Veljo Tormise 90. sünniaastapäeva tähistamine on võetud mastaapselt ette: kontserdid, virtuaalkeskuse avamine, (mälestus)saated, artiklid, teoste taassalvestamised jne. Ja nii see peabki olema, sest näpates Tõnu Kõrvitsalt sõnu: “Tormis oli üks ja ainus. Ta oli legend, vintske sell, kes avas ühe sügava laeka ja see oli laululaegas.”
Siinkirjutaja soovib jagada oma esimest mälestust heliloojast. See oli EMTAs õppimise ajal, kui Tormis andis rahvalaulude esituspraktika ainet. Enne esimest loengut värises süda sees, sest teadsin, et seal tuleb ka laulda ja Tormis olevat tudengitega väga nõudlik. Kuid kõige selgemini on mul meeles helilooja sammude kaja trepil. Tegelikult arvasin, et saabuja on mõni üliõpilane, sest nii reipalt ja teravalt saab astuda vaid noor inimene. Aga sealt ta tuli – tänavatantsijatelt tuntud laiad teksad ja noortepärased valged tossud jalas ning ei mingit akadeemilist triiksärki. Sellisena ma küll helilooja Veljo Tormist ette ei kujutanud?! Siis aga taipasin, miks tema muusika, isiksus ja sõnad on aastakümneid noori ja vanu kõnetanud ning teevad seda ka edaspidi: neis on alati üllatusi, värskust ja midagi kordumatut, mis paelub ja haarab oma lumma.
Tormise tuules
Tormise sünnipäeval 7. augustil toimus Noblessneri valukojas kontsert, kus Tõnu Kaljuste juhatamisel esinesid Eesti Filharmoonia Kammerkoor, solistid ja Tallinna Kammerorkester. Kuigi kava võis esmapilgul tunduda eklektiline, sest koosseisud vaheldusid kordamööda, jättis see kuulamisel ühtse terviku mulje. Kava oli pikitud Tormise eelmisel suurel juubeliaastal (2010) ettekandele tulnud meenutustsükli “Reminiscentia” osadega, mis koosneb varem loodud kooriteoste seadetest keelpilliorkestrile. Instrumentaalteostele sekundeerisid sügavamõtteliste ja teravate tekstidega ühiskonnakriitilised kooriteosed. Kontserdil oli äratundmisrõõmu, nalja ja naeru, mis oli Tormisel vist siiski mõeldud naeruna läbi pisarate (näiteks Juhan Liivi sarkasmide “Pildikesi minevikust” osa “Üks eesel leiab teise ära”).
Tänu nutikalt koostatud kavale ja muusikute laitmatule esitusele oli kontsert nagu üks tervikteos väikeste vinjettidega. Siinkohal tooksin välja mõned eredamad hetked.
“Reminiscentia: Kolm mul oli kaunist sõna“ (1962/2009) flöödile ja keelpilliorkestrile mõjus Linda Voodi soleerimisel värskelt. See teos oli kahe poolega kontserdil pärast vaheaega ilusaks sillaks. Olen alati imetlenud TKO oskust leida solistidega ühine hingamine. Järgmine kaunis üllatus tabas, kui Iris Oja (metsosopran) soleerimisel tuli ettekandele “Kurvameelsed laulud” (1979/1995). Mulle väga meeldis, kuidas Oja liikus orkestri tagant lavale, ise samal ajal lauldes. See väike nüanss pani tähelepanelikult kuulama ja tõi suurepärase esituse kaudu publikuni kogu mure ning kurvastuse, mis nendes tekstides on. Kontserdi eelviimase loona esitati legendi staatuses “Raua needmine”. Sellest teosest hakkab paljudel peas kohe kõlapilt kumisema, kuid tegelikult on tegu keerulise kooriteosega. Solistide partiid vahelduvad kooriga ja see peab olema laitmatu dialoog. Kandev roll on šamaanitrummil, mida mängis Tõnu Kaljuste ja mis peaks lauljad ning kuulajad justkui transsi viima. Toomas Tohert (tenor) ja Olari Viikholm (bass) olid eeslauljate rollis ja kandsid kogenud muusikutena oma osa veenvalt välja. Olles Tormise nõudlikkust teksti osas omal nahal tunda saanud, oleksin oodanud lauljatelt võibolla paremat artikulatsiooni, sest teose teksti on ka kümnekordsel kuulamisel põnev jälgida.
“Tornikell minu külas”
Tormise fond ja Eesti kooriühing annavad 2004. aastast stipendiumi, et väärtustada rahvusliku suunitlusega kooriloomingut. Tänavune stipendiaat on Rasmus Puur, kes oli seade teinud Tormise märgilisest teosest “Tornikell minu külas”. Fernando Pessoa tekstide põhjal koostatud Juhan Viidingu libreto on aktuaalne ka tänapäeval. Veiko Tubin oli lugeja, solistide Annika Lõhmuse ja Triin Sakermaa (sopranid) ning koori partii mõjusid üksteist toetavalt. Tekstist jäi kummitama üks lause, mille üle võiksime kõik mõtiskleda: “Selleks on mu küla niisama suur kui mistahes maa. Sest mina olen seda kasvu kui mu nägemine ja mitte seda kasvu, kui pikk ma olen.”
Lisaloo esimeste nootide kõlades käis läbi publiku magus muhelus, sest kuuldu oli “Kui Arno isaga koolimajja jõudis” “Kevade” süidist. Armsa nüansina lisandus viisi viimasel kordamisel koor, lauldes kaasa: “Kui mina alles noor veel olin ...”.
Lõpetuseks tahan öelda, et mul oli siiras rõõm taas päris kontserdil olla. Kuid veel suurem rõõm oli muusikute üle, kes hoolimata pikast pausist esinesid nagu üks multiinstrument, mis on TKO ja EFK tunnus.
