Pianist Age Juurikas on kindlasti üks neist, kellel on ööpäevas rohkem kui 24 tundi. Tihe kontserdielu, õpetajatöö EMTAs ja MUBAs, pere, kus kasvab kaks last – poeg Uku Kõu ja tütar Rita Maria.
Sel sügisel on Age Juurikas tegev ka meie traditsioonidega festivali KLAVER juures, kus ta on kunstiline juht, ning läks end täiendama ühel põneval alal. Kõik need tegemised, millele Age täie hingega ja 100 protsenti pühendub, viisid ka tänavuse tunnustuse – Eesti Muusikanõukogu interpreedipreemiani.
Sinu õppeaeg langes kahe ajastu piirimaile – 1980. ja 1990. aastatesse. See oli meie klaverikunstis hea aeg. Kuidas sina klaveri juurde tulid?
Mul algas see ikkagi väga varakult, juba 4-aastaselt. Läksin muusikakeskkooli eelklassi. Muusikakeskkoolil olid tollal rühmad üle linna, kool oli populaarne, sinna oli suur tung. Aga eelklassi kohti jätkus! Praegu MUBAs selliste numbriteni pole veel jõutud, näiteks mu oma poeg Uku on ka praegu veel ootejärjekorras. Vanemad on mul küll muusikud, aga mitte klassikalised. Isa lõpetas konservatooriumis klarneti, aga läks džässi üle. Ema on koorijuhi haridusega, aga tegeles ka estraadilauluga. Vend Raun on džässmuusik. Isa ja ema töötasid Eesti Riiklikus Filharmoonias, mis oli sel ajal Eesti suurim kontserdikorraldaja. Kui olin TMKK eelklassi sisse saanud, mõtles ema, kelle juurde laps õppima panna. Mu hoidja sattus olema filharmoonia võtmetädi, ta ütles: küsin Kalle Randalult! Ja Randalu soovitas Merike Torn-Bürgerit, tema oli hetkel algõpetuses eriti hinnatud õpetaja.
Aga instrumendivalik oli kindlalt klaver?Sel ajal pandi lapsed ikka enamasti klaverit õppima, kui just mingit kindlat soovi polnud, aga minu puhul oli klaver mu ema täitumata jäänud unistus. Kodus oli meil klaver olemas, hakkasin seal improviseerima ja oma lugusid tegema. Lausa nii, et vanemad tahtsid mind Lepo Sumera juurde õppima viia, Sumera oli isegi nõus. Aga kui I klassi läksin, tekkis nagu mingi valehäbi, see kanal sulgus, asjast ei saanud asja.
13-aastaselt oli see pöördepunkt, kui äkki hakkasin klaveri vastu väga huvi tundma. Muidu sinnani polnud ma mingi tubli õpilane või suur huviline. Aastal 1991 läksid piirid lahti ja minu õpetaja Merike Bürger läks, nagu väga paljud teised head õpetajad, Soome tööle. Mulle tuli tema minek kuidagi väga äkki, käisin ühe õpetaja käest teise kätte ja üheks hetkeks olin juba kindlalt otsustanud, et tahan muusikast ära minna. Aga siis pakuti mulle veel välja Toivo Nahkurit. Tema oli sel ajal noor õppejõud konservatooriumis, nahkpintsakus prillidega intellektuaal, algul tundus väga hirmutav. Aga siis see noor tõsine õppejõud andis mulle mängida mõned põnevad päris lood: seal oli Beethoveni 1. klaverikontsert, Chopini cis-moll polonees ja see kuidagi sütitas mind. Järgmisest päevast hakkasin elus esimest korda tõsisemalt harjutama. Sel ajal ei olnud ju mingit Youtube’i, kust kerge vaevaga kõik kätte saad. Hakkasin ise innuga noodist purema.
Toivo Nahkur oli ilmselt väga inspireeriv õpetaja, kes on klaverikunstis alati väga kirglik olnud – kasvõi kui vaadata kõiki neid raamatuid, mis ta on kirjutanud.
Mul läks hästi, et just tema selles vanuses mulle õpetajaks tuli. See oli ka nagu vastastikune: tema andis mulle palju ja mina püüdsin kõike teha ja vastu anda. Nii võibki midagi välja tulla. Siis palju loota pole, kus õpetaja annab, ütleme 90% ja õpilane 10.
Toivo Bruno Luki õpilasena rääkis palju oma õpetajast, tutvusin tutvusin Luki seisukohtadega. Toivo on alati olnud suur saksa kultuuri austaja. Ta andis meile palju lugeda: Stefan Zweigi “Eilne maailm” või Goethe “Faust”, mis mind sügavuti raputas. Tutvusime ka Nietzsche ja Schopenhaueri filosoofiaga. Lugesime innuga, see kõik oli nii lummav. Elasin nagu mingis teises reaalsuses — “eilses maailmas”. Ma ei tea, kas tänapäeval õpetajad ja õpilased selliseid asju enam teevad ...
Konservatooriumis tuli mulle õpetajaks juurde Peep Lassmann, kelle õpetus oli hoopis teistmoodi, kuidagi ratsionaalsem ja konkreetsem. Ja üks mind väga mõjutanud inimene elus on olnud Matti Reimann. Olin muusikaakadeemias kammeransamblis tema juures ja jäingi tema juurde käima. Ta on tohutult põnev inimene, keda kõik huvitab. Eriti oluline oli see just õpingute järgselt, mis on noore inimese elus tegelikult hästi haavatav aeg. Oled iseseivalt ellu paisatud ja ei ole enam kedagi kõrval. Siis Matti oli see, kelle juurde ma võisin minna ja mängisin talle ka oma sooloasju. Ta andis alati mõned väga head nõuanded. Sageli olid need muusika struktuuri ja liigendusi puudutavad. Sellises olukordades peab olema tark, mitte maha tegema või lammutama, vaid oskama inimesele öelda need paar õiget sõna, mis teda edasi viivad.
Sinu elus on olnud ka päris palju konkursse.
Tegelikult ma ei ole üldse suur konkursside fänn. Ma muidugi mõistan, et see on noorele inimesele võimalus end kuidagi nähtavaks teha, aga konkurss ei garanteeri tänapäeval enam midagi. Jätkuvalt on kõikjal suur Aasia pianistide buum, kes on eksimatud ja laitmatud, ei pruugi saada isegi eelvoorust edasi. Meenub kui Vera Gornostajeva oli Chopini konkursi žüriis, siis ta rääkis, et eelvoorus on enamus mängijatest Aasiast, kõigil väga kiired tempod, ja keda sa siis eelistad. Kõiki neid Chopini teoseid, mis kavas on, kuuled tohutult palju kordi, näiteks esitatakse 106 korda Chopini 2. skertsot.
Mulle tundub isegi, et konkursside tulemused ei olegi enam adekvaatsed ... Seal on ka üksikuid erandeid, kus veel nagu mingi normaalsus säilib, aga tihti on võitjate hulgas laitmatud siledad mängijad. Supertehnikaga enam tänapäeval kedagi ei raba ja kui seal taga ei ole isikupära, siis ei osutu ka võitjad kontserdielus huvitavaks. Samas jäetakse konkursil kergesti kõrvale isikupäraga inimesi, kuna nad ei suuda nii laitmatud olla.
See on alatine dilemma klaverimängus, et kui panus on eksimatusel, siis mäng võib muutuda masinlikuks, aga kui end emotsionaalselt liiga vabaks lasta, võib tulla sisse vigu.
Suured mängijad on kõik leidnud mingi tasakaalu nende kahe – laitmatuse ja loomingulisuse vahel. Kasvõi näiteks Yuja Wang – ta on ju ka eksimatu, kuid samas väga elav ja huvitav mängija.
Või kui meenutada seda Evgeni Kissini klaveriõhtut, mis siin hiljuti oli – kui oluline on sellist pianisti meie oma laval kuulda! Tal ei olnud ka kõik täiuslik, mõne interpretatsiooniga võibolla ei nõustu, aga ikkagi kuidas ta saali pihku saab, see maagia, mis tekib – see on kõigil suurtel olemas. Selline särisev, ootust täis õhkkond, mis oli saalis juba enne kontserdi algust – polnud seda tükk aega kogenud. Täis saal ka muidugi – kui read on hõredad, siis on sellisel õhkkonnal raske tekkida. Nii et Eesti publik kuulsaid nimesid ikkagi teab: sama oli ka Andras Schiffi või Vikingur Olafssoniga.
Suurtel pianistidel tundub, et on sees nagu lõputu energiaallikas.
Aga vahel see energia ei pruugi kõigile mõistetavas suunas minna – nagu see on võibolla juhtunud Ivo Pogorelichi või Andrei Gavriloviga. Mitmed on aga “õigel teel” kõrge vanuseni – kasvõi nagu praegu Martha Argerich.
Kui ma nüüd oma konkursside juurde tagasi tulen, siis minul võttis see omajagu aega, enne kui suutsin end laval päriselt avada. 15-16-aastaselt hakkas seda ikkagi juhtuma, seoses mõnede teostega, kui sain aru, et tegelikult mulle väga meeldib laval mängida.
Mis teosed need olid?
Eelkõige ikkagi Rahmaninov. Meeles on üks Kalle Randalu meistrikursus, kus mängisin Rahmaninovi 2. sonaati. Või siis Liszti “Surmatants”, mida sain X klassis orkestriga mängida. Aga see mulle edukas VI vabariiklik pianistide konkurss 2002. aastal, kus sain esikoha – jagasime Sten Lassmanniga – ei tulnud mulle üldsegi kergelt. See oli minu jaoks keeruline aeg, kriis, mis selles eas ikka kipub tekkima. Aga konkurss oli nagu kohustuslik ühe etapi lõpp ja tegin seda nii hästi, kui suutsin. Olen muidugi väga tänulik kõige eest, mida esikoht mulle tõi, see andis mulle palju võimalusi juurde.
Läksin sealt selle pagasiga edasi Karlsruhe muusikakõrgkooli Kalle Randalu juurde. Pisut hiljem sündis veel üks radikaalsem otsus, kui pöördusin oma otsingutes Venemaa ja Moskva konservatooriumi poole.
Venemaa on kõigest hoolimata olnud alati üks klaverikunsti mekasid.
Venemaa klaveriõpetuse tugevus on pikaaegsetes traditsioonides. Nad hoiavad oma traditsioone, ei taha neid väga muuta ja konveier nagu töötab. Samas on selles tunda ka mingit imperialistlikkust – see lisab küll kõigele suurt joont –, aga see hoiak on hakanud mind järjest rohkem ärritama.
Mul oli muidugi õnne, et sain legendaarse professori Vera Gornostajeva õpilaseks, kelle juures on õppinud näiteks ka Ivari Ilja, Ivo Sillamaa ja Rein Mets. Ta oli sel ajal juba eakas, aga sellegipoolest väga viljakas. Tema käe alt tuli välja suurepäraseid mängijaid, kes suuri konkursse võitsid, nagu näiteks Vadim Holodenko. Tema lapselaps on praegusaegne väga nimekas pianist Lukas Geniušas ja kui Gornostajeval kodus tunnis käisin, siis kutsus ta ikka ja jälle toona väikese Lukaša meile ette mängima.
Gornostajeval, nagu kõigil kuulsatel professoritel, oli mitu assistenti ja neist eriti Sergei Glavatskihhiga tekkis mul väga hea klapp. Tema oli skrjabinist ja tohutult palju aitas mind. Tegeles sellega, mida mul oli vaja, kuidagi uskus minusse ja leidis minu jaoks aega. Kriis oli sügav ja ma ei oleks sealt välja saanud, kui keegi poleks minuga neid asju niimoodi kannatlikult lahti harutanud. Olin seal kokku 5 aastat, pika aja.
Sel ajal hakkasid sa siis kujundama ka oma muusikuteed ja kontserdielu.
Mingis mõttes tõesti. Vaatan, et mu kontserdielu on olnud päris järjepidev. Soolokontserte on olnud peaaegu igal aastal, isegi hämmastav, et see on olnud võimalik.
Pianisti soolokava on nagu mingi suur mõtte- ja tundemaailmade kogu, mida hoolikalt koostatakse ja mõeldakse läbi, mida kuulajani tuua. Kuidas sa oma kavad valid, millised heliloojad meeldivad?
Heliloojate osas raske küsimus ... Juba mõnda aega on nii, et mulle meeldivad kõige rohkem need heliloojad, keda ma hetkel mängin. Ma olen olnud sügavalt kiindunud Rahmaninovi, samuti köidab mind hispaania muusika, mida ma samuti olen päris palju esitanud.
Eestis väga ei tunta hispaania heliloojaid, aga seal on erakordselt huvitav klaverimuusika, mis annab aimu ka sellest, millised pianistid seal kunagi olid. Näiteks Albeniz, kui rikkalikud ja tehniliselt keerukad on tema klaveriteosed. Pea igal perioodil on seal oma suurkuju: Granados, kes on hilisromantik, Albeniz impressionist, de Falla modernsema helikeelega, ja siis on seal veel sellised samuti põnevad heliloojad nagu Montsalvatge ja Mompou.
Hispaania keel on sul ju ka käes?
Mingil määral, aga kui sinna lähen, tahab jälle sisse töötamist. Hispaanias olen aasta jooksul ikka vähemalt korra-kaks – teen seal kursusi ja on olnud kontserte.
Milline paistab Eesti kontserdielu interpreedi seisukohast?Minu meelest on meie muusikaelu järjest avardunud: muusikaakadeemia uue saaliga, MUBA ja Viimsi Artiumiga. Mina tunnen küll, et olen saanud Eestis ennast teostada. Ja mis pianistile tähtis – uusi häid pille on tulnud, viimane neist Steinway Pärnu kontserdimajas. See on tõesti imehea pill ja kuulsin, et nüüd samuti Viimsi Artium soovib endale ka Steinway’d. Praegu on EMTA võtnud klaveriõhtute korraldamise oma südameasjaks, aga sellegipoolest on mul kahju, et Estonia kontserdisaalis praegusel ajal nii vähe klaveri soolokontserte tehakse.
Seal on vist taga ka publikuküsimus, klaveriõhtud pole viimasel ajal hästi müünud. Aga samas EMTA kontserdisari “Klaverikunst” koostöös ajalehega Postimees oli eelmisel aastal ka publikuhuvi mõttes väga edukas.
See tõesti õnnestus väga hästi. Kõik eelmise hooaja neli klaveriõhtut olid EMTA suur saal täiesti täis. Saan ka ise sel hooajal selles sarjas kontserti anda. Eks meedia toetus aitas kaasa. Ja muidugi on väga sümpaatne, et suur meediamaja huvitub klaverikunstist ja toetab seda!
Erinevatel maadel klaveriõhtuid kuulates on mulle tundunud, et kuulsaid pianiste minnakse meelsasti ja põnevusega kuulama. Õhk lausa säriseb ootusärevusest ja olen mõelnud, miks meil seda enam ei ole.Meil oli see ka nii festivali KLAVER algusaastatel. Võibolla on asi selles, et võimalusi on nii palju juurde tulnud, uusi žanre ja publikut ei jätku igale poole? Mulle vahel tundub, et inimesed on meil nii üle töötanud, et neile mahub juurde vaid meelelahutust. Klaverikunst nõuab rohkem süvenemist …
Või klaveriõhtu fenomen vajaks kaasajal ehk rohkem lahti seletamist ja tutvustamist?
Võimalik ja arvatavasti ka mingit suuremat järjepidevust. Mäletan oma õppimise ajast, et Estonias oli klaveri- või kammermuusikaõhtu alati teisipäeviti, publik teadis seda ja käis. ERSO-l on kontserdid alati reedeti, publik on harjunud, ja ERSO kontserdid on alati kuulajaid täis.
Klaveriõhtu taga peab olema tugev isiksus erakordselt suure energiaga, et jõuaks kõik selle välja kanda. Nagu näiteks mõne aasta tagune Schiffi kontsert, mis kestis neli tundi ja oli uskumatult võimas õhtu, rikas igas mõttes. Või Angela Hewitti Bachi “Fuugakunsti” kontsert – milline vaimujõud! Kõige selle tajumiseks ei pea ju olema lausa spetsiaalse muusikaharidusega. Varasematel aastatel sattusin üsna sageli Pariisi ja seal kontsertidel inimesi jälgides tundus see olevat väga teadlik publik nii Pompidou keskuses nüüdismuusika kontserdil või Krystian Zimermani klaveriõhtut kuulates. Pariis on muidugi suur linn ka, kus igale valdkonnale jätkub oma kuulajaid.
Loomulikult loeb piletihind – soodushinnad vanemale kuulajaskonnale ja noortele on hädavajalikud. Ja üks mure on mul alati tudengid, nad käivad vähe kontserdil.
Ma olen ka seda imestanud, miks tudengid nii vähe kontserdil käivad.
Neil ei ole vist aega. Ja kooli kõrvalt on vaja töötada.
Nii suurt ajapuudust ei suuda ma siiski uskuda. Tundub ohtlik tendents, kui tudengeid ei huvita kuulata olulist oma erialaga seoses, mis nad on ju ometi ise valinud ...Aga sul seisab selles valdkonnas ees varsti uus põnev väljakutse – tänavu tuleb juba 14. korda festival KLAVER ja sa oled esmakordselt selle festivali kunstiline juht.
See on mulle muidugi väga austav ülesanne, aga ka keeruline, sest klaverifestivali korraldamine praegusel ajal ei ole lihtne ettevõtmine.
Siin on palju, mille üle mõelda – kasvõi milline oleks kõige optimaalsem ja parem festivali toimumisaeg. See on olnud ikka koolivaheaja nädalal, pandi nii klaveriõpetajaid ja -õpilasi silmas pidades, kes on suur osa publikust, aga millegipärast viimastel kordadel ei ole see väga töötanud. Koolivaheajal sõidavad paljud näiteks ka soojamaareisidele. Tegime nüüd festivali lühemaks – varem oli see peaaegu nädal, esmaspäevast pühapäevani, aga nüüd kolmapäevast pühapäevani 23.–27. oktoobril. Orkestriga kontserte on üks, varem oli kaks. Ehk selline hulk on publikule kergem haarata ja on rohkem võimalik kuulama tulemiseks aega leida.
Seekordne peaidee – kogu festival pühendatud naispianistidele on kindlasti väga ajastuteadlik valik.
Jah, kuid annan endale aru, et see suunitlus seostub kohe sellise mõistega nagu feminism. Tean, et inimestel on olnud traumaatilisi kogemusi, aga mina ise ei ole kunagi tundnud, et ma naisena oleksin millestki ilma jäänud, et mulle oleks liiga tehtud või ka vastupidi – et ma naiseks olemise tõttu oleksin privilegeeritud. Kuid seda enam oleks sellel teemal vajalik arutleda ja miks mitte teha seda ka läbi kõrgkultuuri.
Eestis on naised ju olnud küllaltki ammu iseseisval ja lugupeetud positsioonil, kui meenutada kasvõi Lydia Koidulat või Miina Härmat.
Eestis tõepoolest on naised saanud vabamalt tegutseda. Aga kuna see on nüüd tõusnud üle maailma oluliseks küsimuseks, siis praegusel ajaskaalal poleks paha sellest ka lähemalt rääkida. Kuulsad pianistid on olnud suuremalt jaolt mehed, kuigi alati on olnud nende kõrval ka mõni hea naispianist – juba Clara Schumanni aegadest. Ja küsimus pole selles, et jõudu ei jätkuks, et naised ei suudaks mängida neid kõige raskemaid ja palju jõudu nõudvaid teoseid, nagu Rahmaninovi 3. klaverikontsert, Liszti “Transtsendentsed etüüdid”. Kõik tippu jõudnud naised esitavad ilma probleemideta ka selliseid teoseid.
Põnevaid naispianiste on maailmas praegu palju. Kuidas valisite festivalile esinejaid?
Mõtetes oli palju kuulsaid nimesid, ka neid kõige kuulsamaid. Ma oleksin väga soovinud siia tuua itaalia pianisti Beatrice Rana. Aga ka siin selgus tõsiasi, et naiste teema on maailmas väga kuum: kuulsa nimega mängijatel on esinemisgraafikud juba aastateks väga tihedasti täis. Kahju, et Irina Zahharenkova ei saa festivalil kaasa teha, kes oleks olnud meie esimene valik. Aga tal olid samal ajal juba plaanis kontserdid Ameerikas, ei olnud midagi parata.
Sellegipoolest usun, et saime lõpuks kokku väga huvitavad esinejad. Kõigepealt Ameerikas elav vene juurtega pianist Olga Kern, maailma tippkonkursside hulka kuulva Van Cliburni konkursi võitja, kes on juba kaks korda pidanudki meile tulema, aga erinevad takistused segasid. Nüüd see kontsert lõpuks toimub ja Olga Kern esineb ERSO ja Neeme Järviga.Siis tuleb meile esinema Elena Bashkirova. Ta on Daniel Barenboimi abikaasa, kuulsa klaveriprofessori Dmitri Bashkirovi tütar, suur daam klaverikunstis, praegu tegutseb aktiivselt Saksamaal ja Iisraelis. Tal on selline klassikakeskne väga ilus kava. Dina Yoffe, Chopini konkursi II preemia on praegu tippvormis küps interpreet ja lisaks veel selline fantastiline fakt, et ta elab juba paar aastat Tallinnas! Valis oma uueks elukohaks Eesti. Festivali galakontsert “Klaveril ainult tüdrukud” on samuti naismängijate keskne. Osalevad Kadri-Ann Sumera, Tähe-Lee Liiv, Kristiina Rokashevich, ma ise ka ning nooremast põlvkonnast Sofia Khvichia ja Piret Mikalai. Seal on ka kaks klaveriduot: Maila Laidna ja Tiiu Sisask ning Kärt Ruubel ja Karolina Aavik. Kava on pühendusega naisheliloojatele Clara Schumannile ja Fanny Mendelssohnile. Praegusel ajal galakontserdi formaat töötab hästi, publikule meeldib, on vaheldusrikas ja huvitav. Soovisin teha ka ulatuslikuma noortekontserdi, kus oleks mängimas ka nooremaid andeid, nagu neid varem on tehtud, aga selleks kahjuks enam ressurssi ei olnud.Minu idee oli võtta kavva ka naisheliloojad. Neid jätkuvalt tuntakse liiga vähe, aga seal on suurepäraseid loojaid ja väga head muusikat! Nii on festivali kavades sellised heliloojad, nagu Clara Schumann, Fanny Hensel-Mendelssohn – Felix Mendelssohni õde, Amy Beach, Sofia Gubaidulina, prantslannad Lili Boulanger ja Cécile Chaminade, poolatar Maria Szymanowska ning ukraina helilooja Volha Padhaiskaja. Samuti Ester Mägi “Vana kannel”, mis kõlab sel festivalil koguni kolmes esituses: Dina Yoffelt, Kirke Karjalt ja Piret Mikalailt. Festivalikava osa on ka Draamateatri suurepärane etendus “Solist” Käbi Lareteist, kus pearollis on Kersti Kreismann.
Üks huvitav valik kavas on Kirke Karja kontsert.Kirke Karja on muidugi jazzpianist, aga minu meelest teda nii kitsalt ei saagi lahterdada. Neid jazzipianiste, kes soolokontserte annaks, ei ole liiga palju. Kirke on seda aga korduvalt teinud ja tal on erakordselt põnevad ideed. Selles kavas, mis ta klaverifestivalil mängib, on nii nüüdismuusikat kui ka jazzi, selliseid nimesid nagu Draksler, Hauptmann, Cudars, aga ka Maria Faust, Gregor Kulla või sama Ester Mägi “Vana kannel”.
Nägin rõõmuga, et jätkuvad vestlusringid, mis eelmisel festivalil KLAVER Sten Lassmanni juhtimisel tublisti hoogu juurde said. Mis teemad seekord arutlusele tulevad?
Jah, vestlusringid kindlasti avardavad festivali formaati ja kannavad just ka seda selgitavat rolli, millest eespool rääkisime. Vestlusringid on ka festivalil “TubIN” hästi töötanud ja huvi pakkunud. Avakontserdi Elena Bashkirova klaveriõhtu eel on teemaks “Klaveriõhtu kui kunstivorm – 200 aastat”, et natuke lahata klaveriõhtu fenomeni ja ka seda, palju see tänapäeval muutunud on. Kirke Karja kontserdi eel on vestlusring “Klaveri piirid või nende puudumine” ning Olga Kerni, ERSO ja Neeme Järvi kontserdil eel vestlusring “Paguluse ohvrid ja viljad”. Ja enne galakontserti 26. oktoobril tuleb arutlusele selline kuum teema nagu “Naise roll ühiskonnas”.
Sa oled ka juba päris pikka aega olnud õpetaja – peamiselt EMTAs, aga natuke ka MUBAs. Kuidas sulle õpetajaamet meeldib?Meeldib väga, aga see sõna – õpetaja või õpetan pole minu arvates kõige täpsem. See on tegelikult suurem protsess: suhtlemine, uurimine. Me avastame koos õpilastega, avardame mõtteid. Kui ma vaatan praegu kasvõi oma nooremaid õpilasi MUBAs Havryil Sydoryki Ukrainast ja Ustinia Orlovat Narvast. Havryil, kes tulles oskas ainult vene keelt, prantsuse keelt ka, sest ta tuli Pariisist, nad olid algul põgenenud koos emaga Pariisi. Ta mõne aja õppis seal, aga siis nad hakkasid muud kohta otsima. Käisid läbi kõik Balti riigid ja MUBAs ta tundis ennast korraga väga hästi. Tegi siia sisseastumiseksamid, õppis 4 kuuga ära eesti keele. Teda huvitab väga ka helilooming. Iga tunni lõpus küsib, et õpetaja, kas teil on paar minutit aega, ja mängib mulle ette uue oma teose. Kevadel andis ta oma esimese soolokontserdi, kus kava üks pool olid ta oma teosed.
Muusikaakadeemia õppijaskond on ju praegu väga rahvusvaheline ja sul on seal ka välismaalastest tudengeid?Mul on nii Eesti kui välismaa tudengeid. Sofia Khvichia, Darja Kisseljova, Marianne Oissar näiteks. Teatava järjepidevusega on tulnud minu klassi huvitavaid õpilasi Tartust. Carolin Karo, Kärt Käämbre ja mitmed teised on kindlasti nimed, kellest veel kuuleme.
Juba mõnda aega on minu klassis ka iga-aastaselt hispaania tudengeid.
Klaveriosakonnas on praegu 40% ringis eestlasi. Eks seda on muidugi liiga vähe ja teeme mis suudame, et huvi tõsta ja rohkem tuldaks edasi õppima. Algõpetuses on näha palju andekaid lapsi – just ka Tartus ja Lõuna-Eestis, aga eliitkoolid ja ülikoolid tõmbavad enda juurde ning alatasa tekib see dilemma, et kas minna Tartu ülikooli näiteks arstiteadust õppima või siis klaverit EMTAsse.
Kujutan ette, et akadeemias õpetamine on isegi omamoodi keerulisem kui keskastmes, sest keskastmes on ju veel selge perspektiiv silme ees: lähen edasi kõrgkooli, aga kõrgkoolis on eesmärgid juba teised, mida oma erialaga tegema hakata ja kuhu välja jõuda.
Tõesti, akadeemias on murelikke õpilasi. See on läbi aegade nii olnud, et noor inimene tuleb oma suurte lugude ja suurte lootustega, käib kõrgkooli läbi ja siis mõtleb, et tahan laval esineda, õpetajaks nagu ei tahaks hakata. Ma ise ka kunagi mõtlesin, et kas õpetamine võib olla minu ala, kas ma oskan seda teha.
Paljud lähevad välismaale ennast täiendama, lausa põgenevad mõneks ajaks, et ennast otsida. Ja mitmed on ka hästi välismaal kohanenud – kui kasvõi meenutan oma õpilasi Talvi Hunti, Anastasia Noyat. Talvi on ammu meie kontserdielus teada, aga sama palju esineb ta ka välismaal. Nastja on Viinis vocal coach ja kõrgkooli õppejõud. Ta võiks tulla ka Eestisse oma teadmisi jagama, sest seda ala Eestis väga palju ei ole. Leila Röömel tegutseb aktiivselt Madridis ja töötab Kataryna Gurska muusikakõrgkoolis.
Nüüd kõige selle kõrval leidsid sa aega minna Tartu ülikooli mikrokraadiõppesse spordipsühholoogiat õppima. Miks sa selle ette võtsid?
Mind see teema on kogu aeg huvitanud, kõik mis puudutab lavanärvi ja esinemist. Mul endal on sellega raskeid aegu olnud. Kui ma sel ajal abi otsisin, siis tegelikult seda ei leidnudki. Kasvasin ise välja või nagu rahunesin, mis kõige rohkem aitas, oli laste sünd. Aga seda ei saa ju otse lahenduseks pidada. (Naerab.) Lihtsalt kui sul on väikesed lapsed, siis fookus ei ole enam ainult klaverimängul ja pole lihtsalt nii palju aega, et piinelda sellepärast, kui mõni noot läks mööda. Praegu esimeste praktikumide möödudes olen juba aru saanud, et see psühholoogia valdkond on veel sügavam ja laiem kui seni arvasin. Küsimus ei ole ju ainult selles hetkes, millal toimub lõplik sooritus.
Pedagoogitöös on olnud juhtumeid, kus olen tundnud, et ei oska enam inimest lavanärvi osas aidata. Töötame teose viimse noodini läbi, aga ikka jookseb kõik rappa. Ma saan aru, et inimene tekitab endale ise probleeme oma peas, mõtleb üle. Aga kuidas sellest üle saada ... Eestis sellega eraldi ei tegeleta, kuigi nüüd viiuldaja Lisanne Altrov on selle ala peale läinud, õpib muusikafüsioloogiat Viinis ja on ka meil sellest loenguid pidanud. Mujal maailmas on muusikakõrgkoolides see ala sees, näiteks Kristiina Rokashevich on rääkinud, et Londonis Guildlhalli muusika ja draama koolis, kus ta õppis, on eraldi seminarid, kuidas nooditeksti õppida ja lavaks ette valmistuda. Selliseks n-ö soorituseks valmistumisel on muusikal ja spordil ju palju ühist. Ja kui Tartu ülikoolis sooritus- ja spordipsühholoogia mikrokraad välja kuulutati, siis ma mõtlesin – pean proovima! Et väga tahan! Sinna oli vaja kirjutada essee, ja selle põhjal võeti sisse. Kunagi ei ole liiga hilja õppida ja uut avastada.