Järjekordse Vello Jürna nimelise ooperilauljate konkursi (27. XI – 1. XII) korraldas Väike-Maarja muusikaselts koostöös Vello Jürna perekonna ning kohaliku vallavalitsusega EMTA kammersaalis ja Väike-Maarja seltsimajas. Kõigist voorudest tehti ka otseülekanded YouTube’i.
I voorus alustas 14 lauljat, teises laulis 9 ning finaalis 6 lauljat: Annaliis Viidebaum, Laura-Retti Laos, Eleriin Müüripeal, Marta Ojasoo, Rael Rent ja Dragos Andrei Ionel.
Lauljaid hindas kolmeliikmeline žürii: Aile Asszonyi (žürii esimees) – silmapaistva rahvusvahelise karjääriga sopran; Jorma Silvasti – tenor, pikaaegne Savonlinna ooperifestivali kunstiline juht, Mirjam Helini konkursi žürii esimees aastatel 2009, 2014, 2019 ning Levente Török – Ungari riigiooperi noor dirigent, alates hooajast 2024/2025 Ungari Miskolci sümfooniaorkestri peadirigent ja kunstiline juht. Järelmõtteid konkursist jagab Aile Asszonyi.
Milline on konkursi osatähtsus noorele lauljale?
Aile Asszonyi: See on kahetine. Ühest küljest ei ole sellel mitte mingisugust tähtsust, sest konkurss sind interpreediks ei tee. Sa oled, kes sa oled interpreedina ja ühest või mitmest konkursist osavõtt seda ei muuda. Küll võib ta anda psühholoogiliselt suure tõuke, aga ainult nendele, kes seal lõpuks poodiumil seisavad. Ülejäänutele on see nii-öelda kas elamus või suremus. Aga preemiast ilmajäämine võib olla muidugi palju elutähtsam õppetund sarjast “kukkusin, tõusin püsti ja läksin edasi”. Kuivõrd Eestis on ainult kaks laulukonkurssi, kusjuures Klaudia Taevi konkurss on rahvusvaheline ja sinna on juba esimesse vooru pääsemise sõel väga tihe, siis praktiliselt ongi meil Eestis praegu ainult Vello Jürna konkurss. Mina kannustaksin kõiki osa võtma just nimelt sellepärast, et isegi kui sa ei võida, paned ennast psühholoogiliselt olukorda, millesse jääd terveks oma karjääriks. Koolis ei õpeta meile keegi, et iga pudrukausi juures on sadu lusikaid, kes tahavad sealt ampsata ja õigus oma lusikas pudrukaussi pista on väga vähestel. See õigus tuleb endale välja lunastada. Selleks peab lõputult elama üle eitavaid vastuseid ja nendega psühholoogiliselt toimetulek on kõige elutähtsam asi üldse – õppida esinejaks ja muusikuks olema. Selles mõttes on konkurss väga kasulik. See ei pruugi olla valutu, aga on kasulik. Muidugi, kui sa juba lähed konkursile, siis pead leppima sellega, et seal on palju subjektiivseid hinnanguid. Maailmas on sama palju arvamusi kui inimesi.Kui mina läksin Hollandisse stuudiosse, siis meil oli terve aasta praktiliselt iga nädal või üle nädala workshop’i korras mingi külalisõppejõud. Iga nädal näed kedagi uut, keda enam kunagi elus ei pruugi kohata ja kes annab sulle oma arvamuse sinu kohta. Väga tähtis on õppida neid hinnanguid kuulama, sest ka töös sa saad pidevalt kuulda kellegi arvamusi.
Ka seda peab õppima, et leida öeldust midagi endale vajalikku või siis ära kuulata ja lahti lasta – arvamused on arvamused, eriti tänapäeval, kus ekspertide hääli enam ei kosta. Kõik arvavad midagi, aga minu talupojamõistus ütleb, et kui endale tundub kõik jube hästi, aga ikkagi tuleb neid kriitikanooli ühe asja pihta, siis tasub teha samm tagasi ja hinnata, et äkki on kus suitsu, seal tuld. Alati ei ole, väga tihti on lihtsalt suitsu ... Ma leian, et see on ka oskus, mida peab õppima, kuulama kriitikat, jääma rahulikuks, võtma teadmiseks, aga mitte võtma seda südamesse.
Milles on Jürna konkursi eripära?See oli tõeliselt pidulikult korraldatud, aga siin on ka üks nõrk koht – kaks vooru on järjestikustel päevadel Väike-Maarjas. Konkursandid sõidavad Tallinnast sinna, teevad proovi, laulavad, sõidavad tagasi, järgmisel hommikul uuesti. Tegelikult see on juba korralduslikku skeemi sisse kirjutatud, et finaalis jäävad püsti ainult kõige tugevamad. Teine voor oli selles mõttes tõesti kõige parem, tugevam, et lauljatel oli üks päev tahenemiseks. Vahet ei ole, kas sa laulad “teile on kiri” või kolm suurt aariat. Publiku ees enese kokkuvõtmine on kehale psühholoogiliselt suur katsumus. Kui oled noor ja sul ei ole seda kogemust, et pead iga päev hommikul kuus ja õhtul kolm tundi laulma, siis mitte ainult et inimese hääl väsib ära, vaid füüsis tahab taastumisaega. Finaali kava oli kõige mahukam, aga ettevalmistusaeg selleks kõige lühem. Ja olgem ausad, kes meist siis magab nagu nott pärast sellist konkursi erutust. Pinge ei jõua veel laheneda, kui pead juba uuesti ennast üles kloppima.Muidugi oleks lauljatele kasulikum, kui just enne finaali jääks üks päev aega atra seada, aga teisalt saan väga hästi aru, miks see nii on ja tuleb olla tänulik, et see konkurss meil üldse on.
Kui laulja tuleb lavale, millised on need peamised kriteeriumid, mida žürii siis kohe tähele paneb või ära fikseerib?
Esimese asjana tajume ikkagi nagu iga inimene, kas meeldib või ei meeldi ning paneme tähele tämbrit ja sarmi. Kõike muud saab tegelikult õppida, välja arvatud sarmi. Mind ei liiguta tehniliselt perfektne teostus, kui seal puudub igasugune mõte. Kõige tähtsam on, et kui lähed lavale, siis on sul tahe midagi öelda, näidata oma nägemust.Minu jaoks on kõige kindlam, väga hea märk, kui saan toetada selja vastu tooli seljatuge ja lihtsalt lasta sellel häälel endale mõjuda. Aga muidugi on meil noodid ees, et hoida ennast kuulates mõistuskainena ning hinnata tehnilist teostust, koloratuure, intonatsiooni, sõnu.
Konkursi puhul on ju võtmeküsimus kavavalik. Millised tähelepanekud selles osas on?Kui minna konkursile ennast presenteerima, siis esmane on võtta kavva asjad, mis tõesti välja tulevad. Lihtsama laulu perfektne esitus ja sarmikas, muusikaliselt meeldiv teostus võib viia võidule ja väga raske asja saamatu teostus, milles on tunda potentsiaali, võib viia sind juba esimesest voorust välja. Konkurss ei ole see koht, kus püüda näidata oma potentsiaali – tuleb näidata seda, milleks sa oled võimeline täna.
Kuna see on konkreetselt ikkagi eesti lauljate või siis Eestis alaliselt elavate noorte lauljate konkurss, siis enamik osalejaid on läbinud Eestis akadeemilise õppe. Tundub, et repertuaari hulk, mille lauljad peavad meie akadeemilises hariduses omandama, on liiga väike ja õppimine liiga aeglane. Repertuaar peaks kooli lõpus olema palju suurem.
Repertuaariga seoses peaksin rääkima ka hääleliikidest. Tavainimese jaoks on need sopran, metso, alt, tenor, bariton ja bass, aga kõik need hääleliigid siiski jagunevad väheke veel liigisiseselt, kõige rohkem muidugi sopran. Soprani hääleliik hargneb ikkagi väga erinevatesse suundadesse – kõige kõrgemal koloratuursopran ning kõige tummisem ja tugevam on dramaatiline sopran. Sinna vahele jäävad lüüriline koloratuur, dramaatiline koloratuur, lüüriline sopran. Mina paneksin südamele, et kui konkursil juba oled, siis vali repertuaar kahest külgnevast hääleliigist, mitte nii, et üks aaria on täiskoloratuuri ja teine on lüürilise soprani repertuaarist. Ja baritonide ja basside kategoriseerimisega on ka selline lugu, et kui alumisi noote ei ole või need eriti ei kõla, siis ei ole mõtet ennast bassiks tituleerida. Bassi siiski eristab baritonist see, et alumine register kannab.
Millised olid peamised puudujäägid, mis silma ja kõrva hakkasid?
Diktsioon! Ma ei pea silmas seda, et neid kaashäälikuid peaks nagu automaadist tulema. Hea diktsioon on see, kui me kuulajatena unustame üldse ära, et inimene laulab, sest et hääle, teksti ja muusika sümbioos on nii loomulik. See on ideaal, mille poole pürgida. Mina esindan vokaalset mõtlemist, kus häälikuid ei moondata mitte mingis suunas ja kaashäälikud on osa laulmisest. Nad ei ole mitte nagu tõkkejooks, vaid ka kaashäälikud on osa fraasist ja meloodiast. Ma ei ütle, et nii on ainuõige. Teid, kuidas saavutada väga hea diktsioon ja selle abil meeldiv interpretatsioon, on mitmeid, aga sellega peab tegelema nii-öelda maast madalast, seda peab õppima siiski kohe koos.
Mina laulan ju ainult võõrkeeltes. Selleks, et esineda neile, kes seda keelt räägivad emakeelena, läheb mul suurem osa mahvist keelelise töö peale. Kui kuulsalt inglise filminäitlejalt Michael Caine’ilt küsiti intervjuus, et kuidas saab olla, et kui ta oma rollides räägib, siis see on tõesti nii loomulik, nagu need olekski tema enda sõnad, vastas Caine, et selleks ajaks, kui teie kuulete mind filmis või teatrilaval neid lauseid ütlemas, olen mina iga lauset öelnud vähemalt 2000 korda. Instrumentalistide keeles on see sõrmedesse mängimine. Seesama lihtne käsitööoskus peab tekkima ka lauljal.
Üks väga delikaatne teema on koloratuuri hääleliik kui selline. Meil on koloratuuri ümber mingi rahvusromantiline oreool, nagu see oleks midagi haruldast. Koloratuur on kõige enam levinud hääleliik ja kõik konkursid, kõik auditsioonid Euroopas on täis Lõuna-Euroopast ja Lähis-Idast tulnud perfektselt laulvaid koloratuure. Jääb ainult valida, kelle säärejooks on parem ja kes on muusikaliselt meeldivam. See on kõige karmim olelusvõitlus üldse ja neid on vähe, kes laulavad seal üle 35. eluaasta. Gruberovásid on üks sajandis!
Koloratuuri eristab kõigist teistest hääleliikidest see, et ta võib laulda väga kiiresti. Kui sul juba on muusikas koloratuur, siis ta on ikkagi ette nähtud niimoodi, et kõiki noote on kuulda, et kõik noodid on täpsed. Koloratuuris on möödalaskmisvõimalus null! Me ju ootame instrumentalistilt, et ta oskab mängida kiiresti ja aeglaselt, legato’s ja staccato’s ja saab kõikidele nootidele pihta. Täpselt sama oodatakse ka lauljalt. Ühesõnaga, kui sa presenteerid ennast koloratuurina, siis peaksid valdama ka koloratuuri tehnikat.
Kas meie noori lauljaid konkursil kuulates oli ka üllatusi?
Jaa, põhiliselt üllatas, et üleüldine tase oli väga meeldiv. Ma ei tea, miks ma kuidagi väga kartsin, et äkki saan ma kurvaks. Teisalt on väga hea meel, et need kolm noort lauljannat, kes poodiumil seisid, ongi kõik eesti tüdrukud, aga nendel on üks ühine nimetaja – nad kõik on omandanud oma kutse väljaspool Eestit.
Kuidas sujus žürii koostöö?
Ma tahaksin väga toonitada seda, et konkursi žürii oli täiesti puhas leht selles mõttes, et me ei tundnud kedagi. Mina olen nii kaua Eestist ära olnud ega tea, kes kelle juures õpib. Seega oli see tõesti aus pilk hetkeseisule.
Me esindasime ju kolme põlvkonda ja teatud erinevate elukogemustega: dirigent, laulja ja laulja, kes on olnud ooperifestivali juhi kohal. Aga meie nägemused ja kriteeriumid olid ühesugused ning otsus, kuidas jagunevad kohad, oli täielikult üksmeelne.
Millal võitja paistma hakkas?
Esimesest voorust.
Millised on teie soovid ja soovitused noortele lauljatele?Tuult tiibadesse! Meie keha on meie pill ja selle pilli ohjama õppimine kestab senikaua, kuni sa tahad olla laulja, olla laval – see on elukestev õpe.Ilmselgelt peame sellel teekonnal usaldama kellegi teise kõrva. Õpetaja suunab, annab juhtnööre, heal juhul ka vahendid, aga see kõik tuleb oma kehale tõlkida tehnikaks. Õnnelikud on need, kes satuvad kohe kokku õpetajaga, kes sobib sinu füüsise ja psüühikaga. Aga kõigile teistele tahan ma öelda, et tuleb olla egoistlik. Laulu õppimine ei ole voodoo. Laulmise õppimises ei tohi olla faase, kus on midagi väga kole või intonatsiooniga ei saa pihta ja aina hullemaks läheb. Õppimine on väga konkreetne tegevus, mis peaks minema järk-järgult paremaks. Ükski tee ei lähe ainult ülesmäge, loomulikult on ka langusi, nagu igas õppimises, aga tehnilised võtted on ikkagi väga konkreetsed asjad. See on see, mis eristab andekat lauljat, kes võib läbi oma füüsilise ande ennast tihti ka “päästa”, aga tehnika on see, mis tagab kvaliteedi. Sul võib olla hea päev kaks-kolm korda aastas, aga nendel päevadel ei pruugi olla esinemist. Tehnika on see, et su mõistus teab, mida sa pead tegema ja su keha teab, millisele tegevusele järgneb milline kõla. Oled harjutanud, et kui teed nii, siis juhtub nii. Ja see juhtub ka siis, kui sul ei ole kõige parem päev, kui oled väsinud või natukene haige, aga igal juhul sa tead, et teatud füüsilise tegevuse tulemusena tekib teatud heli. See on teadlik tegevus.
Lõppkokkuvõttes oled sina see, kes teeb endast laulja. Aga aega ei ole. Tuleb õppida muusikat ja palju repertuaari kuulata. Mina soovitaksin alati kuulata mitte stuudioülesvõtteid, vaid kontserdilindistusi, et kuulda, kuidas inimesed tegelikult esinemisoludes hakkama saavad. Olgem ausad, tänapäeval jääb pea igast kraaksatusest, mis sa teed, kusagile YouTube’i link. Kuulama peaks võimalikult hea helitehnikaga, kriitilise kõrvaga, et arendada oma kõrva ja ilumeelt. Meie ümber on väga palju koledat heli ja arusaamist, mis on ilus, jääb aina vähemaks. Üks väike soovitus veel: kui laulmine su häält väsitab, siis see on ohumärk. Näiteks, kui ma ka olen ennast kähedaks rääkinud, siis laulda võin tunde ja päevade kaupa ja minu häälega ei juhtu midagi. Laulmine põhimõtteliselt ei peaks väga häält väsitama.
Areng tuleb muidugi astudes oma mugavustsoonist välja, aga see samm peaks olema väikene – kikivarul, alati väikeste sammudega, aga pidevalt edasi. Mina ei alustanud Brünnhilde laulmist 25 aastat tagasi. Selleks, et tee Brünnhildeni ei tunduks ületamatu Mount Everestina, tuleb enne käia tuhandeid samme.
Tulemused
I koht – Rael Rent
Eripreemiad: Vanemuise teatri ja “Promfesti” auhind, Vello Jürna perekonna auhind, publiku lemmiku tunnustus
II koht – Annaliis Viidebaum
III koht – Eleriin Müüripeal
Rahvusooper Estonia eripreemia – Dragos Andrei Ionel võimalusega osaleda solistina mõnes järgmise hooaja ooperis või kontserdil.
Esikoha auhind (2000 eurot) anti tänavu välja Eesti rahvuskultuuri fondi Elfrida ja Erich Rämmeldi mälestusfondi stipendiumina. “Promfesti” auhind annab otsepääsme Pärnus septembris toimuva Klaudia Taevi nimelise rahvusvahelise noorte ooperilauljate konkursi II vooru ning Vanemuise teatri auhind võimaldab osaleda solistina kahe järgneva hooaja jooksul mõnes sealses ooperis või kontserdil.