Veljo Tormise 7. augustil täitunud 90. sünniaastapäevale pühendati kontserte, etendusi ja muidki üritusi mitmel pool üle Eesti. Tartus oli sel päeval suurem ettevõtmine Tähtvere laululaval, kus koidikust loojanguni mängiti Tormise loomingu salvestusi. Koroona hirmus oli kuulajaile mõeldud sektsioon paelakestega lipsustatud, märkimaks ohutut istumisvahet. Algus oli hommikul kell 5.15, lõpetus veidi pealt kella 23.
Paraku ei tundnud heade mõtete linna rahvas seda laadi ürituse vastu kuigivõrd huvi. Varahommikul haigutas laululaval umbes kolmkümmend inimest ja ega tuhandeid mahutav ja kahe tuhande tarvis märgistatud areen kuigivõrd suuremat tungi ei tunnistanudki. Miks see kammerkoori Kolm Lindu eest veetud vorm suuremat huvi ei pakkunud, on omaette mõttekoht. Võimalik, et üks kaalukamaid oli vahepealne salvestiste kuulamise “sundpuhkus”. Ise arvasin ettevõtmise suurimaks magnetiks Celia Roose veetava õhtuse regilaulmise ploki ja lootsin seal ikka arvestataval hulgal kuulajaid-kaasalauljaid näha. Istujaid kokku lugema ei hakanud, aga suurusjärk oli sama ja sadadest võis vaid und näha. Eeslauljale tuli lavale toeks kammerkooritäis järellauljaid, et siis koos kuulajatega regilaulul kõlada lasta. Eks me seal siis tasakesi virisesimegi igaüks omale nina alla, aga südant kosutavat ühislaulmist sellest üritusest ei tulnud. Nii et kesine tunne jäi kogu ettevõtmisest, millest on kahju, sest korraldus oli hoolikalt läbi mõeldud ja läbi viidud, valitud kava mitmekesine ja hästi koostatud, minuti pealt rehkendatud ning jooksis täpselt, kenad loodushääled eri teemaga plokke lahutamas. Siiski tundus varahommikune kõlakonserv sutsu kõva, muutudes pikemal tarbimisel väsitavaks. Mõni tund hiljem naastes näis volüümi maha keeratud olevat, siis jällegi ei saanud vaiksemates kohtades enam sõnadest aru. Tormise muusikas on aga viimane teadupärast oluline ja vaevalt, et kõik potentsiaalsed kuulajad kogu Tormise loomingut peast teavad. Hämaruse saabudes säras laululaval 90 küünalt ja väidetavalt olnud ilus.
Mulgid läksid teist teed. Järgmisel päeval Viljandi pärimusmuusika aidas kulgenud kontsert oli välja müüdud ja otsast ääreni kuulajaist tulvil. Kui keegi söandas küll korra ühes nurgas köhida, muheles terve saalitäis. Lauri Õunapuu tõmbas kogenud ja väeka eeslauljana kõigile tuntud “Kui mina hakkan laulemaiega” kohe kogu saalitäie kollektiivselt käima – jällegi erinevalt Tartu kontserdist, kus laulmise ploki esimene number “Lauliku lapsepõli” oli valitud murdekeelsena, nii et tuli aga nina raamatusse pista; ka järgmised laulud olid Tartus küll ilusad, aga pigem keerulised kui üldtuntud, mida olnuks mõnus kaasa laulda.
Viljandi kontsert koosnes mitmest kontrastsest plokist. Kui alustuseks oli ühine regilaulmine, siis järgmisena üles astunud Tormis Quartet (Kadri Voorand ja Liisi Koikson vokaalil, Jaak Sooäär ja Paul Daniel kitarridel) pakkus valiku hällilaule ja seejärel kompositsiooni “Ingerimaa õhtutest”. Siingi jagus meeleolusid seinast seina, hällilaulust rockini, sealjuures hämmastas, kui sarnaseks olid lauljannad oma hääled timminud (eriti Koiksoni kohandumine ühelt poolt nii rahvalaulule omase vokaalstiiliga kui teada-tuntud ekspressiivse väljenduslaadiga Voorandiga). Kontserdi teises pooles sai kuulda valikut Tormise meeskoori “hittidest”, esmalt RAMi ja Mikk Üleoja esituses, edasi aga juba RAMi ja Metsatölli rajuses interpreteeringus (dirigent Rasmus Erismaa, seaded Tauno Aints). Siin vajutasid emotsioonidele pitseri nii “Maarjamaa ballaad”, “Pikse loits”, “Sampo tagumine” kui “Pärismaalase lauluke” – ja neid “hitte” tulebki ikka ja uuesti esitada, et vanad ja teadjad saaksid taas veenduda nende kullaproovis ja uued kuulajad saaksid kätte oma vastsed elamused. Vägagi emotsionaalselt kulgenud õhtu lõpetuseks kõlasid regilaulud juba saalitäie püsti seistes nagu üks mees ja sealjuures suure hulga rahva kohta piisavalt viisipidavalt.
Ei oskagi arvata, kas see on folgipealinna aastakümnete pikkuse töö tulemus, et Tormise vaim lehvis saali kohal ja embas kõiki kohal viibinuid, või olid lihtsalt kava kokkupanijad osanud vajutada õigematele nuppudele ja ära tabanud selle “miski”, mida just praegu publikul vaja oli. Igatahes Viljandis sai kogetud, et see, mille nimel Tormis aastakümneid töötas – et regilaulmine oleks (taas) meie laulukultuuri osa, et inimesed oskaksid kaasa laulda ja seda tõesti häbenemata teeksid – on heade asjaolude kokkulangemisel täiesti võimalik. Et meil oli erakordselt põnev helilooja, kelle muusika kõnetab paljusid; puudutab nii oma algsel-originaalsel kujul, kuid võib uutesse kuubedesse sätituna jõuda veelgi rohkemateni. Igatahes minu kümneaastane pojanääps laulis regilaulu usinalt kaasa ja pidas rokkiva “Raua needmise” ajal vajalikuks mulle kõrva karjuda: “Väärt värk!”.
Kahe kontrastse etteaste järeldus on aga see, et konservikarp ei asenda elavat kontserti. Muusika tahab kuulaja puudutamiseks vahetut, elavat sidet, kuulaja-esitaja ühise energia vooluringi. Jätame salvestused selleks puhuks, kui katk enam kodust välja ei lase, ühiselt kuulakem siiski elavaid ettekandeid.
Tegelikult on kummaline, et eesti laulupidude sünnilinnas, sealjuures paljude kooridega ülikoolilinnas (!), ei suudetud midagi “elavamat” välja mõelda. Kus te, taaralinna (üliõpilas)koorid olite, kes te kevadel niiväga laulma kibelesite, et kasvõi lavale “kooriks” toeks ei tulnud, avaldama austust maestrole, tänu kellele te väljamaistel konkurssidel-kontsertidel aastakümneid hiilanud olete? Kas poleks olnud ilus ja lootusi äratav algus uuele hooajale?
