eksaktsus ning luules sisalduva iva väljatoomine oli 23. märtsi õhtul EK laval nii klaar, et minu tagasihoidlikust keeletundmisest piisas, et iga mõte lausa sülle kukkus.
Mihkel Poll on pianist, kes on huvi äratanud paljude kontserdikavadega ning kindlustanud ansamblikooslustes tundliku musitseerijana veendumuse, et tegu on pidevalt areneva muusikuga. Küll aga on tema kokkupuude lauljatega olnud mõnevõrra napim ja seda enam oli põnev kuulata, kuidas kaks eri põlvkonda kuuluvat interpreeti omavahel ühisel rajal sobituvad.
Schubert lõi need laulud esialgu tenorile, kuid neid on läbi aegade transponeeritud ka keskmiste häälte tarbeks ja seda tsükliks kujunenud teost ongi laulnud nii baritonid kui ka metsosopranid.
Ei julge ühekordse kuulamise järel otsustada, kuidas valiti helistikud kõnealuseks ettekandeks, kuid see polnudki minu jaoks oluline. Kuigi Angeri hääle diapasooni kõla pärusmaa on ülimalt rikas bassaalsus, paistis minule, et tema eesmärk ei olnud oma vokaalväärtusi demonstreerida, vaid eeskätt olla musitseerimisel tundevarjunditega jutustaja. Tsükli tempodes ja dünaamikas lähtuti autori märkustest ning mida teose lõpupoole jõuti, seda enam rikastusid ka pianisti kõlavärvid – iga pp ja kulminatsioonide f oli veenev, hinge raputav –, kujundades lõpptulemuseks lummava elamuse.
Olen ootel ja lootuses, et nende kahe muusiku koostöö leiaks järgmise teekonna!
Tallinna Jaani kirikus 6. aprillil kõlanu viis hoopis teise helide ja mõtete maailma. Siin kõlas Eesti väärtlooming Artur Kapist Pärt Uusbergini. Meie laululoomingu kullafondi kuuluvad Artur Kapi “Metsateel” (Eduard Sööt, seade Tõnis Kõrvits) ja Villem Kapi “Kui lõpeb suvepäeva viimne vine” (Juhan Sütiste, seade Rasmus Puur) on oma meeliköitva meloodika ja teksti lüürikaga olnud lauljale sageli omajagu salakaridega. Siin ei piisa deklamatiivsusest, sest mehist tundeküllust toetav legato fraseerimisel on olnud mõlemale loojale ülimalt oluline. Selline oli aeg.
Tõnu Kõrvitsa ülimalt filosoofiline “Aeg” Koguja raamatu tekstile ei ole lauljale õhtu avalooks just kerge pähkel. Helikeel nõuab tähelepanu ja täpsust. Eino Tamberg lõi “Viis romanssi Sándor Petőfi luulele” ilmselt Georg Otsa silmas pidades, seega baritonile. Kuid Anger hämmastas ja veenis pea alati ka baritoniregistri valdamisega.
Mõtteliselt hästi läbi kaalutud õhtu ülesehitus hoidis kuulaja ühel lainel, erilise elamuse pakkusid Rasmus Puuri erksa ja hõrgu helikeelega seaded keelpilliorkestrile. Kreegi “Taaveti laul nr 141”, Pärt Uusbergi “Viimne võimalus”, Ester Mägi “Pietà” (setu rahvaluule), Uusbergi “Et kiitke Jumalat, kes on nii helde” (Reigi vaimulik rahvaviis), Kreegi “Maga, maga Matsikene” (Ridala rahvaviis), Tobiase “Eks teie tea” (piibel: Pauluse 1. korint 3:16) – kõigis neis teostes tajusin Puuri pieteeditunnet autori ees ja samas tema klaari mõtte lisandväärtust.
Teeb rõõmu, et orkester koosneb kooliõpilastest ja nüüdseks üheksandat aastat selle ees olnud Rasmus Puur ei ole mitte ainult osanud ülitundliku meelega neid noori innustada, vaid on saavutanud ka hea kõlakvaliteedi ja taas pean kordama oma tõdemust, millest kirjutasin seoses Linnateatri etendusega “Õhtu rannal”: ostmatu on Puuri karismaatiline olek, empaatiaga loomesse suhtumine ja sealjuures dirigeerimise ilmselge ökonoomsus.
See, et kogu õhtu väga heale sisulisele seotusele tegi avangu Kõrvitsa “Aeg” ja kava kulminatsiooniks kujunes Tormise (Juhan Smuuli luule) laulu “Viimane laev” sama autori seade valus-kirglikus ettekandes, andis kiriku võlvide alt väljujaile kaasa helge tunde ja mõtte: lootus jääb!
