Kohtume orelikunstnik Aare-Paul Lattikuga tema vanalinna veerel asuvas kodus, milles isemoodi kulgevat aega mõõdavad seintel erilised antiiksed kellad ja mille diivanit ehib uskumatult kaunis suur valge koer, kes on kohtumise tähelepanelik, kuid vaikiv tunnistaja. Laual on “Eesti orelite” uue sarja Tallinna Toomkirikus salvestatud heliplaat, mis on tähelepanu ja kiidusõnu pälvinud ka Eestist kaugemal.
Sel soojal sügisel, oktoobris toimus juba neljandat korda orelifestival “Reval”, mille kunstiline juht on Aare-Paul Lattik. Ja sellest olulisest teemärgist ka juttu alustame.
Tallinna rahvusvaheline orelifestival, mis sai alguse 1987. aastal Niguliste orelinädalaga, toimus Andres Uibo eestvõttel augustikuu sumedatel suveõhtutel rohkem kui kolmkümmend aastat. Ühel hetkel Eesti Kontsert selle korraldamise lõpetas ja nüüd on juba mõned aastad selle asemel kuulajaid rõõmustanud rahvusvaheline orelifestival “Reval”, mille kunstiline juht te olete. Kuidas need muutused sündisid?
Kui Eesti Kontsert Tallinna rahvusvahelise orelifestivali korraldamisele 2019. aastal punkti pani, siis mõtlesin, et loodus tühja kohta ei salli ja tegin krapsti uue orelifestivali, mille nimeks panin “Reval”. Ehkki on teisigi festivale, mis kannavad nime “Reval”, siis mis sest. Mulle meeldib see nimi, see kõlab hästi. Ma olen siin Tallinnas sündinud, vanalinna munakivide vahel üles kasvanud, see on mulle lähedane ja oluline koht.
Muidugi, esimesed aastad olid väga rasked, kuna oli pandeemia. Festivali sai küll ajaliselt siia-sinna nihutatud, katsetatud. Esimese festivali tegime augusti lõpus, aga rahvas siis ei käinud, rahvas oli ära hirmutatud. Kolmas ja neljas festival läksid päris hästi.
Praegu elame paratamatult ühes teises ajas, kus turiste ei käi. Enne ei olnud ju mingi probleem korraldada päevas mitu kontserti ja kõik olid täis. Aga nüüd on vene turistid täiesti kadunud ja välisturiste ei ole ka eriti palju, sest Eesti on väga kallis. Me peame orienteeruma eranditult Eesti publikule, keda on tegelikult väga vähe, aga sündmusi, mis igal pool toimub, on väga palju.
Eks me püüamegi leida mingisuguseid punkte, mis rahvast kõnetavad. Viimane festival oli pühendatud Hugo Lepnurmele, esitasime ka tema suurejoonelise orelikontserdi. See on 1956. aastal kirjutatud teos ja minu arvates üks mitte ainult Eesti, vaid maailma parimaid kontserte. Minu arvates on ta isegi põnevam kui Francis Poulenci orelikontsert.
Hugo Lepnurme sünnist möödus oktoobris 110 aastat. Ta oli väga kõrge vanuseni aktiivne interpreet, helilooja ja pedagoog. Te olete ju ka tema juures õppinud. Millised mälestused teil Lepnurmest on?
Kahtlematult oli ta väga oluline, ta oli ju meil nõukogude ajal nii-öelda orelitule hoidja, aga samas oli ta ka väga vastuoluline isiksus. Olen talle kõik andeks andnud tänu sellele orelikontserdile, mis on tõesti šikk lugu.
Mulle tuleb meelde näiteks üks lugu, mida on praegu väga naljakas meenutada. Lepnurm ise andis mulle mängida tšehhi helilooja Petr Ebeni ühe tehniliselt küllalt keerulise tokaata. Hakkasin seda suure hooga õppima, iga päev harjutasin seal Kivimäe klassis poole ööni. Sain siis nädalaga noodid selgeks ja tõin suure uhkusega loo tundi. Poole loo peal lööb Lepnurm ootamatult partituuri kinni ja ütleb, et meil ei ole vaja virtuoose, meil on vaja inimesi, kes kirikus koraali ära mängivad, ja viskab mulle koraaliraamatu ette. Mul ei ole mitte midagi selle vastu, et koraali mängida, aga selleks oli meil eraldi tund – liturgiline mäng. Ma ei tea, kas ta oli natukene kade, et asi nii kiiresti liigub. Samas ta siiski tahtis, et temast jääks järgi arvestatav orelikoolkond.
Meil oli temaga ka lõputuid vaidlusi Bachi interpretatsiooni üle. Siis juba hakkas käima Eestis päris palju lääne orelimängijaid, kes andsid meistrikursusi ja kelle helikeel ja interpretatsiooni oli hoopis teistsugune kui Hugo Lepnurme õpetus Kivimäel. Kui tulin tundi uute mõtetega, tegi ta kõik kohe maha ja ütles, et ei, see peab olema hoopis nii. Vaidlesin küll vastu, et kuidas siis nii, ma ju tõesti kuulsin, kuidas külalisorganisti fraas tuli välja loomulikult, ilma eriliste pingutusteta. Kui teha teatavad aktsendid siin-seal, siis see fraas hakkab elama. Aga ta ei nõustunud sugugi.
Aga huvitav oli see, et kuna Lepnurm oli väga õpihimuline, hakkas mõne aja pärast teda ennast ka huvitama, et milles siis asi on, sest ilmselt ka kõik teised õpilased tulid peale meistrikursusi hoopis teiste interpretatsiooniliste mõtetega. Siis ta hakkas sageli kontsertidel käima, eriti barokkmuusika kontsertidel, partituur käes, pliiats kõrva taga, ja siis lõpuks ta ütles ka ise, ma mäletan, et jah, ajad on kõvasti muutunud.
Mis puudutab Bachi interpretatsiooni, siis ta ju õppis ka ise ühe aastakese Prantsusmaal Marcel Dupré juures. Ma muidugi ei tea, kas ta Dupré juurde üldse kunagi tundi pääseski, aga Dupré assistendi juures ta põhimõtteliselt selle ühe aasta õppis. Kahjuks jäi õpiaeg lühikeseks, algas ju sõda, muidu oleks ta ilmselt pikemaks ajaks sinna jäänud. Aga Dupré Bachi esitusmaneer erineb kardinaalselt sellest, millega me praegu oleme harjunud, õieti mitte praegu, vaid juba oma 30-40 aastat. Lähtuvalt saksa barokkorelist oleme asju hakanud nägema hoopis teistmoodi. Saksa või prantsuse romantilisel orelil mängides kõlas Duprè Bachi interpretatsioon teisiti, kui kuulata ja vaadata tema noodiredaktsioone, aga just seda Lepnurm meile üritas õpetada.
Nii et see on siis hoopis romantilisem lähenemine.
Romantiline, absoluutne legato, ei mingeid aktsente, selline üldine voolav mula.
Ja tegelikult mitte ainult Lepnurm, vaid kogu prantsuse tolleaegne koolkond, 1940., 50., 60. aastate põlvkond, on kasvanud üles just nimel Dupré vaimus. Ta oli suur korüfee, kõik võtsid mütsi maha, kui ta mängis, midagi rääkis ja tundi andis, sest ta lihtsalt oskas ennast niivõrd hästi maksma panna. Ta oli tõesti enamvähem ainukene, kelle sõna võeti kuulda. Ja kui keegi püüdiski mingeid vastuväiteid esitada, nagu tema õpilane Jeanne Demessieux, siis need inimesed kadusid ka kohe Dupré elust ja nagu praegu meil armastatakse öelda – tühistati. Sest Marcel Dupré uskus siiralt, et temal, mitte n-ö antiromantilisel organistide fraktsioonil (Marchal, Dufourcq, Demessieux jt.), on õige ettekujutus, kuidas oma kunsti mainet säilitada ja tõsta. Väga suur pinge, mis neil tekkis, kestis tegelikult kuni Demessieux’ elu lõpuni.
Teine orelifestival, mille kunstiline juht te siin Tallinnas olete, ongi Bachi festival.
Jah, ja selle korraldamine on nüüd läinud Eesti kammermuusika ühingu alla.
Eks sellega ole ka sama asi, et kunagi oli festivali sihtpublik vene turist, kellel on jaanuari alguses pikad pühad, jõulud ja uusaasta, ja kellel Venemaal orelimuusikat nii palju võimalik kuulata ei ole, sest kirikutes ju oreleid pole. Kas see annab nüüd tunda, et vene turiste ei ole?
Venemaal on saalides uhkeid ja kihvte oreleid küll. Siia tuldi rohkem nostalgiast, et see on koht, kust neile orelimuusika levima hakkas. 30 aastat tagasi tõesti Venemaal nii palju oreleid ei olnud, aga nüüd ehitatakse neid aina juurde ja saalid on puupüsti täis, alati!
Aga annab tunda küll. Väga suur osa olid vene turistid, kes kohe hommikul tulid, seisid sabas, ostsid pileteid. Ent kuna praegusel festivalil esitatav repertuaar, ansamblid ja pillid on niivõrd mitmekesised ning lisaks liigub ka kohalik rahvas aasta esimestel päevadel rohkem ringi, siis publiku arvuga “bachFestil” saan küll rahule jääda. Vaatamata keerulisele ajale on publikut jätkunud, aga eks palju tööd on veel ees. Järjepidevus ja pühendumine on need, mis loevad. Endalgi on väga põnev igal aastal uute suursuguste kavade ja artistidega välja tulla, olen avastanud fantastilist (barokk)muusikat, mida varem polnud Eestis esitatudki.
Huvitav, et aastakümneid tagasi olid orelikontserdid ülipopulaarsed. Estonia kontserdisaal oli puupüsti rahvast täis.
Mäletan, kuidas Rolf Uusvälja kontsert oli kuu aega varem välja müüdud. Tahtsin seda väga kuulata, aga siis pidingi lava taga seisma ja kuulama, sest kõik kohad olid tõesti kinni.
Jah, on arusaamatu, miks see siis nii oli ja miks praegu nii ei ole.
Noh, ilmselt on nüüd YouTube ja Spotify. Istud kodus, pole vaja kuhugi minna ega raha maksta, seal saab enam-vähem tasuta. Lisaks on tohutult palju muud suhteliselt odavat ja kergesti seeditavat infomüra, nagu ma seda nimetaks. Teiseks, ma pean muidugi väga sellise reeturliku sõnumi esitama, aga ega tavaeestlane eriti orelikontsertidel ei käi ja võibolla oreli kõrgkultuur pole veel meie meeltesse päriselt jõudnudki. Sest kes tulevad meil orelikontserdile või pärast üles rõdule tervitama-rääkima – need on meie oma organistid ja siis ka tavalised vene kuulajad.
Aga kui nüüd minna ajas tagasi, siis te olete õppinud orelit kõigepeal Tartu muusikakoolis Urmas Taniloo juures. Kui te olete põline tallinlane, siis miks ometi Tartu?
Käisin lihtsalt Tartus koha peal vaatamas ja nägin, et seal Elleri kooli saalis seisab orel.
Olen vanalinnas üles kasvanud ja käisin juba siis palju kirikutes ja nägin, kui põnev see maailm on. Mulle tundus toona, et orel mängib ise, ma isegi ei kujutanud ette, et seal pilli taga on organist. Uskusin pigem, et seal on mingi võlur hästi ilusas rüüs, kes siis kuidagi võluväel liigutab neid vilesid – sellised fantaasiad olid mul. Ja kui ma siis ükskord nägin, see oli vist Jaani kirikus, kuidas orelimäng käib, kuidas toimivad pedaalid, kõlavad sügavad bassid, siis oli siht selge. Ma võisin olla vist 13-aastane. Enne seda õppisin klaverit.
Kus ja kelle juures te klaverit õppisite. Muusikakeskkool see ju polnud?
Ei, sugugi mitte. Mind talutati ühe eraõpetaja juurest teise juurde. Muidugi on mul väga kahju, et mind muusikakooli ei pandud, aga isa arvas, et kuna ma viisi ei pea ja tõesti, ma ei pea siiamaani, siis ta mõtles, et mul ei olegi muusikalist kuulmist.
Aga nooti ma tundsin juba 5-aastaselt. Siis olid sellised kogumikud nagu “Laulge kaasa”, võtsin siis lihtsalt noodi lahti ja juba 5-aastaselt mängisin duuri ja meloodiat. Kuni 8. või 9. eluaastani neid lugusid ainult mängisingi ja Mozarti sonatiine ka. Siis isa ütles, et olgu, otsime eraõpetaja. Ja otsitigi. Minu viimane õpetaja Riina Maandi oli küll väga hea ja asjalik, temale on mul erilised tänusõnad, ta valmistas mind ette Elleri kooli astumiseks. Astusin klaveri erialale ja aasta hiljem hakkasin orelit õppima.
Ilma muusikakoolis käimata minna Elleri kooli klaverit õppima on muidugi tähelepanuväärne ettevõtmine. Sinna sissesaamine pidi olema päris suur ime. Ja kõik muud ained, nagu solfedžo, pidid olema päris rasked?
Aga ma nägin ikka väga-väga suurt vaeva. Mu solfedžo oli väga nõrk, aga kuna ma mängisin klaverit enam-vähem hästi, sisseastumiseksami sain isegi nelja, siis vist pigistati silm natuke kinni, et ma viisi ei pea. Kuulsin küll, intervalle teadsin, aga laulda ei suutnud. Nüüd ilmselt kuidagi saan, sest need on nii kõrvus.
Siis tegelikult on teil absoluutne kuulmine?
Ei ole absoluutne, kuulen helistikke, aga kuidagi värviliselt. See on imelik küll, aga sajaprotsendiliselt tunnen teatud helistikud, noodikõrgused ära, aga mitte päris kõiki.
Siiski tajusin, et olen oma tehnilises arengus kuskil 5–7 aastat maas. Isegi praegu tunnen nii, kuigi nüüd juba vähem, rahunen, kui mõtlen sellele, kuhu mu interpreedikarjäär mind mängima on viinud. Võibolla ma liialdan, aga olen alati olnud enesekriitiline ega ole endaga kunagi lõpuni rahul. Ilmselt annab psühholoogiliselt tunda see, et mul ei olnud tugevat muusikakooli baasi. Ma pidin töötama väga kõvasti, tegema lühikese aja jooksul väga palju, et arengus edasi jõuda. Aga tegin ka, sest mul oli siht silme ees, ma ei tahtnud teha muud, kui muusikat. Läksin täispangale, va banque. Ma ei teadnud, mida muud ma võiksin tegema hakata, ma ei osanud muud, muusika oli ainukene asi, mis mul elus oli.
Muusika kõrvalt tuli leida aega kõigi teiste ainete jaoks.
Mäletan Elleri koolist, et kehalise kasvatuse tund oli seal kell 8 hommikul. Seal eriti ei käidudki. Mina ka mitte, aga kohe saadeti vanematele kiri, et tooge oma laps kehalise kasvatuse tundi. Isa oli tõsine ja uuris, et kas sa tõesti ei käi seal? Lubasin, et käin ja ühe korra läksingi. Rohkem ei läinud ja jäin stipist ilma.
Tegelikult olin harjunud juba maast madalast tööl käima. Esimeseks asjaks tahtsin saada teatud finantsiline sõltumatuse vanematest, nii hakkasin Tartus kohe võimlejatele mängimas käima, sain 25 rubla kuus, siis Metodisti kirikus olin organist, jälle 50 rubla, veel mõned kohad, nii et sain kokku juba arvestatavad 110 rubla.
See oli täiskoha palk.
Jah, täiskoha palk. Isa teenis toona 140 rubla. Aga ma ei mõista, kuhu see raha läks. Küllap oli ikka vaja ühiselamus pidutseda.
Missugune oli teie esimene oreliõpetaja Urmas Taniloo?
Taniloo oli väga hea õpetaja. Kui mina tulin, siis ta ka ärkas nagu ellu.
Et lõpuks tuli õpilane, kes tahab tõesti õppida ja mängida.
Jah. Tegime temaga väga palju tööd. Ta andis nii palju, kui suutis, ta oli väga entusiasmi täis. Käisime Vanemuises harjutamas ja tunde tegemas. Mäletan, et kord, see oli vist veel nõuka ajal, läks oreli mootor katki. Uut mootorit polnud kuskilt saada, aga minu isa sebis tutvustega uue välja ja käisime seda siis koos vahetamas. Usun, et ta oli ka mingis mõttes õnnelik, et talle selline pöörane orelihuviline tuli, kes tõesti tahtis ja pingutas ja läks ka pärast edasi õppima.
Pärast Elleri kooli tulite 1992. aastal Tallinna konservatooriumi professor Hugo Lepnurme juurde õppima.
Olen väga tänulik, sest Lepnurm läks toona rektor Peep Lassmanni juurde ja oreli eriala tehtigi esialgu minu jaoks. Muidugi see õpetamine oli, nagu ta oli. Tehnilise poole olin juba Tartus paika saanud, nüüd oleksin tahtnud edasi minna teadmiste osas, aga seda ei juhtunud. Ma tõesti väga kahetsen, et ei olnud võimalust või et ma ei üritanud kohe, varem kuskile Prantsusmaale edasi minna.
Andres Uibo juures õppisite ka aasta.
Viimane aasta oli mu õpetaja Andres Uibo, kes oli ka tahtmist täis midagi ära teha. Ta andis mulle rohkem kui Lepnurm. Ta kutsus mind alguses festivalidele väiksemaid teoseid esitama ja sel ajal oli võimalus Niguliste kirikus mängida suur asi.
Toona käisid jutud, et Lepnurm olla Uibole kaevanud, et võta jah see Lattik endale, ta ei taha eesti muusikat mängida, tahab ainult Pärti, prantsuse muusikat ja Bachi. Kui tagantjärele mõtlen, oli see minu suhtes täiesti ülekohtune, sest olin selleks ajaks mänginud kaks Artur Kapi, ühe Karindi orelisonaadi, loomulikult kogu Pärdi. Aga ühest asjast on mul tõeliselt kahju. Mäletan, et Elleri muusikakooli raamatukogus oli siis täielik korralagedus. Noodid vedelesid, igaüks võis võtta noodikogu võtme ja vaadata, mis seal on. Ma siis ka läksin ja vaatasin ja leidsin Peeter Laja orelisonaadi käsikirja. Mäletan, et see oli hästi komplitseeritud, tõesti ulatuslik teos, mäletan passaaže esimesel leheküljel. Ja siis ma panin selle noodi sinna tagasi, sest sain aru, et see on liiga raske, suured tehnilised käigud kohe alguses, lisaks tollel ajal mulle täitsa tundmatu helilooja teos. Ja see Peeter Laja orelisonaadi käsikiri on sealt kaduma läinud. Ma olen seda näinud, oma käes hoidnud ja nüüd on mul väga kahju, et ma seda sealt, vabandust, ära ei viinud, sest see on suur kaotus eesti orelimuusikale.
See oleks siis veel alles.
Käisin uurimas, lootsin, et see on ehk kuidagi sattunud meie teatri- ja muusikamuuseumi, aga seal on ainult mingid pisikesed Laja lood, seda sonaati ei ole.
Edasi viisid õpingud Prantsusmaale. Kuidas huvi prantsuse kultuuri vastu on tekkinud?
Mulle meeldisid prantsuse filmid väga lapsest saati. Neid näidati nõukogude ajal väga palju. Kõik need lossid, õukonnad, vaimustavad kostüümid, muusika, see kõik kõnetas mind lapsena. Ma nagu kohe elasingi selle sees, kujutasin end seal ette ja ühel hetkel, võisin siis olla 14-aastane, teadsin, et pean minema Prantsusmaale elama või õppima. See võimalus avanes, kui siia orelifestivalile tuli esinema Notre Dame’i organist Philippe André Lefebvre. Läksin talle ette mängima ja ta kutsus mind Lille’i konservatooriumi, kus ta ise oli rektor. See pole küll kõige-kõige kõrgema staatusega konservatoorium, aga seal oli väga hea pedagoog Aude Heurtematte, kes oli Pariisi Saint-Gervais’ kiriku organist. Ta oskas mulle detailselt õpetada prantsuse barokkmuusikat ja mitte ainult seda, vaid barokkmuusikast üldse. Õppisin aastakese tema juures ja siis tuli meile siia Louis Robilliard Lyoni konservatooriumist. See on juba kõrgemalt hinnatud kool. Mängisin talle ette ja ta ütles, et tule ja proovime. Tegin eksami ja sain sisse. Õppisin ülejäänud aja seal.
See oli 90. aastate teine pool, 1996–1999. Kuidas see majanduslikus mõttes võimalik oli?
Sain siit natuke taskuraha kultuurkapitalilt ja rahvuskultuuri fondilt. Ja käisin ikkagi kaabuga käsi pikalt mööda igasuguseid firmasid, kes andsid nii palju kui said. Ja loomulikult tegin kohapeal kõikvõimalikke töid, andsin klaveritunde, mängisin Pariisi kõige erinevamates kirikutes n-ö asendusorganistina – ikka on siin-seal vaja asendajat. See oli väga-väga raske aeg, aga ka väga meeldejääv, kõik need orelid, mida ma nägin, Pariisis ja mitte ainult Pariisis. Sõitsime klassiga mööda Prantsusmaad ringi, mööda ajaloolisi pille. Hiljem, kui olid juba konkursid, kus olin osalenud, siis kontaktid jäid ja ma sõitsin jätkuvalt kontserte andma Prantsusmaale ja Notre-Dame’i katedraali.
Kui palju seal oreliklassis teistest riikidest õpilasi oli?
Mõned sakslased, üks jaapanlane, aga enamalt jaolt ikka prantslased.
Prantsuse keel oli nii hea, et oli võimalik minna Sorbonne’i muusikateadust õppima.
Jah, läksin ja sain isegi sisse. Aga kui ma olin ühe aasta ära õppinud, siis minu juhendaja, kes oli samuti organist, ükskord küsis, et kuule, sa oled väga hea organist, andekas, sul on ees loodetavasti suurepärane kontserdikarjäär, milleks sulle seda teadust veel vaja on? Hakkasin siis mõtlema, et vist ei ole tõesti. Pingutused olid nii suured, õppimine käis harjutamise aja arvelt. Siis ma ütlesin, et jah, teil on õigus.
Aga kas see ei kõla uhkelt, kui saab öelda, et inimene on õppinud Sorbonne’is muusikateadust.
Jah, aga ma ei ole seda seda lõpetanud, ma isegi ei taha öelda, et kahjuks. Elu ja repertuaar, millega kokku puutud, õpetab ise. Tahes-tahtmata sa loed selle kohta, mida sa mängid, loed heliloojate kohta. Eriti praegu on internetis väga palju igasuguseid artikleid. Sa uurid täpselt seda, mida sul on sel hetkel vaja ja aja jooksul koguneb kõik see teadmine. Sa ei pea seda kohe korraga saama.
Mis siis pärast Prantsusmaa õpinguid sai? Olete käinud erinevatel konkurssidel. Siiani korraldatakse Kaliningradis Tariverdievi konkurssi, kus teiegi kõrge koha saite.
See on maailma üks suurimaid orelikonkursse. Praegu on neil esimesed voorud Hamburgis, USAs Connecticutis, Lõuna-Koreas ja Moskvas. 2005. aastal, kui mina osalesin, siis vist Hamburgis, lisaks Moskvale, aga konkurents oli ikkagi väga tihe, mäletan, et oli 49 osalejat kogu maailmast. Konkursi patroon on helilooja lesk Veera Tariverdieva, kes armastab väga orelimuusikat. Mikael Tariverdiev ise on ajalukku läinud rohkem filmimuusika heliloojana, aga mõned ilusad orelileheküljed on ka jäänud. Kui helilooja suri, asutas lesk abikaasa nime jäädvustamiseks fondi ja orelikonkursi.
Selle konkursi juures oli naljakas see, kuidas finaalis, mis on Kaliningradis – see on endine vana saksa linn Königsberg –, peavad kõik osalejad mängima Tariverdievi sümfooniat “Tšernobõl”. See on väga traagiline lugu, palju noote, klastreid, kergelt katastrofaalne muusika. Õppida on seal päris palju ja peaaegu mitte keegi, peale ühe osaleja, kes lõpuks võitiski esikoha, ei õppinud seda lugu ära, sest nad ei arvanud, et nad III vooru edasi saavad. Kui sain teada, et olen II voorust saanud finaali, siis oli ainult kaks päeva aega see lugu selgeks õppida. Muusikakoolis klassidest kostus siis igalt poolt “Tšernobõli” sümfoonia klaveril toksimine – oreleid klassides ju polnud. Üks osa kestab sel teosel umbes 12 minutit, aga ühel tütarlapsel, kes oli muidu täitsa hea organist, õnnestus seda mängida 20 minutit. Ta sai siiski diplomi kui “lootustandev täht”. Mina mängisin nõudlikes kohtades nii palju noote, kui silm tuvastada suutis; õnneks forte kohtades ei olnud nende puudumine kuigi märgatav. Aga auhinnalise III koha sain ikka.
Kui olulised interpreedile konkursid on?
Konkursid on tegelikult väga tähtsad. Mulle oli väga oluline ka “Con brio” konkursil osalemine, kus ma finaali jõudsin. Olen osalenud ka ühel Pariisi konkursi, seal tulin vist kümnendaks, see oli ammu, 2000. alguses. Aga sind pannakse tähele. See avab uksi.
Milles seisneb prantsuse orelikoolkonna, prantsuse orelimuusika võlu?
Kui jätta kõrvale Messiaen, kellel on täiesti oma helikeel, oma maailm, siis prantsuse heliloojate harmoonia on ju üpris tavaline, aga selles muusikas on mastaapsust ja virtuooslikkust, pluss meloodilisus, mis annab mingi sellise sarmi, mis sind kutsub seda muusikat mängima ja esitama vaatamata raskusele, mis selle õppimisega kaasneb. Näiteks Duruflé muusika on kõik meeletult raske, aga sul on huvitav seda õppida. Ja sa oled valmis raiskama kuid, tegelema sellega iga päev, et see selgeks saada, sest see resultaat on hämmastav.
Võrdluseks, see on muidugi minu isiklik arvamus, aga näiteks Regerit õppides raiskad tohutult palju aega ja tunned ennast lõpuks titaanina, et oled noodid ära mänginud. Aga see muusika areneb nii aeglaselt, et seal vahepeal jõuad ise ja ka publik teistele mõtetele ümber lülituda. Prantsuse muusika haarab kohe, ta võtab sind enda haardesse, sul ei jää aega muule mõelda, sa kogu aeg jälgid, jälgid, jälgid. Pole ka imestada, sest alates XIX sajandi keskpaigast õpetati kompositsiooniklassis esimese asjana looma ilusat meloodiat. Ja seda on näha, kuidas see kõik on arenenud aastast aastasse ja edasi kandunud Titelouze’st läbi Grigny’, Couperini, Francki kuni tänapäevani, kuni Duruflé’, Dupré’ni. Võibolla mul on eriline suhe prantsuse muusikasse ja kultuuri, aga kes on olnud kõik silmapaistvamad prantsuse heliloojad? Ikka organistid, kaasa arvatud Debussy. Ainuke, kellel läks orelis viletsalt, oli Ravel.
Nagu eesti ärkamisaegsed heliloojad.
Täpselt. Millist suurepärast muusikat on kirjutanud Artur Kapp või Alfred Karindi. Tobias muidugi ka, ja loomulikult Peeter Süda!
Kas olete ise ka muusikat kirjutanud?
Olen, Toomkiriku oreli plaadil mängin ühte oma lugu. Ma olen üldiselt häbelik ja ei esita oma lugusid kontsertidel, aga oma pala “Revaler Totentanz” olen mänginud Notre Dame’is, päris ägedalt kõlas. Notre Dame’i orel on muidugi täiesti fantastiline.
Eesti heliloojad võiksid ka natuke rohkem orelile kirjutada. Mu meelest see, mida tänapäeva eesti heliloojad orelile kirjutavad, on selline aeglane, meditatiivne, pikaldane muusika. Orel on ülirikas pill, ma isegi ütleksin, et oma helide poolest rikkam kui orkester, ja virtuoosne pill. Aga see on minu subjektiivne nägemus, loodan et keegi ei solvu. Olen lihtsalt seda tüüpi inimene, kes kiirustab elada. Nagu mulle üks mu prantslasest kolleeg hiljuti poolärritunult ütles: tead sa oled l’homme pressé (inimene, kellel on kogu aeg kiire). Meie klassikud, näiteks Artur Kapp või Alfred Karindi, neil on ülirasked sonaadid, aga kihvtid. Sa naudid neid õppides, seal on kohe näha, et vähe sellest, et helilooja on hea organist olnud, ta valdab suurepäraselt ka kompositsioonitehnikat. Järgmiseks orelifestivaliks, kus tuleb viis kontserti, tahaksin, et igaks kontserdiks oleks kirjutatud Eesti helilooja poolt üks teos. Kirjutan sinna juurde ka konkreetsed tingimused.
Orelimuusikast rääkides – me peame kasvatama kuulajat. Igas muusikakoolis peaks olema võimalik orelit õppida, et inimesed mõistaksid seda pilli hinnata.
Kui te Prantsusmaal õpingud lõpetasite, mis teid Eestis ees ootas?
Eestisse tulin tagasi sooviga midagi muuta. See oli 1990. aastate lõpp, 2000-ndad, siis oli kõik uudne. Eesti oli hiljuti iseseisvaks saanud ja mulle tundus, et saan midagi märkimisväärset omalt poolt anda. Siis tulid ju väga paljud tagasi. Mul oli soov siin akadeemias õpetada, kasulik olla, olingi muusikaakadeemias õppejõud tükk aega.
Miks olite ja enam ei ole?
Andsin orelimuusika ajaloo loenguid ning samas olid mul mõned välis-fakultatiivüliõpilased oreliõppes, aga nendega läks asi igavaks, sest enamus neist tollal ei viitsinud tunnis käia, harjutada. Istusin üksinda klassis ja ootasin, raiskasin aega. Ja siis mõtlesin, et enam ei taha, lõpetasin ära.
Kõik läks sellegipoolest päris hästi. Pakuti palju igasuguseid kontserte. Peale konkurssi hakkasid väliskontserdid tulema. Sõitsin päris palju ringi, Euroopas pole ühtegi maad, kus ma poleks esinenud. Venemaal loomulikult igal pool, mängisin seal kõige suuremates saalides: Moskva Suures teatris, Tšaikovski-nimelises saalis. Ka paljudes väiksemates filharmooniates on seal mingi orel. Teatavasti Rieger-Kloss ehitas nõukogude ajal palju oreleid. Tallinnasse ehitasid nad 1961. aastal Estonia kontserdisaali orel, mis nüüd on nii lõhki kui lõhki ja keegi seda ei paranda.
Mis sellel Estonia orelil siis õieti viga on?
Ma ei tea, see lagunes lihtsalt ära, aga ilmselt ka kontserte ei olnud seal eriti. Pill on tegelikult oma kõla poolest väga hea, see on palju parema kõla ja faktuuriga pill kui näiteks Nigulistes.
Aga kõik pillid vajavad restaureerimist ja moderniseerimist. Vanemuise orel on päris heas korras, aga see saal ei ole eriti orelisõbralik. Niguliste oma vajaks kasvõi minimaalset moderniseerimist, sest on juba ajale jalgu jäänud. Ja akustika on seal liiga suur, eriti nüüd, kus pingid ära võeti. Tegelikult on see koht unikaalne, ent kui vaadata kasvõi oreli prospekti, siis see on väliselt mittemidagiütlev. Millised iludused on Euroopa kirikutes: skulptuurid, inglid. Nigulistes võiks olla üks esinduspill, sest minu arvates on meil puudu üks esinduslik, maailma mastaabis vääriline kontsertorel. Samuti Eesti muusika- ja teatriakadeemia uues kontserdisaalis. Eestis kõige kaasaegsem ja kõige normaalsem pill, mis viimasel ajal on ehitanud, on Tartu Pauluse kiriku orel oma kombinatsioonide võimalustega. Seal on meeldiv mängida, mugav.
Aga vanad ajaloolised orelid, millised neist väärivad esiletõstmist?
Vanad pillid on meil tõesti väga head. Meil on ajalooline Tallinna Toomkiriku orel, Kaarli kirikus on suurepärane pill, mis mulle väga meeldib. Jaani kiriku oreli ehitas August Terkmann 1913. aastal ja seda restaureeris Martin ter Haseborg 15 aastat tagasi. Pill ehitati ümber, sinna pandi kombinatsioone juurde, aga see ei jõua ikkagi lähedalegi Toomkiriku ja Kaarli kiriku pillidele. Maakohtades on väga unikaalseid, autentseid saksa romantismiajastule sobilikke pille. Aga kes meil seal maakohtades kontserte annab! Kes sinna tuleb! Eks need pillid seal vaikselt nukrutsevad. Näiteks minu üks lemmik väike orel on Äksi kirikus. Fantastiline Saueri pill, üks paremaid. Ma ei tea, kui palju seal kirikus üldse midagi toimub. Võibolla üks teenistus aastas. See orel seal lihtsalt vaikselt hääbub.
Aga kas meil prantsuse oreleid on?
Ei ole. Sellega on seotud ka üks huvitav lugu. Kui Tartu Jaani kirikut restaureeriti, arvati, et sinna võiks oreli ka ehitada, ühe ilusa pilli. Tehti konkurss ja koha peal käisid mitmed orelimeistrid. Tegid oma pakkumised, esitasid nägemuse, registratsioonid, fassaadid. Sai välja valitud prantsuse orelimeister Pascal Quoirin, fantastiline oreliehitaja, ta on praegu Pariisi Notre Dame’i oreli üks hooldajatest. Läksime siis linnapea Andrus Ansipi jutule, et oleks vaja nii ja nii palju raha. See ei olnudki tolle aja kohta nii tohutu suur summa. Ansip ütles, et laske käia, raha ei ole probleem. Aga Jaani kiriku kultuurilise väärtuse eest vastutas tol ajal Kaur Alttoa ja tema jaoks olid esikohal need saviskulptuurid, mis seal restaureerimise käigus välja ilmusid. Nii ta ütles, et ei, see orel ei sobi siia. See on liiga ilus ja varjutab need skulptuurid, nende savikujukeste tähtsuse ära, ja tõmbas oreliehituse plaanile vee peale. Ta kukutas seal läbi veel ühe fantastilise projekti. Kunstnik Urmo Raus oli teinud sellele kirikule vitraažaknad ja ka neile tõmbas Kaur Alttoa vee peale. Praegu on seal lihtsalt mingid valged pakettaknad, vähemalt näevad nõnda välja.
Siis sai sinna muretsetud ajutine pill, 10 registriga Führer. Jutt oli, et see on ajutine, aga ajutine, nagu teate, on igavene. Nii et praegu on seal mittemidagiütlev väike orelikökats.
Nii jäime ilma suurepärasest pillist. See oleks olnud kaasaegsete võimalustega orel, millel oleks saanud autentselt mängida nii prantsuse vanamuusikat, sümfoonilist kui ka tänapäeva muusikat, samuti Bachi ja saksa romantismi.
Ütlesite, et kui tulite Prantsusmaalt, siis algul läks kõik ladusalt, aga mis praegu on see, millega te endale leiba ja hingekosutust teenite, kui parasjagu just festivalide korraldamine käsil pole?
Eks ma ikka mängin edasi, mul tuli aasta jooksul juba teine plaat välja “Eesti orelite” sarjas. 2023. aastal tegin Pauluse kiriku, 2024. aastal Tallinna Toomkiriku oreli plaadi. Mais 2025 salvestan Riia Toomkiriku maailmakuulsal orelil järgmise. Eks nüüd on aeg end aktiivsemalt jäädvustama hakata, et mingi märk ajalukku ka jääks.
Ja see on ikka vinüül. Kas kvaliteet on tõesti nii palju parem?
On küll parem kui CD, aga vinüülplaadimängija peab olema kaasaegne. See on tõesti kõige parem kvaliteet.
Aga vahepeal oli pandeemia, kus üldse midagi ei toimunud. Nüüd on ka Venemaa kontserdid ära jäänud. Siiski tasakesi hakkab midagi jälle kujunema. Tulin just Itaaliast, lähen Šveitsi mängima. Ja on selge, et uued nimed, noored organistid tulevad peale, mis on ka loomulik asjade käik.
Olen mõelnud, et olen õppinud siin-seal, ehkki oleks võinud muidugi õpiaastatel varem Prantsusmaale minna. Mul on olnud edukaid konkursse, olen saavutanud seda ja teist ja esinejakarjääriga on ka suhteliselt hästi läinud. Olen lati enda jaoks kõrgele seadnud ja ehkki sinna kõige kõrgemale ei jõudnud, siis kuskile lähedale ometi. Aga millest ma praegu puudust tunnen, on õpetamine. Tahaks, et minust jääks keegi järgi. Kui mult küsitakse, kelle juures sa õppinud oled, siis alati uhkusega ütlen, et Louis Robilliard’i juures. Tegelikult tahaks, et keegi kunagi ütleks, et on Lattiku juures õppinud. Sellest tunnen puudust.
Head õpetamise aastad on teil ju ees, sest (elu)kogemus annab siin palju juurde. Aga meie vestlust on kõigutamatu rahuga jälginud see uskumatult ilus valge koer, kes võtab enda alla terve diivani. Kas oma kiire elukorralduse juures leiate aega ka talle pühenduda?
Mul on alati, välja arvatud Pariisi aegadel, olnud koer. Enne teda oli mul Afganistani hurt. Praegune seltsiline Vene hurt Frank on juba vana, varsti saab 11. Aga käime endiselt temaga mööda vanalinna jalutamas, käime restoranides. Talle meeldib suhtlus, ta on tõeliselt suhtleja tüüp. Koer ise valib, kuhu läheme, juhatab, kas läheme Peppersacki, peatume Draakonis, suundume Ärklisse või veel kuskile. Terve päeva ta kannatlikult kuulab minu orelimängu ja siis kella 21 paiku saabub tema päeva tippsündmus, mõne vanalinna lokaali külastus. Õnneks on meil restoranid väga vastutulelikud ja ta on teretulnud igale poole. Ja kõik turistid tahavad temaga loomulikult pilti teha.
Aga miks on teil siin ümberringi nii palju väga vanu kelli, mis ka kõik aega näitavad?
Nad on lihtsalt ilusad. Mulle üldse meeldivad antikvaarsed asjad, mitte mõni suvaline topsikene, vaid antikvaarne, ürgvana, millel on veel ka funktsioon. Kell on ilus kunstiteos. Vaadake kui täpsed on kellal seisva skulptuuri proportsioonid, milline täpsus detailides! Aga samas on see kell, mis näitab ka aega, ja näitab seda juba 183 aastat (kõige vanem prantsuse kell kollektsioonis).
Kokku on mul neid ligi 50, aga kõik ei ole välja pandud. Kui näen üht ilusat kella, siis pean selle ostma ja korda tegema. Mul on selline kiiks, mõtlen, et ehk siis aeg nagu halastab mulle ja kingib võibolla mõne tegusa aastakese veel juurde. Samas – tähtis ei ole ju aastake, vaid see, kuidas sa seda elad. Aga mul on selline lootus, et ma loon veel pikalt. Ja sellepärast ma suhtun teatud aukartusega ka aega ja ajanäitajatesse.