Mainekas rahvusvaheline plaadifirma Kairos on andnud välja Age Veeroosi autoriplaadi. Kairose näol on tegu eelkõige nüüdismuusikale keskendunud plaadimärgiga, nõnda leiab Veeroosi sealsest autorite nimistust Galina Ustvolskaja ja Ian Vine’i vahelt. Helikandjale valitud lood on kirjutatud vahemikus 2019–2023, seega selektsioon mitte kaugemast minevikust kui viie aasta tagant. Kogu valik on kammerlik, algust ja lõppu raamimas soolopalad, täpselt keskel – neljandana – suurima koosseisuga oopus.
Age Veeroosi heliilm on nagu suurendusklaas, mis tähelepanelikult luubi alla sattuvat uurib. Mikromaailmast saab nõnda midagi hoopis makrolikumat ja see tämbrite-pindade-värvide-struktuuride-puudutuste palett on lõputu. Läbi Age prisma hakkab märkama märgatavat seal, mis muidu võib jääda lihtsalt kahe silma (kõrva) vahele. Kulgu läbi kummaliste helimaastike, udusust, looritatust, vaatamist heli sisse ja uurimist, kes või missugune see on. See habras kõlakngas on mõneti nagu sügisene ilm, mis näiliselt monotoonne hall, peidab endas ometi nii palju värve-toone-nüansse, ole ainult mihkel märkama. Muide, plaadi esitlusel Age seda mainiski, et tema lemmik on justnimelt november.
Instrumendid, nende omapärased helitekitamise viisid ja/või uute mänguvõtete leiutamine on praeguse heliloome sagedane nähe. Nii ka siin – vahel ei saa kohe arugi, mitu mängijat mille kallal parasjagu ametis on või kuidas miski kõla esile on kutsutud. Kogu selle helikangaga on aga kogu aeg kaasas teatud poeetiline hingus ja ka võime käivitada kuulaja peas visuaalseid kõlarännakuid. Mitte juhuslikult ei ole valitud plaadi nimilooks “Öö piirjooned” – see tabab oma salapära, otsese pilgu eest varjatuse ja sumedusega tõesti kogu materjali iseloomu.
Kui veidi konkreetsemalt püüda muljeid sõnastada või midagi välja tuua, siis alustaksin juba mainitud looga “Öö piirjooned”, mis on lummav teekond saladuste hämaruses. Plaadi avalugu “Keha” on põneva instrumendikäsitlusega; kujutan ette, et sellest võiks saada klarnetistide repertuaari üks kanoonilisi teoseid. Sellele sekundeerib “Vari” põneva uurimusena viiuli kõlailma (George Kentrose minu meelest väga tundlikus esituses), mida peenetundeliselt toetab maitsekas elektroonika. Mängulusti on flöödi ja süntesaatori fantaasias “Kulunud koraal”. Väga tänuväärne materjal heliloojale on löökpillipark ja “Ma olen suur kuu su silmapiiril” Heigo Rosina meisterlikus ettekandes ainult kinnitab seda. Lisaks juba nimetatutele astuvad plaadil üles Tallinna Uue Muusika Ansambel ja Ensemble Musikfabrik vastavalt Arash Yazdani ja Clement Poweri juhatusel, ansambel U: ja duo There are no more four seasons, klarnetist Michele Marelli, flötist Maria Jönsson ja pianist Talvi Hunt – väärikas rahvusvaheline seltskond. Kindlasti annab plaadile palju juurde asjaolu, et saateteksti on kirjutanud eesti muusika ammune sõber, Briti tunnustatud muusikakriitik Simon Cummings.