Jaanuaril lõpul tähistas saksofonist Villu Veski oma 60. sünnipäeva kontsertidega Tartus Elleri kooli Tubina saalis ja Tallinnas EMTA saalis. Huvitav on märkida, et meie džässmuusikute põlvkonnad on vahetunud/tekkinud dekaadide kaupa: alles hiljuti tähistas 70. aasta juubelit meie esimene sõjajärgne džässmuusikute põlvkond eesotsas Saarsalu, Naissoo ja Undiga, nüüd on järg jõudnud 1960-ndatel sündinud põlvkonna Veski, Tafenau, Vindi, Remmeli jt kätte.
Villu Veski kuulub nende väheste hulka, kes on märkimisväärselt edukas olnud nii süva- kui džässmuusikuna, seega konstateerigem vaid – saksofonist, helilooja, ansamblijuht ja produtsent. Temast rääkides meenubki kohe Hunt Kriimsilm ja tema ametid, Villul on neid olnud vähemalt niisama palju. Lõpetanud 1985. aastal Tallinna riikliku konservatooriumi ja täiendanud end Pariisi konservatooriumi suveakadeemias, alustas ta õpingutega paralleelselt oma muusikuteed Tallinna saksofonikvarteti liikmena (1983). Peatselt algas ka tema kui džässmuusiku tegevus – tema nimega seonduvad ansamblid Villu Veski kvartett (1985), Avicenna (1987), Saxappeal Band (1992), Põhjamaist etnodžässi mängiv muusikaprojekt “Põhjala saarte hääled” ja Villu Veski JazzGroup alates 2006. Ta on plaadifirma TUTL artist.
Kontserdireisid on nende aastate jooksul viinud pea kõikjale Mandri-Euroopasse ja Skandinaaviasse, endise Nõukogude Liidu aladele, Hiina, Lõuna- ja Põhja-Ameerikasse. Kui tema teistest ametitest rääkida, siis pedagoogina alustas ta samuti veel tudengina ja on seda tööd teinud mitmes õppeasutuses kokku üle kolme aastakümne. 1997. aastal asutas ta tulevikumuusika festivali “Juu Jääb”, mis tähistas eelmisel suvel 25. aastapäeva, kaheksa aastat oli ta Saaremaa kultuurijuht ja nagu sellest veel väheks jääks, on ta nüüd ka Viimsi vallavalitsuse kultuuriosakonna juhataja! Hämmastav energia pealtnäha flegmaatilisevõitu mehelt.
Juubelikontsertidel 26. jaanuaril Tartus ja 27. jaanuaril Tallinnas püüdis muusik anda ülevaate oma senisest loomingulisest teest. Alustuseks esitas Eesti Saksofoniorkester juubilari kompositsioonid “Arrival” (e.k saabumine/pärale jõudmine) ja “Mirage”, mõlemad väga heas seades (esimese tegi Andre Maaker, teise Ott Kask) ja kõlasid vägagi sümpaatselt. Mida teise loo pealkiri tähendas, on selge, esimese loo puhul tekib küsimus, kas see oli mõeldud kokkuvõttena senisest eluteest? Mõlemas loos solistina üles astunud juubilar ei pidanud vajalikuks seda kommenteerida. “Miraaži” puhul mõjus kõlapildile väga värskendavalt vibrafoni kasutamine (Karl-Johan Kullerkupp), kompliment seade autorile! Siinjuures tuleks mainida veel üht Villu ametit: oma kontsertidel ei vaja ta kunagi konferansjeed. Nii seegi kord – õhtu juhina tutvustas ja kommenteeris ta temale omase mõnusa saare huumoriga vajadusel kõiki lugusid/esinejaid. Sellel omadusel on üks suur eelis – ei pea proffide kombel vahepeal rahvast lõbustama päheõpitud vanade anekdootidega, kõik on konkreetse olukorraga seotud.
Saksofoniorkestri laval välja vahetanud ETV tütarlastekoor Aarne Saluveeri juhatusel alustas oma esinemist vaimuliku rahvalauluga “Mu süda, ärka üles”, millele lisas oma osa ka Villu saksofonil. Kava jätkus kahe Olav Ehala lauluga, kus tütarlastekooriga liitusid ka autor klaveril ning džässtrio Villu Veski, Taavo Remmel ja Kaspar Kalluste. Esimene pala “Vaid see, vaid see on armastus” kõlas sümpaatselt, kuid viimasel ajal on seda nii sageli kuuldud, et ebatüüpilisest saksofonisoolost jäi värske mulje loomisel väheseks. Küll kõlas värskelt teine pala “Siin on oja”.
Ja esinejaidki tuli juurde: lavale astus inglise džässmuusik Ola Onabule, kellega Villut seob juba aastatepikkune koostöö. Koos ETV tütarlastekooriga jäi lavale ka džässtrio, kus Ehala vahetas välja pianist Raun Juurikas, ning koos esitati traditsionaal “Amazing Grace”. Siin pääses solisti, koori ja džässansambli koostöö täies hiilguses mõjule, sümpaatne oli ka saksofonisoolo. Kui koor lavalt lahkus, esitas ansambel viis järgnenud lugu ilma taustalauluta. Siin sai Ola Onabule demonstreerida oma vokaalseid ja ka skättimise (scat singing) võimeid ja peab tunnustavalt märkima, et tulemus oli aplause väärt. Mõjule pääses ka saksofonist, Olaga tekkis neil täielik teineteise mõistmine. Komplimenti väärib ka Raun Juurikas (muide, kolmanda põlve džässmuusik!), kelle kaks pikemat improvisatsiooni olid vägagi kaasahaaravad. Ola Onabule teenis aplausi ka autorina: järgmised neli laulu – “Wonderful Feeling”, “Invincible”, “The Girl what She was” ja “Soul Town” – pärinesid tema sulest; “Kaelakekua” autoriks on juubilar. Ja sellega oligi poolteist tundi Villu Veski elust jälle kord laval möödunud! Õhtu lõpetuseks tulid publiku ette kõik kontserdil osalenud – nii koor, saksofoniorkester kui džässansambel – ja esitasid koos Ola Onabule pala “Soul Town”, kus džässile omaselt said soleerida kõik laval viibinud solistid. Kontserdi lõpetas ühine õnnesoovilaul, millega ühines ka püsti tõusnud publik.
Jääb lisada, et kontserdi lindistas Klassikaraadio, seega publikut oli kindlasti oluliselt rohkem, kui EMTA saali mahtus. Omapärane, veidi kirjuvõitu muusikaelamus, aga eks see ole vist juubeli-ülevaate kontsertide puhul paratamatu. Kohalolijad tänasid esinejaid pika ja kõlava aplausiga.